„Ole sa, kes sa oled“, Andry Ervald. Illustreerinud Kristel Maamägi. Kirimiri 2023, 80 lk.
Kes on Andry Ervald? Ta on varalahkunud legendaarne jutuvestja, tõlkija, õpetaja. Ka mina tundsin teda, ei teagi öelda, kas sügavalt või põgusalt. Aga igatahes olen koostanud-kirjastanud Andry lugude esimese raamatu, „Unenäorongi“ ja juba toona (aastal 2014) oli juttu sellest, et lugusid jäi ju välja, võiks teha teise raamatu veel. Millegipärast oli mul selle plaani osas väga turvaline tunne: küll ta tuleb, kui aeg käes. „Unenäorongiga“ näiteks läks imehästi, ilma erilise pingutuseta saime väga suure tiraaži, sest raamat läks Ugala jõuluetenduse publiku kingikotti. Nüüd mõtlen, et just nõnda pidigi minema, et uue kogumiku koostas kümme aastat hiljem Andry tütar Maarja Ervald-Yano, kes pidigi saama läbi selle protsessi oma õppetunde ja kogemisi. Ja arvan, et ka sellel raamatul hakkab minema väga hästi, juba valiti see kaunimate lasteraamatute ja hea lasteraamatu tiitli vääriliseks, kindlasti sobib teos ka tõlkimiseks, sest illustratsioonid on nii fantaasiarikkad, ajatud ja moodsad ühtaegu. Kunstnik Kristel Maamägi kuulub samuti klubisse „inimesed, kes on Andryga kokku puutunud“. Olen siinseal elus selle klubi liikmeid kohanud ja see on tõesti miski, mis inimesi ühendab.
Andry oli ise koolis õpetaja (mitte pikalt, aga mälestusväärselt, kuuldavasti kõik, keda ta korrakski õpetada jõudis, said sellest puudutatud) ja oli üks asi, mida ta õpetajana tajus: teatud vanuses lapsed kardavad suuri tekstimassiive. Lapse peas pole veel päris valmis see inimkompuuter-kodeerija, mis leheküljesuurustest täheseinadest suudaks mõnusalt loo kokku panna. Selles faasis lugejale on vaja mängu ilu ja samas lihtsust kohe tekstile peale vaadates, seega on vaja lühikesi ridasid, mis loole kaasa aitavad: kui näiteks suusahüppaja kana suuskadega mäest alla põntsub, siis teeb seda täht tähe haaval kogu lause. Kui kilpkonnapere otsustab jalutama minna, siis jalutab kogu tekst nendega.
Nii et kuigi selle raamatu alapealkirjaks on valitud „Ettelugemise lood“, siis minu meelest on siin raamatus just „Iselugemise lood“ ning hoopis Andry esimeses kogumikus, „Unenäorongis“, on need lood, mille puhul tekstile peale vaatamine nii oluline pole. Aga loomulikult sobivad kõik Andry lood ette lugemiseks ja Andry oligi oma loomult suuline jutuvestja. Kõnelesime (tõsi, ka kirjutasime) temaga sellest korduvalt, kui oluline on suulise jutustamise traditsioon. Ma ei tea, kas tema kogumikes avaldatud lood on kirja pandud Andry peast või toimus mingil hetkel ta jutukeste salvestamine, aga igatahes on siinseal tunda mõnusalt lõtva ja loovat lähenemist, mis tekib tavaliselt just suulise jutustamise käigus. Mul on nii kahju, et mu enda jutustamistest on paljud asjad kadunud, sest tegelikult ei võta mälu kõike kinni. Tasub suulist loomingut salvestada! Isegi oma lastele niisama õhtuti ette võetud jutustamisi. Arvata on, et ka Andry suulistest jutustamistest on palju lihtsalt õhku jutustatud. Andry anne oli ülevoolav ja ilmselt mitte liiga distsiplineeritud, iga kord sellega kokku puutudes on mul kahju, et ta nii vara läks sinna, kust kõik lood tulevad, sinna teisele poole.
Minu lemmiklugu siinses raamatus on „Kogu maailma prussakad“, see jutustab prussakate ja inimeste erinevusest, on täiesti loogiline ja samas täiesti absurdne, vaatab inimeste maailmale mitme uue nurga alt ja võtab ilmselt putukahirmu vähemaks. Teine mõnus putukalugu on ämblikust, kes kärbsega sõbraks sai. Ja mainimata ei saa jätta unenägude segimineku lugu, mis mulle tuletab meelde näiteks andresehinlikku absurditunnetust (Ehin on isa tegelane Ly Seppeli “Kaarini ja Eeva raamatus”, mille teine osa kõneleb unenägudest).
Aga “Ole sa, kes oled” raamatust on minu lemmiklõpp suusahüppamist harrastava kana loo lõpp: Ahjaa,/ see suusahüppelugu,/ see juhtus ühel palaval-palaval/ suvepäeval, / juunikuus. Sisukorda vaadates märkasin, et loo pealkiri on “Päikesepiste”… Nii tekstis kui piltides on palju üllatusi ja kihistusi, mida kõike kohe ei märkagi.
“Mis neist edasi saab, / seda ma päris täpselt ei tea,” ütleb Andry aga kõrvuti tugitoolides mõnulevate kärbse ja ämbliku loo lõpus.
Mõnusat kulgemist Andry lugudele ja raamatutele!
PS. 2025 võiks teha väljakutsepunkti “Andry Ervaldi tõlgitud raamat”, ta on väga olulisi asju eesti keelde pannud. Roald Dahl, C.S. Lewis jt.