MUL ON NIMEKAIM!

Lisa kommentaar

Kommenteeri külalisena

  1. Minu täpne nimekaim (jah, isegi perekonnanimi on sama, aga sugulased ei ole) elab Kadrinas. Mina ise elasin pikki aastaid Väike-Maarjas. Nii et praktiliselt sama kant. Tema olemasolust sain ma teada nii, et kui mina läksin keskkooli viimasesse klassi, siis tema läks Kadrina keskkoolis esimesse klassi ja tema nimi oli maakonnaajalehes kirjas. Kohtunud me kunagi pole, aga mingi aeg keegi saatis temale mõeldud kirju minule, sest mail.ee aadressid on ju eesnimi.perenimi@mail.ee. Minule kuulub muidugi au omada seda aadressi ilma mingite lisandusteta, aga eks see ole eesolija õigus kah. Aga üldiselt elame ikka erinevaid elusid 🙂
    Muuseas Epp, mul omal on ka üks onutütar, kellel nimeks Epp. Seekord ilma Petroneta küll 🙂

  2. Jah, päris nimekaimu mul vist maailmas pole, ja pole vist kunagi olnud.

    Aga lugesin üle selle oma India loo ja tahtsin kommenteerida – ma tean väga hästi, et ma ei töötanud seal filmiPRODUTSENDINA. Minu enda algtekstis oli MÄNEDZHER, aga millegipärast toimetas Ekspress selle sõna ümber. Kes vähegi filmimaailmas nuusutanud, see teab, et produtsent on midagi palju suuremat ja vastutusrikkast kui pisike “human resource manager”, kelleks mina olin.

  3. Ieska vihkab seda nimekaimu, kes ei oska autoga sõita. Teistega (Tallinnas kokku 4 tk ) saan hakkama. Aga iga kord kui liikluspolitsei mind kinni peab, käib südame alt tuttav jõnks läbi ja tahaks enne “Tere!” kohe röögatada, et kontrollitaks isikukoodi. Sest ülla-ülla ma ei ületagi pidevalt kiirust, ei sõida punase tule ajal ristmikule, ei pargi tasuta ja vales kohas, ei aja sebral jalakäijale otsa ja ei põgene sündmuskohalt.

  4. Epp, sa peaksid ometi olema nuusutanud keeletoimetamismaailma? Toimetati sind produtsendiks ilmselt sellepärast, et eestikeelses ajalehes ilmuvas eestikeelses eestlanna kirjutatud loos oleks “mänedžer” kõlanud liig veidralt. Mina näiteks ka ei saa aru, millega tegelevad “mänedžerid”. On nad juhid, haldajad või midagi muud? Ja kui midagi muud, siis miks ei võikski nii kirjutada? Iseasi, et keeletoimetaja võiks sinu käest üle küsida, kas sa oled sõna muutmisega rahul aga ju siis polnud selleks aega või võimalust.

  5. Mul on olemas ka täpne nimekaim, netinime näen kasutatavat mõningates foorumites (päris elus on netinimi mu hüüdnimi… ) Kunagi olen omanimelist surmakuultutust näinud… kui selline 11, 12 aastane olin… nüüd on aga minust aasta vanem samanimeline (arvatavasti sai abieluga nime) elab samas maakonnas kust ma pärit olen ja ka maakonnahaiglas aetakse me kaarte sassi… kord olin arsti juures ja avasasin, et see kaart mis laual on poel küll minu oma… isikukood oli vale ja ultraheli pole nagu ka mul tehtud… sünniaastad lähestikku, aetakse tihti segamini. Ka tema kirju on mulle tulnud, just selle mail.ee pärast, temal on eesnimi.perenimi.001@mail.ee igasugu fotosid olen saanud ja talle lahkelt edasi saatnud, kirjutasin kord kirja ka kaasa aga ei saanud vastust 😀

    Veider nende nimedega…

  6. Prääniku surmakuulutuse jutu peale tuleb mulle meelde, et hullul geeniusel Vincent Van Goghil oli vend, kes suri imikuna, enne Vincenti sündimist, ja ema pani uuele pojale täpselt sama nime. Ja vaene väike Vincent (nende isa oli kirikuõpetaja) kõndis iga päev mitu korda mööda kirikuaias asuvast väikesest hauast, kus kivi peal oli suurelt tema enda nimi.

