MILLELE MÕELDA KORISTADES
Füüsilist tööd tehes, näiteks aknaid pestes või sahtlitesse pabereid kleepides, on su käed tööd täis, aga pea…?
Peas on pisikesed mõtted – need, millest tavaliselt keegi ei räägi ega kirjuta. “Oot, oot, ma peaks selle paberi kleepimist alustama siit sahtlinurgast…” või “Kuidas see aken lahti käib, ja milleks on siin see kang?…
Aga kui need väljakutsed on lahendatud, siis saabub kõige mõnusam aeg. Käed on tööd täis, aga sa tead, kuidas seda teha. Ja mõte saab vabalt lennata.
Need on need hetked, mida ma füüsilise töö juures armastan.
—
Mõtlen näiteks sellele, kuidas majaperemees tahab meie kõigile akendele panna turvalukud, nii et ma ei saa aknaid lahti teha teistmoodi kui tooli otsa ronides ja lukku lahti kangutades. Ja miks mulle need turvalukud eriti ei meeldi, kas peamine on see, et “meil polnud see kombeks”. Või ei ole neil ikka tõepoolest mõtet? Ma saan ju kõiki aknaid nagunii ülaltpoolt avada ja ega mu lapsel propellerit pole, et ta sinna lae alla saaks?
Port Jeffersoni korterisse pani äiapapa akendele titelukud ja ma oleks ühte neist lahti sikutades peaaegu ise laua otsast alla sadanud.
Meie uus majaperemees on ametilt jurist. Võiksin talt ju huvi pärast jutujätkuks küsida – kui ma tema pandud turvalukku lahti kangutades viga saan, kes siis süüdi võiks olla?
—
Vahepeal mõtlen tagasi möödunud aegadele Hobokenis. Oli mitmeid inimesi, kellele ma ei öelnudki headaega. Näiteks meie maja töömees Richie. Ta oli puertorikolane, tumedat verd ilus ja väga edev mees. Tavaliselt mingi rätt pähe seotud ja särgikäised olid kõik sedasi rihitud, et tätoveering paistis siis, kui ta käed üles ajas, aga muul ajal oli peidus… väga sexy, ja ta teadis, et ta seda on.
“Minu naine ei jätaks mind iialgi kolmeks nädalaks üksinda! Ta ei usaldaks mind!” ütles ta uhkelt, kui ma sügisel rääkisin, et Justin jääb nüüd maha ja mina lähen Eestisse.
Ma ei saagi kunagi teada, kas Richie oli minust naguke salaja sisse võetud või oli ta lihtsalt üks jutukas mees, kes armastas oma töövaldkonda käia sageli üle kontrollimas.
Viimasel nädala kaootikas ma teda ei näinud ja see oligi ehk omamoodi õige.
—
Ja mõtlen neile inimestele, kellele ma ütlesin headaega, sellel viimasel hommikul, mis tundub olevat saja valgusaasta kaugusel.
Mulle ei meeldi hüvastjätmised. Aga vähemasti jääb neist sisse mingi kurb lõpetatuse tunne. Et see elu on nüüd läbi.
Näiteks meie pesumaja omanik, teine Richie, suur ja paks lapsemeelne vanapoiss, kelle suhe Martaga oli nagu mingi lasteraamatutest maha astunud pärl (vaata http://martaest.blogspot.com/2006/01/meie-sber-richie.html) Ja kuidas ma ei julgenud eelviimasel ega viimasel päeval Richiele öelda, et me oleme ära kolimas.
Siis lõpuks, kui kõrvaltänavas käis meie korteri viimane lahtirappimine, läksin Martaga.
Esitasin enne valmismõeldud kiire monoloogi. Ja Richie vaatas meid. Nagu ei usuks. Tema oli ju kogu oma elu seal Hobokeni pesumajas veetnud, lapsest saati.
“Ee, me tuleme siia käima tagasi, Justini vend elab ju siin,” üritasin mina ega teadnud, mida veel öelda. Läksin WC-sse, sest ma ei tahtnud näha, kuidas ta Martaga nägemist jätab.
(Kas meeste pisaratest on ilus rääkida?)
Siis oli see möödas. Ja jäänud oli veel üks oluline Marta sõber – orgaanilise toidu poe müüja. Seal poes pole mitte ainult erilised kaubad, vaid millegipärast on kogu sealne atmosfäär nagu väike pere, kuigi pood ise on päris suur, nelja pika vahekäiguga. Kõik poemüüjad on asiaadid, Hiinast ja Koerast, kõik nad naeratavad ja lehvitavad Martale, aga tema… Chong…
Chong on selline inimene, keda te tahaks endale lapsehoidjaks.
Ta kükitab käru ees, kudrutab, ajab lapse naerma, ajab lapse peaaegu et kõhukrampideni naerma… Otsib välja oma mobiili ja teeb tast pilti. Kõditab teda. Saadab meid vahekäiku pidi, õpetab uusi sõnu ja jälle naerab, naerab. Ta ei räägi praktiliselt mitte kunagi mitte midagi minuga, aga tal on Martaga alati nii palju rääkida.
