MILLELE MÕELDA KORISTADES

Füüsilist tööd tehes, näiteks aknaid pestes või sahtlitesse pabereid kleepides, on su käed tööd täis, aga pea…?
Peas on pisikesed mõtted – need, millest tavaliselt keegi ei räägi ega kirjuta. “Oot, oot, ma peaks selle paberi kleepimist alustama siit sahtlinurgast…” või “Kuidas see aken lahti käib, ja milleks on siin see kang?…
Aga kui need väljakutsed on lahendatud, siis saabub kõige mõnusam aeg. Käed on tööd täis, aga sa tead, kuidas seda teha. Ja mõte saab vabalt lennata.
Need on need hetked, mida ma füüsilise töö juures armastan.

—
Mõtlen näiteks sellele, kuidas majaperemees tahab meie kõigile akendele panna turvalukud, nii et ma ei saa aknaid lahti teha teistmoodi kui tooli otsa ronides ja lukku lahti kangutades. Ja miks mulle need turvalukud eriti ei meeldi, kas peamine on see, et “meil polnud see kombeks”. Või ei ole neil ikka tõepoolest mõtet? Ma saan ju kõiki aknaid nagunii ülaltpoolt avada ja ega mu lapsel propellerit pole, et ta sinna lae alla saaks?

Port Jeffersoni korterisse pani äiapapa akendele titelukud ja ma oleks ühte neist lahti sikutades peaaegu ise laua otsast alla sadanud.
Meie uus majaperemees on ametilt jurist. Võiksin talt ju huvi pärast jutujätkuks küsida – kui ma tema pandud turvalukku lahti kangutades viga saan, kes siis süüdi võiks olla?

—
Vahepeal mõtlen tagasi möödunud aegadele Hobokenis. Oli mitmeid inimesi, kellele ma ei öelnudki headaega. Näiteks meie maja töömees Richie. Ta oli puertorikolane, tumedat verd ilus ja väga edev mees. Tavaliselt mingi rätt pähe seotud ja särgikäised olid kõik sedasi rihitud, et tätoveering paistis siis, kui ta käed üles ajas, aga muul ajal oli peidus… väga sexy, ja ta teadis, et ta seda on.

“Minu naine ei jätaks mind iialgi kolmeks nädalaks üksinda! Ta ei usaldaks mind!” ütles ta uhkelt, kui ma sügisel rääkisin, et Justin jääb nüüd maha ja mina lähen Eestisse.
Ma ei saagi kunagi teada, kas Richie oli minust naguke salaja sisse võetud või oli ta lihtsalt üks jutukas mees, kes armastas oma töövaldkonda käia sageli üle kontrollimas.

Viimasel nädala kaootikas ma teda ei näinud ja see oligi ehk omamoodi õige.

—

Ja mõtlen neile inimestele, kellele ma ütlesin headaega, sellel viimasel hommikul, mis tundub olevat saja valgusaasta kaugusel.

Mulle ei meeldi hüvastjätmised. Aga vähemasti jääb neist sisse mingi kurb lõpetatuse tunne. Et see elu on nüüd läbi.
Näiteks meie pesumaja omanik, teine Richie, suur ja paks lapsemeelne vanapoiss, kelle suhe Martaga oli nagu mingi lasteraamatutest maha astunud pärl (vaata http://martaest.blogspot.com/2006/01/meie-sber-richie.html) Ja kuidas ma ei julgenud eelviimasel ega viimasel päeval Richiele öelda, et me oleme ära kolimas.

Siis lõpuks, kui kõrvaltänavas käis meie korteri viimane lahtirappimine, läksin Martaga.

Esitasin enne valmismõeldud kiire monoloogi. Ja Richie vaatas meid. Nagu ei usuks. Tema oli ju kogu oma elu seal Hobokeni pesumajas veetnud, lapsest saati.

“Ee, me tuleme siia käima tagasi, Justini vend elab ju siin,” üritasin mina ega teadnud, mida veel öelda. Läksin WC-sse, sest ma ei tahtnud näha, kuidas ta Martaga nägemist jätab.

(Kas meeste pisaratest on ilus rääkida?)