    Ja Aabramile: see on tüüpiline vastuolu kirjutaja ja toimetaja vahel. Kirjutaja teab, et sõna pärineb kontekstist, aga toimetaja eelistab millegipärast sõna muuta, ja teeb kirjutaja mõne kitsa eriala-ringkonna ees lolliks. Ma tegelikult soovitan kõigile, kel meediaga kokkupuudet, paluda saata endale üle vaatamiseks lõplik toimetatud variant. (Mitte et ma ise seda alati teeksin, aga tegelikult võiks.)

  7. Sry, kui tundun siinkohal väga arvutivõhiklik (mida ma muidgi ka ikka olen) aga mina lähen lihtsalt aadressi mälu alt otse sisse oma blogilehele ja mingit tähtede sisestamist.

    Nimekaime mul vist pole… eesnimi Eesti kohta suht ebaharilik (peaks vist hoopis bulgaaria nimi olema) ja perekonnanimi ka mitte laialt levinud. Nüüd peale abiellumist on veel teinegi perekonnanimi, nii et usun, et sellise nimekombinatsiooniga inimest polegi maailmas. Samas lapse perekonnanimi on ainult Gaydon ja iga kord kui temaga arsti juurde lähen, siis nad arvavad, et olen võõra lapse kaasa võtnud, sest ise Eestis mehe nime ei kasuta….pole viitsinud oma lube ja pangakaarte jms. ümber teha. Londonis on muidugi mõttetu oma eesti perekonnanimega välja tulla, seda ei ütle ega kirjuta seal keegi õigesti.

  8. Neid kommentaare lugedes jääb üle vaid ma-ei-tea-keda tänada, et meie suguvõsa on ainus selle perekonna nimega(vähemalt Eestis) ja keegi teine pole suguvõsas veel Jürit enda lapsele nimeks pannud. Ehkki jah, internetis pole küll alati saanud soovitud kasutajanime selle olemasolu tõttu.

  9. Aga toredatest nimedest rääkides. Mul on üks sõbratar, kes elab Taanis ja kelle perekonnanimi on Hero. Ta mees võttis ka abielludes selle nime. Miks ka mitte, see kõlab ju nii heroiliselt 🙂 Vaevalt sellenimelisi ka palju on maailmas..

  10. Ma olen siis see õnnelik või õnnetu, kes juba abielludes arvestas sellega, et ei jää ainsaks omanimeliseks. Õigupoolest on meid lausa paarkümmend või enamgi, kui ma väga ei eksi. Ja googeldades olen ma alles teisel leheküljel …. oih, just kontrollides selgus, et ei olegi enam, igatahes viiendal leheküljel ka ei olnud veel, edasi ei viitsinud vaadata.

    See anonüümsus on mõneski mõttes mõnus – võib rahumeeli avalikus kohas nime üles anda, kartmata, et keegi selle järgi su koolid, trennid, toitumisharjumused või endised peikad paika paneb. Ses mõttes ma imetlen Sind tõeliselt – minu jaoks oleks sellise (vahetu-siira ja samal ajal niiiii populaarse) blogi pidamine umbes nagu alasti Kaubamajast botaanikaaiani jalutamine … 🙂