Ükskord nägin, kuidas ta täpselt sama aktiivselt suhtles ühe teise pisikese poekülalisega, ja tundsin kerget armukadeduseussi. See, mismoodi ta kudrutas, oli mulle tekitanud mulje, et tal on ainult minu lapsega niiiiii eriline suhe.
Ja Chong, see õbluke noor korealanna, hakkas lausa nutma. Kujutan ette, mismoodi Eestis elutsejad seda loevad ja omaette imestavad: küll seal Ameerikas on elu teistmoodi. Kohaliku supermarketi müüja hakkab nutma, kui saab teada, et sa minema kolid?…
—
Ei saa salata, et neid kolakorrastustöid tehes ja mõttel lennata lastes olen ma endalt viimasel ajal küsinud: et mis siis mul selle Eestiga ja Ameerikaga nüüd on?
Jah. Et mis siis mul selle Eestiga ja Ameerikaga nüüd on?
Olen kusagilt lugenud immigrandi elu kolmest faasist: esimene on “uus-ja-huvitav”, kui võtad kõike veel turistina; teine on segaduse ja tõrkefaas; kolmas on leppimine.
Kaugemalt vaadates näeb neid faase ikka paremini. Mõtlen, et minu segadus ja tõrge algas möödunud suvel, eriti pärast Eestis käimist. Märkasin Ameerikas eelkõige halbu külgi ja New Orleansi orkaan andis mulle selleks veel eriti soodsad võimalused.
Elu on sebra. Ja selle musta triibu kõige mustem koht oli siis, kui me Justini vanematele rääkisime plaanist minna tagasi Eestisse. See oli siis novembri alguses. Otsa tulid vastikud stressirikkad ja südametunnistuspiinu täis kaubapühad…
—
Aga millal siis hakkas musta triibu tagant jälle päike paistma?
Ma mõtlen sellele ja jõuan oma sahtlikleepimisega ühele poole. Pesen riiulid ära. Ja tegelikult ma tean vastust, aga see kõlab isegi iseenda jaoks nii vale ja edevana.
Nimelt. Minu arust hakkas mu ellu selgus ja uus identiteet tulema umbes sel ajal, kui seesinane mu ajaveeb endale nii palju lugejaid leidis.
Ei oska ma praegu öelda, kas see oli ajaline kokkusattumus (sest immigrandielu must faas pidi ju läbi saama) või midagi rohkemat.
Ja mitte et see blogipidamine siin niisama lihtne oleks! Vahel läheb mul öösel uni ära ja ma mõtlen “Issand, ma kirjutasin ju sellest ka ja see on kusagil arhiivides kõigile lugemiseks alles!” või “Huvitav, kas tema ka mind lugemas käib ja kas ta minusse ikka sama irooniliselt suhtub nagu vanasti?”
Aga see blogipidamine on mulle siin uue elukutse andnud. See on kummaline identiteet, ma tahan üha rohkem siinset maailma kogeda ja läbi enda lasta. Sest mida see mu elu siin muud on kui üks suur lugu.
Ja ma võin teile öelda, et päris huvitavad peatükid on tulemas. Aga ma ei taha neid veel ära sõnuda.
Samamoodi saab tervisejooksu tehes ka maailma asjad selgeks mõelda :).
Mis puutub suhetesse kohaliku poemüüja ja pesumaja omanikuga, siis… mina ilmselt ei oleks nii taganutetav naaber. Mitte et ma halb naaber oleksin (ma loodan vähemalt nii), aga ma ei suhtle nii lähedalt, ei taha nii ligi lasta. Küll see ka minu ametist sõltub, et ei ole seda suhtlemisvajadust nii palju. Ja ega inimesed Eestis ei kipu niiväga nummitama ka heast peast. Ükspäev just kujutasin endale ette poemüüja nüridat elu, kui ta tundide kaupa peab tooteid kassaaparaadist läbi piiksutama ja lugematuid kliente teretama-palun-tänatama. Samas, tunnen lähemalt vähemalt ühte väikese poepugeriku müüjat (ühtlasi omanikku), kes teab-tunneb ümbruskonnas kõiki ja ikka pärib osavõtlikult, kuidas sul läheb. Aga tema küsimises on suur omakasu sees, see teeb tast ühtlasi tasuta ajalehe, kes päeva jooksul kogutud infi keelepeksuna mõnusalt oma kundede vahel laiali laotab. Ja see ei meeldi mulle. Mulle ei meeldi seda klatshi kuulata ka. Ja seetõttu ma eriti ei kipu jälle suhtlema.
Võibolla räägiksin ma teisiti, kui mul oleks teistsugune elu. Teiste tegevustega ja teises kohas, väljamaal eriti, ma arvan. Aga praegu hoian oma karbi pooled pigem kinni kui lahti.
