“Rock Hotel. Viimane mäng”
“Rock Hotel. Viimane mäng”, Madis Jürgen, Helios 2023, 362 lk.
Ma polnud varem mõelnud, kui palju Rock Hoteli laulusõnu me võiks peast teada. Need on olnud nagu õhk meie ümber. Loed näiteks sõnu “kui puudub trump, võitu siis ei saa…” ja juba keerleb viisijupp peas.
Jah, Rock Hotel on justkui nii enesestmõistetav äge nähtus. Väga hea, et Madis Jürgen just nüüd – pigem varem kui hiljem – selle loo teha võttis.
Ja kuidas läks tal see mäng?
Minu meelest hästi. Kuidas saakski teisiti. Teatud headuses seltskond ja teatud headuses kirjutaja. Samas on tunda, et kuigi trumpid taskus, pole liugu lastud, ka taustatööd on tehtud päris palju.
Huvitav kokkukõla tekib kohe raamatu alguses, autor seda ise kuidagi ei rõhuta, võibolla ongi jätnud selle lugejale ahhaa!-elamuse saamiseks. Nimelt: peaaegu kõigi Rock Hoteli liikmete isad on otseselt seotud kristliku kirikuga. Vendade Kõrvitsate isa oli vaimulik helilooja ja kiriku organist. Heigo Mirka isa oli pastor. Ivo Linna isa oli preester. Margus Kappeli isa oli samuti kiriku organist. Vaat sellisel pinnal hakkas võrsuma rock’n’roll! (Või siis teisipidi võttes: oli see jumalik ettemääratus, et bänd sündima pidi?) Igal juhul hakkasid need poisid-mehed kulgema tasapisi ühes suunas, ühise sõpruskonna suunas… Ja edasine oli juba, nagu öeldakse, ajalugu.
Mul on olnud isiklikku kokkupuudet Rock Hoteli bändimeestega, neist kunagi tehtud ajakirjanduslikest lugudest erilisim on mu Favoriidile tehtud pikk portreelugu Margus Kappelist. Selle mehe terasus ja teravus joonistub ka siin raamatus välja (ja mõni lugu tuli meelde ka: millise šokiga Kappeli lapsepõlv lõppes või kuidas Kappel esimest korda bändiga kokku saama läks. Jäi diivaninurka magama ja jättis kõigile väga hea mulje.
See raamat on muidugi muusikast, aga samas on see raamat ka sõprusest ja armastusest/kirest (muusika ja elu vastu). Raamat vempudest, uljusest, üksteise hoidmisest. Jürgeni muhe stiil jutustab täpselt parajas pikkuses lookesi ja heidab valgust just sellistele detailidele, mis on parasjagu rock’n’rollid ja parasjagu viisakad ja igal juhul soojalt humoorikad. Igasuguseid nõuka-aegse Tallinna kultuurielu lugusid tuleb ka sisse, mõni vaid kaudselt RH-ga seotud. Et kuidas Leonard Lapin Marju Kuudi peale pahaseks sai ja talle rosoljet kinga sisse pani? Ja kas oli või ei olnud nii, aga kord olla ühtede transameestega juhtunud selline lugu… jne. “Aga kes see transamees enne oli, mees või naine?” küsis aga bändile lähedal seisev nunn.
Mulle tõesti meeldib selle raamatu stiil, mis iseennast liiga tõsiselt ei võta. Kohati veidi liialdatud, muinasjutulik. Kohati dialoog, meeste omavahelised meenutuskillud. Siis korraks kellegi monoloog. Ja see kõik püsib koos ja tundub õige valik: ei lähe tüütuks.
Raamatut läbib – sõna otseses mõttes – punase joonena bändi viimane kontsert, sõpruskonnale korraldatud üritus Kõue mõisas. Siit tuleb aga minu ainus etteheide raamatule. Jah, ma tean, teos valiti just 25 kaunima raamatu hulka ja ta ongi ilus, paljude fotodega ja muus osas mõnusa kujundusega aga… ükski tiitel ei muuda fakti, et punast rasvtrükis teksti roosal taustal on halb lugeda, pole piisavalt eristuvat teksti-tausta kontrasti, silmad väsivad kiirelt ja tahaksid selle sunnitöö jätta. Ma alguses jätsingi osa neist roosadest lehtedest vahele, tulin lõpuks tagasi, kui ülejäänud raaamat läbi sai ja oli “tahaks veel” tunne.
Aga samas just seal roosa lõpulehe peal kirjas raamatu kulminatsioon. Viimane ühine laul. See tõesti tõi pisara kurku.
Ka 1988nda aasta laulva revolutsiooni hetkedes on hardust kinni püütud.
Nüüd, järgmise raundiga, hakkangi raamatut teistmoodi läbi töötama (vabandust, mängima): tekkis tahtmine kuulata-vaadata üle nii mõnedki laulud. Legendaarsed saated, erilised kitarrisoolod… ja muidugi ka see “viimane mäng”. Viimane kord, kui nad kõik koos laval kokku said.