  11. Kui ma blogi pidama hakkasin, olin lugenud ainult ühte, oma sõbra Kaja oma (http://kaja.ekstreem.ee/), tema soovitaski mul grafomaanitsemine ajaveebi suunata.
    Ja Kajal on samamoodi omanimeline ja isikliku elu teemaline blogi, mul ei tekkinud küsimustki – tegin täpselt samamoodi nagu Kaja ees.
    Alles hiljem, kui olin mitu kuud kirjutanud ja hakkasin teiste blogisid rohkem lugema, sain pihta, et kirjutajad on rõhuvas enamuses kas
    – nimedega ja neutraalsetel teemadel
    – nimedeta ja isiklikel teemadel.
    Aga siis oleks mul olnud juba tobe midagi muuta.
    Praegu tundub, et ma elan siin Belle Harbori in-real-life-mullis ega taju, kui paljud siis ikkagi seda ajaveebi loevad. Teisisõnu, mu päriselu ja virtuaalne tuntus on täiesti eraldi ja see on väga mugav. Eestis elades oleks mu olukord vist teine, kui näiteks läheksin apteeki ja apeeteker tõuseks leti taga arvuti juures püsti, öeldes: “Ma tean sind küll, miks sa juba kaks päeva kirjutanud pole?”
    …Lähen nüüd apteeki, sest mul on nohu. Ja mind ei tea siin keegi.

  12. Ma arvan, et on suur vahe, kas kirjutada Eestis elades blogi või kirjutada seda küll enamus eesti lugejatele aga ise olles võõral maal, võõras keskkonnas. Ma kogu aeg mõtlen, et panen mingi teema üles aga siis tundub, et see puudutab ka mu eesti tuttavaid ja sõpru ja annab nendest edasi informatsiooni, mida nad ei tahaks teistega nii varmalt jagada.

    No, mis viga Epul oma Richie´dest pajatada aga katsu sa siin elades näit. oma kinnisvaramaaklerist või poemüüjast kirjutada…ei saa ju poolest tutvusringkonnast vastu nende tahtmist virtuaalprominente teha ja isegi kui kirjutada nendest anonüümselt on Eesti nii väike, et persoonid tulevad nii või nii välja.

  13. Just nimelt! Nõustun Rainaga täielikult.
    Kui tagasi Eestisse kolime, panen mina oma poe kinni ja siis hakkab Justin teist kirjutama oma inglisekeelsetele lugejatele.

  14. mul on ka oma nimega naljakas lugu. Tean kindlalt, et olen ainus sellenimeline Eestis (tuttav migratsiooniametist ütles), ometi võitis minunimeline knorri tarbimismängu 3000 kroonise kaubamaja kinkekaardi. Siiamaani vaevab see mind. Oleks vist pidanud järgi minema. tean täpselt, et minu sugulastest-tuttavatest keegi minu nimega ei osalenud. Müsteerium.

  15. Kas sina Andry siis oled? Mulle on öeldud, et mind on nähtud Tartus kui mind seal pole olnud, kuid ise pole kokku juhtunud…

  16. Mul oli üks selline kogemus, et ülikoolis õppis üks neiu, keda ma kaudselt teadsin ja kelle kohta meie ühised tuttavad ütlesid, et me oleme nii ühtemoodi. Mina ise nii ei arvanud, kuni ükskord Rüütli tänava uues kaubamajas (kus ma hästi ei orienteerunud) kõndisin ja peegli juurde jõudes oma juukseid kohendasin…
    siis alles sain aru, et see oli seesama tüdruk, meil olid ka sarnased mantlid seljas. Polnudki peegel.

  17. …Ja veel. Sama huvitav on vahel kohtuda inimesega, kes on nagu… mmm… ma julgeks isegi kasutada sellist banaalset väljendit nagu hingesugulane. Hakkad rääkima ja mingisugune asi on õhus. Võibolla oled temaga eelmises elus kohtunud (äkki olid ta isa, ema või lapselaps?) Ei saagi loomulikult sotti, mis see on. Aga midagi justkui on.

Arhiiv

Viimased kommentaarid

Sliding Sidebar