“Ringmäng ehk aedniku 12 kuud”

“Ringmäng ehk aedniku 12 kuud”, Eeva Park, Hea lugu, 110 lk.
Eeva Park on mulle alati väga sümpaatne olnud nii isiksusena kui autorina. Ta on kuidagi õrn ja tugev ühtaegu. Ilus seest ja väljast. Hõrk vaevutajutav huumor, tundlik silm. Mulle on kõik ta raamatud meeldinud.
Ja lugu, see on lihtne lugu, kaheteistkümne kuu jooksul peetud mõttepäevik, mille selgroog on oma aed, aga juured jooksevad muidugi lapsepõlve ja isegi vanavanemateni, aga ka sellesama talu taastamise aega mõni aastakümme tagasi. Palju tööd on seljataga, tohutut hullumeelset rassimist. Ja ise peab autor end loomult laisaks inimeseks, kes vedeleks vaid voodil ja loeks. Enam ta ei soovi teha palju tööd. Tal on haigus, see haigus pole kordagi fookuses, aga tuleb vahepeal ikka jutuks. Nüüd on ta pigem vaatleja ja tagasivaataja. Märkan lugedes, et tema loodusvaatluste stiil on Fred Jüssiga sarnane, samamoodi saab pisikesest detailist sümbol, mis kasvama ja hinges valutama hakkab.
Siinseal on ka mõni asjalik tarkus (kuidas teha head õunakooki, näiteks) ja see ei mõju võõrkehana.
Ja raamat ei mõju ka kuidagi nukralt. Elu ringmäng, nii ju ongi, igale sügisele järgneb talv, puhkus, ja siis uus kevad. Selle tajumises puudub surmahirm.
Nende põgusa 100 lk peal oli mul palju äratundmisi, muudkui noogutasin sisimas “mina ka, mina ka!” Kui autor läks padjaga suveööl õue magama ja uinuda ei suutnud… või kui ta oma suitsusaunas meeliskles, lõhna käis nuusutamas, aga enam seda kütta ei saanud…
Ma olen ka mõneti sarnase raamatu projektis ju osalenud, “Meie taluelu” ja “Meie maaelu” on sarnased “Ringmängule”. Aga need “Meied” on kuidagi toekamad ja “Ringmäng” on hõrgum. Iga peatükk algab luuletusega.
Ilus inimene, Eeva Park, loodan, et tema ringmängus on ees veel palju aastaid ja tuleb veel häid raamatuid.