MU BELLE HARBOR

Lisa kommentaar

Kommenteeri külalisena

  1. Meie elame raudtee ääres. Esimesel ööl ärkasin ka üles mingi imeliku eelaimduse peale, et – nüüd hakkab midagi juhtuma! Juhtus see, et kaubarong tuli:) Rasked kauba- ja kütuserongid panevad me maja päris korralikult värisema. Kergeid elektrironge ei pane me enam ammu tähele, va grillimishooajal, kui kerge müra tekib. Kütuserongid aga katkestavad õues vestluse paariks minutiks.
    Kirikukelladest on mul kaunis mälestus vanalinnas elamise perioodist, kuigi laupäeva hommikuti sai neid vene kiriku pikki kellahelisemisi ikka kirutud:)

  2. minu lapsepõlve kodu oli raudtee ääres. ma ausõna ei kuulnud ise et kapi klaasid värisevad ja maja rappub iga kord kui rong mööda sõidab. see oli minu jaoks normaalne.
    üürides ühte tuba tallinna kesklinnas, sattus minu tuba olema just täpselt sellel kõrgusel ja selles kohas kus trolli liinidel ühenduskoht oli. kaks liini muutus üheks. esimestel hommikutel oli minu äratus koos esimese trolliga.
    enne praegusesse elamisse kolimist maandusid lennukid üle minu maja. ärkasin ühel ööl jubeda mootorimüra peale ja olin veendunud, et see lennuk kukub alla. mida teha?!?! kuhu joosta? keda äratada ja mida kaasa võtta? lõpuks tõmbasin teki üle pea ja jäin saatust ootama.
    hetkel elan selle maandumisraja kõrval. ja lennukite müra on praktiliselt olematu. sest varem oli see ju tugevam. külalised ainult kaebavad…

  3. Ka mina elasin vaiksena raudtee lahedal – sellise muraga harjub kindlasti ara. Praegu kraaksuvad (koledasti) meil magamistoa akna taga ilusad kakaduud, aga kolides hakkan kindlasti neid igatsema 🙂 Uus kodu on Londonis suure tee aares ja asi linnulaulust (kraaksumisest) kaugel. Eks nii need kodud on, igaluhel oma muusika.

  4. Mial on samuti kirikukelladega (just see mis kööist paistab) omaette suhe, nii kui kellad hommikul kell 7 lööma hakkavad, läheb ta akna peale ja vaikselt räägi omaette pim-pom-pim-pom

  5. Proovige kardinat? See tekitab õhukihi toa ja ukse vahele ja hoiab sooja päris hästi. Ja kas teil ukse & akna vahel tihend on? See on toppimise & kleepimise lihtsam aseaine – küll veidi vähem tõhus, aga palju mugavam.

  6. Mina oma akna taga liikuvaid ronge kuulen küll, õigemini ei kuule ma siis enam telekat, kui rong liigub. Eriti pikad tsisternidega rongid. Muidu ma vist ei paneks nii tähele. Juurdlen aeg-ajalt, kas see on ühtlasi ka mürakahjustuse tagajärg või lihtsalt harjumus? Kunagi, kui teisel pool raudteed elasin, ärkasin algul keset ööd üles, kui rongid minekuks tuure kogusid ja mul aknad tärisesid. Aga rongid on tänapäeval ikka jube pikad, tihtilugu näeb 70-90 vaguniga rongitõuke. Jube. Kõik on nafta. Kõik on nafta.

  7. Epp, sa rääkisid ühes oma loos, et kasutasid sellist interneti keskkonda, kus saab (oma vana) mööblit müüa ja üldse igasugu muid vajalikke toiminguid ilma vahendajateta (ja nende tasudeta). Mõtlen, kas meil Eestis on midagi analoogset…….. vot kui hea kui oleks juba see roheline foorum, siis saaks selle teema püstitada sinna, mitte ei peaks Eppu kiusama.

  8. See keskkond on http://www.craigslist.org, vaadake, päris huvitav sirvimine.
    Aga Eestis? On minu teada ikka ainult kommertslikel alustel http://www.soov.ee ja http://www.kuldnebors.ee.