Siis oli see möödas. Ja jäänud oli veel üks oluline Marta sõber – orgaanilise toidu poe müüja. Seal poes pole mitte ainult erilised kaubad, vaid millegipärast on kogu sealne atmosfäär nagu väike pere, kuigi pood ise on päris suur, nelja pika vahekäiguga. Kõik poemüüjad on asiaadid, Hiinast ja Koerast, kõik nad naeratavad ja lehvitavad Martale, aga tema… Chong…

Chong on selline inimene, keda te tahaks endale lapsehoidjaks.

Ta kükitab käru ees, kudrutab, ajab lapse naerma, ajab lapse peaaegu et kõhukrampideni naerma… Otsib välja oma mobiili ja teeb tast pilti. Kõditab teda. Saadab meid vahekäiku pidi, õpetab uusi sõnu ja jälle naerab, naerab. Ta ei räägi praktiliselt mitte kunagi mitte midagi minuga, aga tal on Martaga alati nii palju rääkida.

Ükskord nägin, kuidas ta täpselt sama aktiivselt suhtles ühe teise pisikese poekülalisega, ja tundsin kerget armukadeduseussi. See, mismoodi ta kudrutas, oli mulle tekitanud mulje, et tal on ainult minu lapsega niiiiii eriline suhe.

Ja Chong, see õbluke noor korealanna, hakkas lausa nutma. Kujutan ette, mismoodi Eestis elutsejad seda loevad ja omaette imestavad: küll seal Ameerikas on elu teistmoodi. Kohaliku supermarketi müüja hakkab nutma, kui saab teada, et sa minema kolid?…
—

Ei saa salata, et neid kolakorrastustöid tehes ja mõttel lennata lastes olen ma endalt viimasel ajal küsinud: et mis siis mul selle Eestiga ja Ameerikaga nüüd on?

Jah. Et mis siis mul selle Eestiga ja Ameerikaga nüüd on?

Olen kusagilt lugenud immigrandi elu kolmest faasist: esimene on “uus-ja-huvitav”, kui võtad kõike veel turistina; teine on segaduse ja tõrkefaas; kolmas on leppimine.

Kaugemalt vaadates näeb neid faase ikka paremini. Mõtlen, et minu segadus ja tõrge algas möödunud suvel, eriti pärast Eestis käimist. Märkasin Ameerikas eelkõige halbu külgi ja New Orleansi orkaan andis mulle selleks veel eriti soodsad võimalused.

Elu on sebra. Ja selle musta triibu kõige mustem koht oli siis, kui me Justini vanematele rääkisime plaanist minna tagasi Eestisse. See oli siis novembri alguses. Otsa tulid vastikud stressirikkad ja südametunnistuspiinu täis kaubapühad…

—

Aga millal siis hakkas musta triibu tagant jälle päike paistma?

Ma mõtlen sellele ja jõuan oma sahtlikleepimisega ühele poole. Pesen riiulid ära. Ja tegelikult ma tean vastust, aga see kõlab isegi iseenda jaoks nii vale ja edevana.

Nimelt. Minu arust hakkas mu ellu selgus ja uus identiteet tulema umbes sel ajal, kui seesinane mu ajaveeb endale nii palju lugejaid leidis.

Ei oska ma praegu öelda, kas see oli ajaline kokkusattumus (sest immigrandielu must faas pidi ju läbi saama) või midagi rohkemat.

Ja mitte et see blogipidamine siin niisama lihtne oleks! Vahel läheb mul öösel uni ära ja ma mõtlen “Issand, ma kirjutasin ju sellest ka ja see on kusagil arhiivides kõigile lugemiseks alles!” või “Huvitav, kas tema ka mind lugemas käib ja kas ta minusse ikka sama irooniliselt suhtub nagu vanasti?”

Aga see blogipidamine on mulle siin uue elukutse andnud. See on kummaline identiteet, ma tahan üha rohkem siinset maailma kogeda ja läbi enda lasta. Sest mida see mu elu siin muud on kui üks suur lugu.

Ja ma võin teile öelda, et päris huvitavad peatükid on tulemas. Aga ma ei taha neid veel ära sõnuda.