Sain aru, et minu “must triip” sai otsa, kui aastaringis hakkasid tulema tuttavlikud jooned; kui enam pisikesed igapäevased toimetused ei tundunud ületamatult rasked; mul tuli taas tahtmine avastada uut ja tulevik ei ole enam tume maa; ma enam ei pannud tähele, mis keeles ma mõtlen… ma lihtsalt lasen end voolul kaasa kanda.
Mina tean, et immigrandi elul on küll 4 faasi. Puudu oli Sinu loetelust faas, mille nime ma ei mäleta, kuid omadusteks – endasuguste (näiteks enda rahvuskaaslaste, saatusekaaslaste) otsimine. Lisaks on sellele faasile omane uue maa sarjamine ja võrdlemine vana hea kodumaaga. Lõpuks tuleb jah leppimine 🙂
Florian, ma olen siis vist juba mingis järgmises faasis. See väljendub selles, et hakkad järjest rohkem leidma elementaarseid asju mille peale mõeldes imestad, et miks ei võiks inimesed eestis sedasi teha, mõelda või olla. Viimane faas aga on vist see, kui sul on juba absoluutselt ükstapuha ja tõeliselt huvitab sind ainult iseenese seedeelundite rutiin. Loodan kunagi sinnamaale jõuda, kasvõi selleks, et Kaur mind keyboardiga pahameelest ei äsaks.
No eks neid faase võib välja mõelda igasuguseid. Aga arvan, et Floriani mainitud teiste immigreerunud kaasmaalaste otsimine võib saada osaks nii tõrkefaasis kui leppimisfaasis.
—
Mul on selline tunne, et Aivaril läheb veel väga kaua, võibolla isegi mitu elu, enne kui ta kirjeldatud viimasesse “kama kõik” faasi jõuab 😉
Ameerika eripäraks on ehk see, et suur mass inimesi elab siin õndsas teadmatuses muust maailmast ja sulle üritatakse tungivalt selgeks teha, et sa oled pääsenud paradiisi. Siis tekibki tõrge, et ‘ah mis teie ka üldse teate’ ja nostalgia endale tuttava elukorralduse ja harjumuste, loogika järele. Ameerikal on ikka täiesti oma loogika, mis osutub palju teistsugusemaks/võõrastavamaks, kui algul ette kujutada oskad…
Ja kui siis vahest Eestisse põikad, tuleb pähe, et teatud asjad on võõrsil päris mõnusad ja järgimist väärt. Mulle tegelikult meeldib ameerika ‘small talk’. Sa pole päris anonüümne ja samal ajal säilitad oma privaatsuse. Muidugi pinnavirvendus, aga minu arust on ‘how are you’ st ka kergem pikemat vestlust alustada kui lihtsalt ‘tere’ ütlemisest. Ja ‘how are you’d öeldes lihtsalt tuleb naeratus paremini näole, mitte ei saa seda kuidagi mornilt suunurgast pobiseda!
Tiina tabas naelapead. Muideks ma tean soovitada muhedat raamatut sel Ameerika avastamise teemal. Lugege ja naerge. Mulle on see raamat veel eriti lähedane kuna tegevus toimub kohtades mida ma väga hästi tean ja ajaperioodil mil minulegi oli kõik siin uus ja samamoodi hämmastav. Nüüd naeran ise ka neid eurooplase kimbatusi ja tähelepanekuid ja nii mõnegi stseeni või episoodi võiks tahtmise korral isegi üle trumbata. Ameerika ja ameeriklased muidugi muutunud ei ole. Lihtsalt endal on uus faas ja mõistmine tekkinud. See raamat aga oli omal ajal Itaalias bestseller ja loomulikult ei tea siin keegi sellest raamatust mitte tuhkagi. Ja loomulikult naerma see neid ka ei aja. Aga siin ta on … Ciao Amerika!
http://www.amazon.com/gp/product/B0006HQLNM/qid=1139605316/sr=2-1/ref=pd_bbs_b_2_1/002-6697109-9332809?s=books&v=glance&n=283155
Seda raamatut tahaks ma küll lugeda.
Päris head killud meerikamaa kohta on ka Bill Brysoni Notes from a Big Country http://www.amazon.com/gp/product/0552997862/sr=8-1/qid=1139606839/ref=sr_1_1/103-7565381-6396617?%5Fencoding=UTF8
Duis et dolor a lorem pulvinar congue. Sed adipiscing commodo ipsum. Vivamus velit nulla, rutrum sed, hendrerit bibendum, luctus at, diam. Quisque
nibh. Suspendisse nulla. Quisque orci justo, commodo vitae, malesuada consectetuer, posuere et, nisi. Sed sed metus. Praesent consequat bibendum dui.
Duis porttitor. Aliquam porttitor leo consequat lacus. Fusce convallis purus sed purus. Mauris nisl leo, ullamcorper quis, mattis convallis, laoreet
tempus, enim. Duis arcu. Class.
http://www.want-to-live-forever.info
Man’s mind and spirit grow with the space in which they are allowed to operate. The committee judged the promises and offers of this mission to be impossible, vain, and worthy of rejection: that (it) was not proper to favor an affair that rested on such weak foundations and which appeared uncertain and impossible…
HEllo. Just added your link here.