TAGASIVAADE MEIE KOLIJATELE

Lisa kommentaar

Kommenteeri külalisena

  1. Ja-jaa, Ameerikas on väga suur patt omada vastakaid tundeid afroameeriklaste suhtes. Aga siin omavahel öeldes – toidupoodides valin ma alati kassajärjekorra, kus kassas on valge/kollane inimene tööl, 99.9% kiirem variant kui afroameeriklasega kassa. No on nii.

  2. Senimaani on olnud õnn kasutada kolimistel (2x) oma laiaõlgsete sõprade tuge ja abi. Kuidagi meeleolukam ja kindlam kui mingite võõrastega (mis siis et proffessionaalidega) sebida.

  3. Olen oma mehe ja hiljem siis lapsega (õnneks vaid 1 kord) kolinud 5,5 a jooksul 3 korda ja kuna on plaanis uus maja, siis tuleb üks kolimine vähemasti veel….minu jaoks on kõige õudsam see vana elu kokku pakkimine ja kaalumine, mis on see kultuurikiht, mida ei ole vaja kaasa võtta (reeglina mina tahan kaasa võtta kõik, minu mees sooviks vähemasti pooltest asjadest vabaneda, siis käib üks prügikotti panemine ja sealt asjade koukimine kogu aeg)…..järgmine kord pakin salaja 🙂

  4. Meie kolisime eelmise aasta augustis- mina Saksamaalt Soome, elukaaslane Saksamaalt Itaaliasse. See oli lihtsalt kohutav! Esiteks võimalikult odava postiteenuse leidmine, et umbes 250 kilo asju (peamiselt raamatud, nõud ja talveriided) Helsingisse toimetada ning need siis veel Deutsche Posti nõuetele vastavalt pakkida ja kaaluda. Meil mööblit õnneks ei olnud. Ma ei mäleta enam, mitu korda me postis käisime ning uuesti ja uuesti oma asju lahti pakkisime ning siis jälle uuesti posti läksime. Kusjuures meil ei olnud ka oma autot, vaid oleksime pidanud kõik asjad trammiga! kesklinna toimetama, kuhu oli umbes 30 minutit sõita. Kõigele lisaks vaevles minu elukaaslane suurte kõhuvalude käes, mis lõppesid lõpuks operatsiooniga. Tegelikult pidin ise kõiki neid kaste tassima (DP nõuetel üks kast 20 kilo). Elasime kolmandal korrusel ning majas polnud ka lifti. Lõpuks otsustasime
    võtta takso ning transportisime kõik asjad korraga posti. Taksojuhiks oli õnneks välismaalane -armeenlane, kui ma õigesti mäletan. Ta oli kohe väikese lisatasu eest nõus ning oleksin talle veel rohkemgi maksnud. Järgmisel päeval vedasime siis trammiga televiisorit posti. Õnneks see küll palju ei kaalunud, kuid kast tundus väga suur. Jõudsin seda üksi vedada küll. Poiss vaevles ikka kõhuvalu käes ning oli mul rohkem moraalseks toeks kaasas 🙂 Noh ja pärast muidugi selgus, et asju on veel ja veel ning osa asju jätsimegi lihtsalt maha, lootuses ja lohutuses, et küll me vähemalt jalgpalli MM-i ajaks tagasi lähme 🙂 Nüüd siis selgus, et ei lähegi ning mul jälle mure, et kuidas asjad Helsingisse saada, kuna need vajavad mitmesse kasti ümberpakkimist.

  5. Mina olen vist liiga kaua Ameerikas elanud ja uldse palju reisinud – minule mojub asjade ara andmine ja ‘horendamine’ nagu hingepuhastusena. Mida vahem kola, seda kergem enesetunne. Ainuke kast mida igast maailma ostast paaniliselt kaasa tirin on tais paevikuid eluaastatest 13-25… abielludes laks hull kirjutamismaania ara, oli lopuks kellega raakida 🙂

  6. yhinen Tiina arvamusega 100%. kui vahegi on voimalik teenindajat valida, siis mustanahalist ei vali. no ma ei tea kuidas on voimalik niimoodi venida nagu nemad seda teevad. ja siis veel oeldakse et eestlased on aeglased inimesed.