    Mis keskkonnafoorumisse puutub, siis lugesin just enne Heliki postitust ja sain teada kohast, mis mul otsingutega välja pole tulnud – http://www.keskkonnaveeb.ee/vestlusring/vestlus.php?vestlus=arhiiv

    See on päris tore kohake ja mõtlen praegu, et populariseeriks-lingiks seda, mitte ei teeks uut?

  9. Sama mõte mis Kauril – nt ka ribikardinad hoiavad hästi akendest tuleva külma tagasi. Aga müraga harjub tõesti jah. Queens’is oleks La Guardia lennukid olnud…

  10. Tänan, Epp!

    Tundus täitsa asjalik see keskkonnaveeb. Mul nimelt varsti mure, mida teha enne kolimist osa mööbliga. Õnneks tahab ostja saada maja peaaegu kogu mööbliga (olen selle sinna spetsiaalselt projekteerinud) aga osa asju jääb üle, sest krt. mille vahepaigaks välja valisime on ka täiesti möbleeritud. Asjad, mis üle jäävad on maks. 2 aastat vanad ja kvaliteetsed, nii et prügimäele ei vii aga mingit hirmsat äri nendega ka teha ei viitsi. Otsisin netist aga suurt midagi silma ei hakanud, mida siis peale hakata…..kuldse börsi ega muu seesuguse kaudu pole kunagi midagi ostnud-müünud. Õnnneks on selle kolimisega veel paar kuud aega, saab ehk tuttavatele või tuttava tuttavatele ära sokutatud.

  11. Aga pakkuda taaskasutuskeskusele ei saa? mööblit ma mõtlen. Tõsi, asuvad vist vaid talinas ja trts, aga siiski. Või teine variant, mis asju siis üle jääb ja kus? Et ehk läheb mulgi vaja. Uues kodus. Mõne kuu pärast.

  12. Tere kallis Eppppp!

    Loen suure huviga sinu postitusi. Nagu sinagi, olen abielus ameeriklasega. Elan siin teisel pool lompi juba teist aastat, tapsemalt Connecticut’is- Norwalk’is. Vaikest viisi hakkan ara harjuma siinse Idaranniku suburbiale omase kosmilise ennast havitava elurezhiimiga; 6 tundi und, seejarel regulaarne kofeiinilaks Dunkin’ Donat’si drivethru’st, pool tundi liiklusummikus passimist ning toole. Peale 8 tunnist toopaeva, selget arvuti yledoosi, kordub eelmainitud stsenaarium ainult, et ilma kohvita, vaid purgi koka saatel.
    Taolise elustiili tulemusena on mu kehamass kasvanud 118 poundsilt 125 poundsini, pideva “multi-task’imise” tulemusel tool kujunenud valja algstaadiumis biopolaarne syndroom ning taskaalukast-kannatlikust eesti neiust on saanud SPAZ. Olen onnelik, et huumori meel ja kriitikataju on veel alles. Lol!
    Miks kirjutan sulle? Vastus lihtne – otsin sopru, mottekaaslasi. Nii kurb kui see ka ei ole, pole ma siin selle paari aasta jooksul yhtki soulmate’i peale oma abikaasa leidnud, kellega koos erinevatel teemadel muljetada. Sa tundud just selline. Saadan sulle oma emaili – pinnu@optonline.net (blogi mul pole, sest ei pea end vaga heaks kirjutajaks). Kain nadalavahetustel sageli NYC, akki onnestuks isegi sinu kui virtuaalprominendiga tuttavaks saada.

    Ootan pikisilmi vastuks!

