“Kustutatud stseene” “Minu Ameerika 3-st”: kriisi algusest aastal 2008

Illustratsioon võetud aadressilt www.123rf.com.

Meie pisike pere on siiani pääsenud vaid ehmatusega „ups, mu panka polegi enam“. Säästud meie uues pangas olid ju alles.

Nii hästi pole aga kõigil.

„Kui madalale saavad aktsiad langeda!!“ Selle äiapapa karjatuse saatel algas eilne hommik. Ma ei söandagi talt küsida, palju ta siis kaotanud on. Südamepõhjas arvan, et ta pole suurt midagi kaotanud, sest aktsiaturgudel ootav raha on paljuski illusioon.

Mis siis ei ole illusioon? Mida me kaotada ei saa?

Nagu olevat kord meie president Lennart Meri öelnud: tema pagas, mida talt keegi röövida ei saa, on läbi loetud raamatud ja üle elatud reisid… Mis oleks, kui meie Justiniga kulutakski oma raha nüüd ühele pikale erilisele reisile, pärast mida tulgu või veeuputus? Jah, lendamine on keskkonnavaenulik. Aga see lõppeva heaoluajastu hõng on üleval nagunii, võibolla juba järgmisel aastal hakkame olude sunnil ja kerge südamega keskkonnasõbralikuks ega lenda enam kunagi? Sest saabub uus aeg, vaene ja illusioonideta. Õigemini teistsuguste illusioonidega.

Niimoodi me Justiniga arutame. Samasugused teemad on täna ilmselt kõigis keskklassi perekondades üle planeedi. Meie pere jutud on rahulikud: meie mureks on säästetud summa, paljude jaoks naeruväärselt väike, aga meile oluline.

Kujutan ette, mismoodi räägivad asjadest need pered, kes on aktsiaturul äsja kaotanud kümneid või sadu tuhandeid dollareid. Kas neid on palju, kes suudavad onu Bobi kombel käega lüüa ja tantsima minna?

***

Kümnendat aastat manhattanlane Kärt armastab seda linna jäägitult, tundub mulle. Lapsed on nüüd ronimas mänguväljakul, meie istume ja hoiame neil laisalt silma peal.

“Tõeliselt on majanduskriis siin linnas näha alles selle aasta lõpus,” lausub Kärt. “Aasta lõpp on ju see aeg, kui kõik restoranid on harjunud pidama firmade jõulupidusid – mis nüüd saab, kui paljud firmad on kadunud ja ülejäänud on raskustes. Kui palju restorane jaanuariks kinni läheb? Ja muidugi dividendid! Need makstakse firmade osanikele tavaliselt aasta lõpus ja see on suur rahavoog, mis aitab elu siin linnas hoida. Mis saab poodidest, kui seda raha ei tule?”

Ka Kärdi mees on jäänud tööta. Ta kehitab õlgu. “Proovime siin ikka veel, aga kui olukord väga nutuseks läheb, siis kolime Eestisse.”

—

Valusaimad teema tavalistele ameeriklastele on praegu eluasemelaenud, mida tagasi maksta ei suudeta. McCain esitas ettepaneku, et föderaalvalitsus hakkaks neid hätta sattunud maju kokku ostma ja niimoodi aitama – pole just eriti parempoolne idee, aga ega asjad olegi praegusel kriisiajal niisama parem-pahempoolsed. Teine valus teema on tervisekindlustus. Obama esitas siin arusaadava plaani: föderaalrahadega moodustatud üldine tervisekindlustus neile, kes praegu kindlustamata on või kes soovivad oma praeguse kindlustuse ümber vahetada. Kogu õhtu kõige südamesse minevam lause oli see, kui Obama meenutas: “Mu ema suri vähki ja viimased kaks elukuud tegeles ta peamiselt sellega, et vaidles tervisekindlustusfirmaga. Midagi on siin fundamentaalselt valesti!” On küll. Seda teavad kõik.

McCaini plaan tervisekindlustuse osas oli segasem. Tema sooviks anda igale ameeriklasele aastas 5000 dollarit, mis peaks minema tervisekindlustuse peale. Sellega seoses tekkis meil teleri ees kaks küsimust. Esiteks: “Kui McCain niimoodi ründab Obamat selle eest, et Obama tahab maksumaksjate raha kulutada ja jagada, siis kust ta ise plaanib selle 5000 dollarit inimese peale leida?” pärin ma. – “Hee, võibolla oma taskust, tal on raha palju?” pakub Papa John naljaviluks.

Teiseks: „Mismoodi saab kontrollida, et inimesed oma 5000 dollarit tervisekindlustusraha ikka asja eest kasutaksid, mitte näiteks üüri või toidu peale?” – „Ära muretse, Obama võidab!” kõlab Papa Johni vastus.

—

…Need olid siis välja jäänud killukesed. Kohe-kohe on raamat väljas ka.