  7. Mulle muutus Justini ema kohe ülisümpaatseks, pärast seda “minu nimi on Christine”, selline ülitervistav suhtumine tugevate klassivahedega ühiskonnas 🙂 Muide, veel meeldib ta mulle sellepärast, et ta proovib Eppu mõista, siis ka kui välja ei tule (plahvatab, palub andeks, rabistab ja siis on selline hooliv tegelane – või vähemalt selle blogi põhjal siin).

    Mustanahalised teenindajad? Minu arvates see sõltub kohast. Kallites poodides kipuvad kõik võrdsed olema. Aga väike Aafrikas-käik teeb nende aegluse selgeks, sest seal kõik toimubki sellise tempoga. Vahe eestlastega on see, et koguaeg toimub midagi, aeglaselt, suvalist rada pidi, aga toimub. Ja sa lihtsalt arvestad, et alla tunni sa oma toitu ei saa kunagi kätte ja inimene võib jääda kokkusaamisele tunde hiljaks. Aga see-eest võib talle pool kaheksa hommikul helistada ja ütelda, et sa tahad temaga kokku saada ja (kohvi juua, äriasju ajada, intervjuud teha)… Ning see on normaalne. Ma arvan, et mustanahalised hoiavad oma seda kultuuri alles. Nende seas on kõige vähem enesetappe.

  8. Meie otsustasime kolimisfirma asemel rentida uhauli. See t2hendas omakorda, et tuli kastid leida, k6ik asjad ise kokku pakkida, veoautosse laadida, kindlaks teha, et kastid kuhugi nihkuda ei saaks jne. Yhes6naga kolmekesi sai kogu kolimisega hakkama kyll:) Maksumus – ca 300 dollarit. Kolimisfirma oleks selle asemel 2000 tahtnud – eriti kuna me kolisime 80 miili eemale ja yle m2gede ka pealekauba. Ameeriklased ei oska lihtsalt lume ja uduga m2gedes s6ita:P

  9. Aafrika mandri venivast asjaajamisest, näiteks oma pangaskäigust, on mõnusalt kirjutanud Agatha Christie oma autobiograafias (mis ka muidu päris muhe lugemine).

    Justini emast – ma arvan, et olen tast järelikult andnud edasi just sellise pildi, nagu ta mullegi tundub.

    Ja asjadest (liinajb ütlus) – vaat mina olen ka olnud faasis, kus tahtsin kõigest loobuda ja seeläbi puhta ja kuivema tunde saada, läksin Indiasse vaid väikse märsiga. Aga nüüd olen ma faasis, kus tahaks omada pesa ja tasakaalu, viimast nii iseendas kui minu ja looduse vahel… Nüüd mõtlen, et enne Indiasse minekut sai ikka päris vastutustundetult asju minema visatud.

  10. to kats.
    Ma ei teadnud, et U-Hauli ja kolimisfirma hinnavahe nii suur tuleb!
    U-Haulis saab muidugi ainult auto, aga teil olid siis sõbrad kolijad ilmselt olemas?

  11. Ma nüüd ei tea, kas neid vanu postitusi ja kommentaare keegi enam loeb, aga no ma kirjutan ikka. Natuke ikka selle kolimisega seotud ka.