    Tervitused Martale ja abikaasale

  13. Ja kui südaöö paiku ärkad mingi eriti õudse kõma peale, siis oled poolunes tagasi lapsepõlves, kus sa iga öö kartsid, et visatakse tuumapomm ja sa ei jõua õigeks ajaks keldrisse varjendissse…

    Hee… lihtsalt tuli ka meelde see aeg. Et kõrvalmaja keldris oli see varjend ja siis oli see sireen, mis üürgas ja andis teada, et on vaja varjendisse minna, see oli õõvastav küll. Ja siis veel pimendamised – meil olid tekid akende ees, et saaks ikka lamp tos põleda (paljudel olid ju). Aga samas räägiti (vist oli ikka päriselt ka nii), et mingi komandant või mis käib ringi ja vaatab, kas on ikka kõikidel aknad pimedad. Ja siis kui koolipäeval oli õhuhäireõppus, kas seda mäletad. Noh, kui veel Longis käisime. Siis aeti meid sinna pilliruumi alla luugiga keldrisse ja kadunud õpetaja Mägi jäi välja, et kuuleks häire lõppemise sireeni. Ja ma olin hullult närvis, et mis siis, kui polegi õppus, vaid ongi päriselt ja tema on niimoodi seal väljas…
    Oh aegu 🙂

    Muideks veel lapsepõlvest on mul üks imelik mälestus teie koduga seoses meeles. Et teil olid vanemad ühe toa ukse lukku pannud või midagi sellist ja me ronisime sinna lae all paikneva seinakapi kaudu… No oli vaja ikka vist VÄGA minna? Mäletad sa sellest midagi?

  14. wow, mul saab kohe aasta täis ja ma pole leidnud ühtegi inimest, kellega mõtteid vahetada va oma mees. paar aastat tagasi arvasin, et meaningless/shallow on vaid väljend, kuid amerikas on see igapäevaelu. keegi kohalikest eestlastest läänerannikul ei ela?

  15. Kaisale: Seda mäletan ma VÄGA hästi. Meil oli korter, kus koridoris lae all kapid, ja kui ema-isa kodust lahkudes kavalalt ühe toa ukse lukku keerasid (näiteks kuna seal olid mandariinid, mida näärideks hoida), siis meie ronisime veel kavalamalt sinna lae alla kappi ja siis hüppasime lae alt sinna lukus tuppa. Olime ikka parajad pätid küll.
    Mis tuumasõjahirmu puutub, siis meie kool sai millegipärast eriti palju ajupesu. ma olen teiste sama generatsiooni inimestega rääkinud, nii mitmedki Tallinna koolide inimesed pööritavad silmi: mida?

    Katrinile: kirjutasin sulle, ja igatahes oled nii sina kui iga teine tore inimene siia külla oodatud. Viimati telefonis rääkides tundsin, et jõle imelik on eesti keelt suuliselt pruukida! Kõik on kirjalikuks muutunud.

    Katsile: Ma üksvahe salvestasin trip.ee-st silma jäänud väliseestlaste aadresse, nii et kui sa mulle mailid eppppp@hotmail.com, siis ma saan sulle saata Californiast ja Washingtoni osariigist. Aga sa vist oled ise Oregonis? Sealt ma ei mäleta, et oleks kedagi silma jäänud…

  16. – Mis tuumasõjahirmu puutub, siis meie kool sai millegipärast eriti palju ajupesu. ma olen teiste sama generatsiooni inimestega rääkinud, nii mitmedki Tallinna koolide inimesed pööritavad silmi: mida? –

    Kui juba lapsepõlveradadele ja Longi kooli teemadele läks, siis see tundub ka kõigile täiesti ennekuulmatu, et pidime kooliteel kõikidele autodele niksu tegema… Olid ajad…

  17. Hmm…Kirjutasin ilusa pika kommentaari looga, kuidas ma kord mõtlesin, et sõda on Eestimaa peale jõudnud, kuid siis läks see kaotsi. Nüüd enam ei viitsi kirjutada. Äkki mõni teinekord.

    Aga lennukite ülelennust veel niipalju, et mõelda, mida kuninganna (Elizabeth II) peab kõik üle elama, kui tema Windsori residentsist pidevalt Heathrow startivad ja maanduvad lennukid üle lendavad.

    Ise olen ka lennanud. Päris kena vaade selge ilmaga. Aga seal koha peal olles on see müra ikka päris hea. Lennukid lendavad seal juba väga madalalt.

    Kunagi oli teemaks, et muuta lennukoridore nii, et need enam ei jookseks üle Windsori lossi, aga ma ei teagi, mis sellest sai.

