KOLIMISNIPPE TULEVASTELE PÕLVEDELE
Vahel mõtlen, et peaks võtma ühe suure kaustiku, kuhu hakkaks Marta jaoks üles kirjutama praktilisi nõuandeid. Emalt tütrele, nii et ta ei peaks iga kord jalgratast uuesti leiutama.
Kolimise kohta näiteks:
– Monitoori oma elu nädal aega enne kolimiseakti ja kirjuta üles need esemed, mida sul igapäevaelus vaja on. Alusta kohe hommikust ja vaata, mis sul ümber on: pidzhaamad ja linad, hambahari ja -pasta, kohvipuru ja -tass… Ahhaa, kuidas sa kohvipuru tassi saad? Lusikat on vaja!
– Ja tee neist asjadest “esimese öö kast”: kui selle uues kodus lahti pakid, on ellujäämine garanteeritud.
Aga ära looda sellele, et sa niisama pakkides kõike mäletad! Nagu ütlesin, tee juba varem nimekiri! Ja mõtle loominguliselt. Näiteks kas sa värsked aluspüksikud lisasid? Või tahad alustada uut hommikut uues kohas, kobamisi kastide laviinist omale puhast pesu otsides, või, mis veel hullem, hoopis vanade trussikutega?
– Pane sinna kasti ka üks korralik terav nuga, et sul oleks, millega seda kastilaadungit avama hakata. (Muidugi võib noa laenamisest saada ka esimene samm heanaaberlike suhete tekitamiseks.)
– Samasse esimese öö kasti mingu ka plaastrid ja side! On hämmastav, kui lihtne on kaste avades endale kätte lõigata! (Teisalt – verd tilkuva käega naabrite poole joostes on muidugi jälle armas võimalus suhteid luua.)
– Ja dokumendid. Sa ei taha nuuskida kolm päeva mööda kaste ja oma passi taga otsida, nagu su ema pidi tegema!
– Enne kolimist: Võta aega ja mine see üks viimane kord veel uut kodu vaatama ja katsu välja mõelda võimalikult täpselt, kuhu tuppa mis nurka mis mööbliese läheb. Ja näita kolijatele näpuga, täpselt, kuhu mis panna.
Et ei juhtuks nii, nagu sinu ema ja isaga on juhtunud iga jumala kord, kui nad kolivad: nad seisavad kolijameeste lahkumise järel keset mööblit täis elamist ja katsuvad välja mõelda, mis ime läbi saada see kapp sealt nurgast teise toa nurka, kui nende kahe nurga vahel on takistusriba teisi kappe…
– Ja pakkimist vanas kodus alusta vähemalt üks nädal varem, kui algselt plaanisid. Sorteeri asjad ära vanas kohas ja vii mittevajalik ära heategevuspoodi. Sest kas on mõtet kõike seda kola kalli tööjõu abiga uude koju kolida, et seda siis seal “seda-pole-vaja” hunnikusse panna?
– Kui sa ei suuda sorteerides otsustada, kas jätta see vana padi alles või mitte, siis küsi oma mehe käest ja tee nii, nagu tema ütleb. Kui siis pärast selgub, et oleks ikka võinud alles hoida, siis pole sul sellest nii paha tunne – saad pool süüd tema kaela veeretada.
– Kui on vaja mõni kapp lahti monteerida, siis hakka mehele vähemasti nädal aega varem pinda käima. Alternatiiv on õppida ise kruvisid lahti keerama.
– Ära kirjuta ostetud raamatutesse sisse oma nime, mitte kunagi. Sest kunagi ei tea, millal sa kolides ja sorteerides tahad osa raamatuid viia kohalikku raamatupoodi, aga sisse kirjutatud nimega teoste eest saab vähem raha või ei võeta neid üldse vastu.
– Kirjuta aegsasti üles oma kolijate bossi mobiilinumber ja isikuandmed! (Ja ma ei mõtle mitte arvutisse kirjutamist, sest kasmäletad, arvuti tuleb kolimise ajal kinni panna.)