    Nimelt selgub, et jutust läbi jooksnud Graigslist on kohtusse antud: “online classified site CraigsList being accused in a federal lawsuit of violating fair housing laws by publishing discriminatory classified ads. Current law, which applies to newspapers, prohibits ads that discriminate on the basis of race, gender, family status, religion, all of which can be found on Craigslist.”
    (http://yro.slashdot.org/article.pl?sid=06/02/11/0128255&from=rss)

    Täieliku võhikuna ja mainitud teenuseid mittekasutajana tundub see mulle väga “ameerikalikuna”: populaarne ja kasutatav teenus osutub varem või hiljem kas kellegi ärihuvisid kahjustavaks või poliitiliselt ebakorrektseks. Juristid loomulikult rõõmustavad, omal rohelisel ja krabiseval moel.

  12. Mina näen sisse logides kõiki uusi kommentaare. See on nii huvitav teema, et loen selle kohta veel ja tõstan ette ka, aitäh.
    Ma kujutan ette küll, milles asi – seal ei ole mingit tsensuuri ja avaldatakse sageli kuulutusi, kus otsitakse omale üürilist ja mainitakse, mis sugu, rassi või perekonnaseisu eelistatakse. A la “ideelne aasia neiule” või “eelistan vallalist üürilist”.

  13. Minu kaks senti ka…
    Kolisin oma jõudude ja sõprade abiga Manhattanil. Selleks rentisin midagi U-Hauli väikese auto taolist, aga noname firmast, kus see on ligi poole odavam. Seejärel läbisin logistilise kadalipu, sest osutus, et kummaski majas ei tohi kolida tipptunnil ja/või väljaspool tööaega. Seega jäi kolu üles-alla vedamiseks vaid paar loetud tundi. Mõistagi on kogu see aeg kattuv majaesiste parkimiskeeldude ajaga. Ka oli vaja kolimiseks deponeerida garantiisumma (lahenes lõpuks pärast pikka veenmist tšekkide kirjutamisega superitele ja nende kolimisjärgse ärakorjamisega).
    Lühikokkuvõte:
    Trahvikviitungit ei saanud.
    Autos puudus AC, mistõttu olin 100 F-ni küündinud ilmastikus alaliselt higist läbimärg. Tegelikult osutus see väga mõnusaks jahutajaks lahtise aknaga linnas ringi veeredes. Oleks tahtnud möödakäiatele kuulutada: “Kuradile kõik mugavused, higistage ometi mõnuga!”
    Uksehoidjad ja Superid vahtisid mind nagu tulnukat, aga täpselt see ma ju olingi (legal alien), mistõttu ma ei pannud seda neile pahaks.
    Kolimine kestis ühe päeva asemel kaks.
    Õnneks ei trahvinud väljakolitava korteri omanik mind kuu üürile vastava summaga (aga oleks võinud).
    Diivan ei mahtunud lifti. Ära ei visanud! Laenasin uue maja rumeenlasest Superilt sae ja saagisin diivani lihtsalt pooleks. Minu tulnuka seisund sai nii rõhutatult kinnitust.
    Pärast tuli üks mu itaallasest sõber (kes mõistagi kolima ei jõudnud) mind vaatama. Ja kui nägi, kuidas ma diivanit lapin, nentis ta, et selleks puhuks oleks pidanud superile 50 taala viskama, et see avaks korrus allapoole viidud lifti kohal asuvad uksed ning seejärel terve diivani rahulikult lifti katusel kohale sõidutama.
    Kogu aktsiooniga võtsin alla umbes 20 naela. Maha kaalujälgijad ja spordiklubid – elagu kolimine!
    Ja veel…
    Tisleritel ja puuseppadel on USAs kasutusel isiklik ruudukujulise avaga kruvipea formaat, mistõttu mööbli lammutamiseks pead varuma õige riista. Päris lahe on veeta südaööd HomeDepotis koos latiinoperedega (jah, väikelapsed kaasa arvatud).
    Lõppsõna:
    Kolimisfirmaga on lihtsam, eriti kui lepingu läbi loed. Ise on põnevam (ja seda, kui palju asi lõpuks maksma läheb ei tea ka siis ette).

Arhiiv

Viimased kommentaarid

Sliding Sidebar