    Aga nüüd on lähim lennujaam City ja seegi piisavalt kaugel, et lennukeid mitte kuulda. Rongid jooksevad ka õnneks kaugemas kaares mööda. Nii et kokkuvõttes väga rahulik elada 🙂

  18. Ma tahaks näha seda dokflimi, mille meie koolist mingi Moskva filmigrupp tegi. Ja kas mäletate, vahepeal figureeris seal üks vene kirjanik, kes meist mingit raamatut kirjutas, aga siis vist insuldi sai? Kas ta raamatust midagi sai valmis? Kellelt selle filmi kohta võiks küsida?
    Longi kool oli jah omaette uunikum, igas klassis enamvähem paar õpilast, vana mõisa-ajast jäänud palkmaja (talupoegade lastele ehitatud kool), kus polnud ju isegi vett sees!, tohutu rividrill ja nõukogude ajupesu… Brezhnevi, Tsherenenko ja Androposi matuseid pidime ju näiteks koolis pingis istudes vaatama.
    Ja sinna juurde siis need mõisa-aegsed traditsioonid nagu möödaminevatele autodele niksu (või kniksu?) tegemine.
    1980ndatel!

  19. …Ja lennukoridoridest veel.
    Neid siin muudeti, nii et nad lendavad mere, mitte Belle Harbori kohal, ja seda tehti pärast väga traagilist juhtumit. Kavatsen sellest peagi ka omaette postituse kirjutada: 2001 aasta sügisel kukkus siin lennuk alla, hukkusid viis kodudes olnud inimest ja kõik lennukis viibijad (kokku ca 270 inimest).
    Olen siin paari inimesega, näiteks oma naabritega sel teemal rääkinud. Ilusa rannarajooni varjus on tragöödia ja shokk, mida veel värskelt mäletatakse.
    Võite lugeda NY Columbia ajakirjanduskooli tudengite lugusid sellest lennuõnnetusest
    http://www.jrn.columbia.edu/studentwork/flight587/index.asp

  20. autodele niksu tegema? 😉 ja kartsite tuumapommi? ja vaatasite koolis istudes moskva matuseid? teie õpsid pidid tõelised perverdid olema, kui selliseid nalju välja mõtlesid. mida Sa tagantjärele arvad, kas nad tegid seda mingist tõsisest veendumisest või oli neil lihtsalt vangivalvuri kompleks, et mõnitame ja vaatame, kuidas piinlevad? ma arvasin siiani, et maakoolid on inimlikud ja südamlikud ja et inimesed on sellistes kohtades omavahel sõbrad… brrr!!

    sealt ehk ka Sinu maailmalõpu-hirm? ma ei tea ühtegi teist inimest, kellel midagigi sarnast oleks… või kes seda tunnistaks.

  21. Õpetajateks olid kaks pensionärist lastetut naist, mõlemad olid omaette huvitavad isiksused.
    Aga need õppehäired korraldati mu meelest kolhoosi poolt. Igatahes olid meie kortermaja all kah tsiviilkaitseruumid, üksvahe olid seal ka mingid narid. Mäletan, kuidas häire peale pidime alla keldrisse minema. Mina võtsin seda küll üsna tõsiselt.
    Zhili, bõli…

  22. Mina mäletan seda, kuidas me varases teismeeas tõsimeeli arutasime, et kui Brežnev ära sureb, siis tuleb kindlasti ameeriklastega sõda. Mingi sõjahirm oli kogu aeg. Ja samas teadmine,et kõikvõimas Brežnev hoiab ära igasuguse sõja.
    Aga koolis meile rividrilli eriti ei tehtud ja sõjalise õps oli ka mõnus mees – arvas, et tüdrukutele pole sõjalist üldse vaja õpetada. Poisse ikka valmistas ette eluks nõukogude sõjaväes.
    Moskva matuseid vaatasime koolis rõõmsal meelel, peaasi, et õppima ei pidanud.
    Autodele kniksu tegemisest kuulen küll esimest korda 🙂