– Pakkides pane riided suurtesse kastidesse, ja raamatud väiksematesse kastidesse. Keskmistesse kastidesse pane raamatuid ja riideid pooleks. Teibi kõik kastid altpoolt ära, et need tõstes katki ei läheks.
– Kaste pole mõtet kolimisfirmalt vastu võtta, kuigi neid paar päeva enne kolimist pakutakse – nende hind on soolane ja tuleb halva üllatusena arve esitamise hetkel. Küsi parem nurgapealsest poest või restoranist kaste, see on ka palju keskkonnasõbralikum variant.
– Ära kurvasta, kui esimesel õhtul leiad uuest korterist hiired või soojaveekraanist tuleva külma vee. Sellised sürpriisid käivad kolimise juurde.
Mina lisaks siia juurde veel mõne märkuse mida ise olen tähele pannud.
-kastide peale tuleks kindlasti kirjutada mis seal sees on.
-kui sa võtad kaasa ka kapid siis üldjuhul lähevad sellest kapist võetud asjad samasse kappi tagasi. seda võiks pakkimisel arvestada.
-eraldi mullikilet ja ajalehti pole vaja kui lauanõud rätikute, padjapüüride jms vaheldumisi pakkida.
-kui sõbrad on abis siis pead sa neile ka süüa ja juua andma. meestele mõjub kolimise käigus piiratud määral lahjat õlu väga motiveerivalt.
aga sinu esimese päeva kasti mõte on hea. kuigi minu kolimised on tavaliselt läinud sedasi, et sel ajal kui mehed kõike uude korterisse sisse veavad siis sel ajal võtavad naised juba kaste lahti ja pakivad ära. muide möögli kokku panemine on ka naistele suht jõukohane. viimasel korral panime sõbrannaga kõik voodid kokku sel ajal kui mehed tehnikat ja diivaneid ülesse vedasid.
sorteerimisest veel niipalju, et mina olen teinud tavaliselt 3 hunnikut asjadest. 1 mis kindlasti alles jätta, 2 mis kindlasti minema visata, 3 mis on esialgu otsustamata. peale seda kui kastidesse on saanud esimene hunnik ja teine hunnik on viidud prügikasti/taaskasutuskeskusesse/vms siis on energia niigi otsas, et enamalt jaolt saab hulk asju sellest viimasestki kuhjast ära viidud/visatud järgmise satsiga. no tegelikult ei ole meil ju nii palju asju tarvis 🙂
Mingi nõks tuleks leida, kuidas raamatuid parem kolida oleks. Nad on nii paganama rasked ja neid on nii palju. Palju väikesi kastikesi-kompsukesi või mitu suurt ja täiesti tõstetamatut kasti pole ka mingi hea lahendus. Ma ei raatsi ka kunagi ühestki loobuda
Ja minu poolt:
– varu rohkem kaste kui alguses tundub, et võiks vaja minna. Kui asjad on kapis, siis paistab, et neid polegi nii palju, aga kapist välja võttes saab neid terve tuba täis.
– enne kolimist asju sorteerides ära takerdu kõrvalistesse tegevustesse, see raiskab aega. Näiteks ära hakka ajakirjadest retsepte välja lõikama ega vanu kirju uurima.
– varu paks nahk kolimispäevaks. Stressiolukorras on inimesed närvilised ja võivad öelda asju, mida nad tegelikult ei mõtle (see käib pereliikmete kohta), seda pole vaja pikalt põdema jääda.
Reisikogemus peaks siin aitama ju? Kui oled Indiasse pisikese märsi kokku pakkinud, ja kui aeg-ajalt käid Martaga Setauketis, siis peaks suutma ka paari sekundiga öelda, mida eluks vaja on? 🙂 No näiteks oma noa, kruusi, lusika ja KÄTERÄTIKU kaasavõtmine peas olema kogend seljakotireisija jaoks täisautomaatne tegevus 🙂
Terje – raamatutega tee samamoodi, nagu NjaH soovitas 🙂
Terje, mina olen leidnud, et raamatute kolimiseks on kõige parajamad sellised tüüpilised banaanikastid. Mahutavad piisavalt, sülle jaksab võtta 1-2 ja kõrval on tassimiseks ette nähtud käeaugud.