  23. Meil olid küll alati koolivabad “pühad” Moskva matuste aegu – kujutasin ette, et kogu vabariigis oli see asi ühtemoodi . Lugesin seda matuste koolis vaatamist ja suu kukkus lahti. Ka kujutasin ette, et paljud asjad n-ö maal olid ehk lõdvemad, sest inimesed tundsid ju üksteist…

  24. Tuleb välja, et Eesti NSV oli seest suurem, kui väljast paistis.
    Ja ärge nüüd Longi Algkooli ja Karksi kolhoosi põhjal tehke üldistust, et kõikjal maakohtades nii oli.
    Ja eks meil oli ka edumeelsemaid asju kui tsiviilkaitse, aga nendest siis ehk mõni teine kord.

  25. Oh kus on Longi kooli kohta nüüd andmiseks läinud:)
    Aga tuletagem meelde ka armsaid mälestusi:
    * köögis oli kapis alati moosi ja leiba ja koduteele tegime ikka moosileiba kaasa
    * ma arvan, et mul ei õnnestu enam kunagi saada diplomit (pealegi veel II koht) 60 km suusatamises
    * reis orkestriga (akordioniorkester, milles osalesid KÕIK kooli ca 30-40 õpilast) haridusministeeriumisse esinema, bussis oli kaasas suur piimanõu morsiga ja vannitäis võileibu
    * lumelinna ehitus, kus meie täheke tahtis ehitada Potsatajat, aga me ei suutnud kuidagi talle neid kõrvu külge saada
    * meeletu ootus, millal pioneeriks-saamise aeg kätte jõuab, sest kui teie olite kolmandas klassis, siis käis Mägi just Egiptuses (teenelise õpetaja privileeg ilmselt) ja tõi sealt erilisi maiustusi ja teie, kes te pioneeriks saite, teile andis ta vägevamaid maiuseid ja teised said mingeid jamamaid. Ja oi kus ma tahtsin siis ka pioneeriks saada…
    * koduteest veel – mitte et me oleksime kniksutamisest (ja poisid pidid kummardama ja mütsi tõstma) pääseda tahtnud, ma küll ei mäleta, et see oleks mulle vastumeelne olnud, see lihtsalt OLI nii – tee kõrval oli mingi võsariba vastu traataiaga piiratud koplit, mida me kutsusime dzhungliks ja sealt oli palju huvitavam koju minna, kui ilusti tee äärest. Oi, dzhungli kaudu võisime seda kilomeetrit mitu tundi ikka minna. Võibolla see oli juba pärast teie aega, aga Elo peaks küll mäletama.

    Sellest filmist ei tea ma midagi, see oli võibolla enn minu aega. Ma mäletan, et Harri Jõgisalu käis ja kirjutas Sädemes pärast. Pidi vist ka muidu raamatu kirjutama, aga pole küll kuulnud. Aga Sädemes kirjutas kindlasti. See oli veel talv, kui ta käis.

    Ja kokkuvõtteks arvan, et Longi koolil on väga oluline roll minu elus. Ma arvan, et ma olen tänu sellele omamoodi rikkam küll. Kasvõi need erilised mälestused.

  26. Mõtle kui praegu peaks igale mööduvale autole kniksu tegema 🙂 Isegi väikeses linnas võtaks punktist A punkti B jõudmine, siis ilmselt väga kaua aega.

  27. See nõue käis meil koolitee kohta.
    Kool asus kolhoosikeskusest 1 km väljas, see oli vanasti 19 sajandil ehitatud selleks, et talumeeste lapsi saada mõisakeskusest välja, et muidu hulguvad seal jalus. Nii ehitatigi see palkmaja metsa äärde ja sinna viib omaette kruusatee, “las longivad!” olevat ka koolile nime andnud – Longi kool.
    Ja vot selle tee peal kodu või kooli poole lonkides pidimegi igale mööduvale autole ja täiskasvanule tegema kniksu-kraapsu.

    Mäletan, et õpetaja klassi ees õpetas, kuidas teha. Me olime ikka “suure kniksu” koolkond, sisuliselt oli see ikka keskaegne reveranss, mida tüdrukud tegema pidid.

    Mul on nagu meeles, et see reegel kehtis ainult koolitee kohta? Aga tegelikult oli ka igal pool mujal tahtmine seda kniksu teha, nii verre oli see meil harjutatud.

    Ja omaette küsimus, et kas see ülema rahva ees kniksutamise komme pärineb kooli algusest, moonaka-laste aegadest või oli see lihtsalt ühe meie õpetaja erahuvi (longikad teavad, kumma 😉

  28. Hakkasin mõtlema, mismoodi mina lapsena sõda kartsin või ei kartnud. Üldiselt mulle sõda meeldis ja seda just vene sõjafilmidest nähtu põhjal. Nii, et mingit kartust ei mäleta. Meil linnas, Türil, venelasi ja vene sõjaväge ei olnud. Suveti mängisime linna servas metsas sageli sõda. Meil olid ise tehtud puupüssid ja kilekotist tuhagranaadid. Aga need määrisid riideid hirmsasti ja kellegi ema keelas sellised massihävitusrelvad meie kurvastuseks ära. Sõda aga oli äge ja omavaheline kamraadlus vägev. Auastmed, pagunid, salavanded ja paroolid ja puha. Ise tahtsin alati sakslane olla. Lihtsalt nende riietus ja karm olek mis filmidest nähtud meeldis rohkem. Luurasime metsas ja ehitasime onne ja lõhkusime vaenlase omi. Me mängisime samas metsas kus mändide all võis näha sõja aegsete kaevikute samblasse kasvanud kontuure. See, et sõjal ka teine nägu võis olla sai selgemaks siis kui meid viidi linna pommivarjendisse. Seal oli rõske, vähene valgus, madalad laed ja mingi vastik läppand hais. Ja gaasimaskid ja kummiriided haisesid ka vastikult. Siis sõda enam nii hea ideena ei tundunud. Hilisemad kaks aastat vene armeed tegid lõpliku töö ja nii saigi must paras patsifist ja üldise inimliku idiotismi põlgaja. Sõjafilme ja History Channelit aga vaatan siiani lapsiku õhinaga ja mu abikaasa on juba loobunud selle üle imestamast. Nüüd vaatan tänapäeva lapsi kes istuvad apaatselt kompuutrimängude taga ja mõtlen, et nad ju ei teagi mida tähendab tõeline lapsepõlv.

  29. Mul on ka vastullulised suhted sõjaga. Mäletan samamoodi igasuguseid filme (Neli tankisti ja koer jm) ja raamatuid (Kangelaspioneeridest, Vasjok Trubatshov jm). Unes nägin sõjalugusid, ja seal kordub selline motiiv, kuidas ma kusagil lakas või laua all olen ja ellu jään, aga ümberringi käib põnev materdamine.
    Ülikoolis õppides võtsin valikainetena ajaloo-osakonna asju, lemmikuteks nt Kolmas Reich ja Aleksander Suure Impeerium. Mitte ehk otseselt sõja pärast, neis mõlemas perioodis on huvitavad mõtted, kõik see rahvaste korrastus läbi perverssete süsteemide…
    Mäletan, kuidas sai Kolmanda Reichi eksamiks õpitud ja mõtlesin, et need on kõik rindejooned ja strateegiad, aga ma ei tunneta siin enam inimesi taga. Ja samas kummitasid ka mõtted, et inimkond väärib iseennast. Ahjalugu on sõdade lugu.
    Hetkel olen faasis, kus tunentan aina tugevamalt inimest. Kui CNN-s midagi Iraagi kohta mainitakse, mõtlen kohe sealsetele emadele. Aga vaatamata neid sõjateemasid ka ei saa jätta!
    Ah, ma ei teagi, mis tahan öelda. Võibolla umbes midagi sellist, et patsifism ja sõjahuvi võivad olla üks ja seesama – ehk mingi tundlikkus maailma vastu?