Kui veab, saad poest koos banaanikastidega mõne banaani ka, nagu mina.
Veel üks nõuanne: jäta põrandahari jm. pesemisvahendid viimaseks (kui koristusfirmat pole tellitud eks), koristamine on mõistlik läbi teha siis, kui asjad on vanast kohast uude viidud. Töötab sel puhul, kui neid asju kuidagi ise veel transpordid või oma pere kaheks jagad.
Ma just pakin, laupäeval on kolimine, ja juba kirun ennast. Osad vajalikud asjad on juba kastides. Aga vähemalt on kastidele peale kirjutatud, mis kuskil on. Raamatutega tegin nii, et igasse riidekasti läks ka kümmekond raamatut – nii pole kast liiga raske ja annab tõsta.
Mul on ka Martale üks nõuanne, selle võib talle kohe ette lugeda, ei pea kaustikusse kirja panema;) See kõlab nii:
kruvisid ise lahti keerama õpi igal juhul, see ei ole alternatiiv mehe kallal näägutamisele, vaid vajalik oskus eluks. Alustada on sobiv just nüüd, kaheaastaselt. Peenmotoorika arendamine teeb Sulle praegu väga palju head nii ehk nii:) Vaja on kruvisid ja kruvikeerajat. Siis võtad kruvikeeraja ja paned otsapidi sinna kruvi sees olevasse õnarusse (Sa oled kindlasti palju mänginud neid mänge, kus tuleb klots õige kujuga auku sobitada, see peaks Sul käpas olema)… ja siis keerad vastupäeva. Tulebki lahti! Järgmisena võid õppida kruvide kinnikeeramist – ka seda läheb Sul vaja kindlasti varem kui 30 aasta pärast mõne kolimise käigus.
Kui emme-issi Sulle päris kruvikeerajat ja kruvisid ei tihka kätte anda, siis on olemas ka lastele mõeldud tööriistakomplekte. Vanaema kindlasti kingib Sulle hea meelega:)
Konkreetselt kruvide keeramise oskusest on tähtsam “ma saan iga asjaga ise hakkama” maailmavaade, ja seda süstivad vanemad ja vanavanemad talle küll väääääga suures doosis sisse. Siis saab vajadusel hakkama nii kruvide ise keeramisega kui keeraja leidmisega. Ma üldse ei kipu uskuma, et Martal iseseisvas elus hakkama saamisega mingeid probleeme tuleks… Geenid ja kasvatus lihtsalt ei ole sellised :)))
Aga mul tuli eile õhtul see kruvide keeramise jutt eriti konkreetselt ja otseselt meelde. Käin nimelt mööbli ennistamise kursustel, inimesed võtavad oma tooli-laua-kapi vms kaasa ja siis juhendaja abiga aidatakse invaliid elule. No ja kes on kursuslased? Eks ikka tublid ja hakkajad naised (8st kursuslasest üks on mees, ja juhendaja ka). Kruvivad, haamerdavad, hööveldavad, peiteldavad, treivad jne jne. Seal ei teki küll tunnet, et selline tegevus neile kuidagi sobimatu oleks, või et oleks vaja mõnda meest seda tegema…
Lorem ipsum dolor sit amet, consectetuer adipiscing elit. Etiam tincidunt sapien et massa. Aliquam ante diam, elementum et, rutrum at, congue eget,
nibh. Aenean in risus fermentum elit vulputate imperdiet. Fusce placerat nunc quis ante. Vivamus facilisis lectus id enim. In mauris magna, gravida
eget.
http://www.want-to-live-forever.info