  30. minul oli ka lapsepolves kogu aeg tuumapommi ja soja hirm. iga kord kui mingi lennuk vahe kovema myrinaga yle lendas, motlesin et akki nyyd on Reagan meile soja kuulutanud. hirmu syvendasid ka kooli tsiviilkaitse klass gaasimaskide, varjendite ja tuumaseene piltidega seinte peal, tsiviilkaitseoppused marlimaskides marsiga korvalolevate elumajade keldrite juurde (sisse meid sinna ei lastud muidugi) ja kohustuslik tolleaegne sojakirjandus nagu Pavlik Morozov, Zoja Kosmodejanskaja(?) voigaste fotodega poomisest jne.
    muide SL Ohtulehes ilmub rubriik retro http://www.sloleht.ee/retro/, kus hiljuti just kirjutati tsiviilkaitsest noukogudeajal.

  31. Vaatasin eile õhtul väga head filmi mille tegevus toimub sõja ajal Karjalas. See on vene ja soome ühistöö nimega Cockoo ehk Kukushka vene keeles. Vägivald ja sõda on fooniks, peateemaks inimeste suhted. Nii, et mittesõjahuvilistele täiesti sobiv film. Nauditavad olid ka intervjuud näitlejate ja filmimeestega special featurite all. Ja Netflixis on see film täitsa olemas. Ehk on keegi seda juba enne näinud? Meeldis?

  32. Ma pole seda n’inud, aga keegi veel soovitas ja plaanin vaadata.
    Omalt poolt soovitan filmi “No man`s land”, tegevus toimub Bosnia sõjas 1990ndatel, tragikomöödia tõeliselt kummitusliku lõpuga, ja see film on ka Netflixis olemas.

  33. Kukushka on väga hea film! Ma olen kaks korda vaadanud. Aga mul on paar tuttavat, kes arvavad, et see film on nõme.

  34. “No man’s land” on vaadatud. Väga hea film.

    Siirile. Kukshka kohta. Nagu öeldakse “some men you just can’t reach.” 😉

  35. Loen ammu Su blogi: väga hästi kirjutad ja ka teema on huvipakkuv.
    Aga alles Kaisa kommentaar siin pani miski kellukese helisema, ning õe nime mainimine tõi kindla veendumuse, kellega tegu.
    Kõike head Sulle ja Su perele!

  36. Huvitav, et veel kellelgi seostub sõjahirm Brežnevi surmaga. Minagi olin hirmul, et ameeriklased kuulutavad meile sõja, kuna riigil ei ole juhti parasjagu. Olin siis nii 8-9 aastane.. Aga suuri tsiviilkaitseõppusi peeti ka Paides. Lisaks pimendustele, mis iseenesest olid päris lõbusad – meie maja lapsed küll vilgutasid taskulampidega akendel, mäletan üht päevast õppust. Tavaliselt toimusid päevased õppused tundide ajal, mis tähendas, et kõik lapsed pidid kättesaama vatimarlimaskid (igal klassil ja õpilasel olid need olemas) ja organiseeritult “varjuma” kooli keldrisse st garderoob i. See üks õhuhäire oli eriline selletõttu, et tunnid olid just lõppenud ja kuigi me teadsime, et häire on tulemas, otsustasime siiski koju minna. Meil oli minna kõige rohkem 2 km ja loomulikult hakkasid sireenid huilgama siis kui me olime poolel teel.. Kaks me kambast otsustas koju joosta, aga mina koos ühe sõbrannaga põrutasime otse metsa poole. Mets oli meie jaoks mõnesajameetrilaiune puuderiba eramajade ja suure tee vahel, aga ju see siiski turvaline tundus 🙂 Mäletan, et oli varakevad ja maa oli märg ning mõnes kohas paistis veel lund. Kükitasime mingi kännu taga ja ei julgenud liigutadagi. Maantee peal sõitsid miilitsaautod ja kaugemalt oli kuulda kuidas tänaval kõndivale heledas mantlis naisterahval kästi lähimasse varjendisse varjuda. Mingil hetkel võtsime julguse kokku ja lõputuna tunduvas vaikuses hiilisme puude varjus kodu poole.
    Metsajooksmises lõi meis vist ürgeestlane välja 😉

Arhiiv

Viimased kommentaarid

Sliding Sidebar