”Mees, kes teadis ussisõnu”

”Mees, kes teadis ussisõnu”, Andrus Kivirähk, Eesti Keele Sihtasutus 2007, 384 lk.
Kas see ongi eesti kultuuri kõige kuulsam raamat? Goodreadsis on üle 800 arvustuse, erinevates keeltes. See lugu viimasest mohikaanlasest ei ole tegelikult ainult eesti lugu, see on üle planeedi ühtemoodi, vana ja uue lugu, ürglooduse ja võõra kultuuri (globaliseerumise) lugu, aga ka hullustesse uskumise lugu.
Olen mitu korda kuulnud linnalegendi, kuidas raamatu ilmumise ajal arvati Egiptuses, et “Ussisõnad” on eestlaste pühakiri – tõepoolest on ju kujundatud kaas nii, et eriti islami taustaga inimesel on seda lihtne pühakirjana võtta, Ja neil aastatel oli see peaaegu igal eestlasel Egiptuse-reisil kaasas olnud, nad olid seda pühaliku ja veidi rusutud ilmega lugenud, vahepeal helgelt naeratanud, isegi naeru puksunud, ja siis omamoodi ohkega kinni pannud…
Kivirähk ise on mu teada ateist, humorist-ateist, kui nii võib öelda. Ja igasugune usk saab selles raamatus endale kõverpeegli näkku. Metsas elava hiietarga Ülgase haldjausk on sama manipulatiivne ja loll kui külavanema kristlus. Natuke lihtsamalt, kuid siiski naeruväärselt paistavad kõrverpeeglist kõike vana-vana-vana ülistavad inimahvid. Kui üldse keegi on ”normaalne” ja turvaline, siis on seda ussid. Rästikud.
Mul tuleb rästikutega seoses üks lugu meelde. Kunagi varateismeeas sain ma salvata. Ja mu ema oli kunagi ammu meile sõnad (ussisõnad?) peale lugenud, et kui midagi sellist juhtub, siis kõige tähtsam on mitte erutuda, sest siis hakkab süda verd liiga kiiresti ringi pumpama ja mürk jõuab kiire ringiga südamesse ja siis hakkab paha. Nii ta kuidagi seletas: et kõige olulisem on jääda rahusse, siis voolab veri aeglaselt ja mürk ei jõua eriti kaugemale kui salvamiskoht. Niisiis, kui sain salvata, siis mõtlesin ema (ussi)sõnadele ja suutsin, takkajärgi mõeldes, end rahutranssi viia. Igatahes väga-väga rahulikult mõtlesin ma sellele, et veri käigu ringi aeglaselt, vajusin justkui unne ja ootasin abi, mida sõber oli jooksuga otsima läinud. Lõppkokkuvõttes ei olnudki mul midagi viga, vaid salvamiskoht oli paistes, ja sain kiita oma rahu eest. Sellest peale olen sisimas uskunud, et mul on ussidega hea suhe.
Ka Kivirähki ussisõnade-lugu kindlasti tekitas minusse ussi-empaatiat juurde. Rästikud ongi kogu raamatu kõige sümpaatsemad, ürgse olemise üdi. Ma arvan, et see raamat võtab ussihirmu vähemaks igas lugejas. Ja see ongi meie uskumuste juurte juurde tagasiminek: on ju teada, et uss oli muistsete eestlaste püha loom, aga kristluse tulles see muutus, kristluse tõlgenduses on uss kurja juur.
Üks mälupilt libiseb veel läbi. See on 1980ndate Nõukogude Eestist, varasest lapsepõlvest. Oleme raiesmikul metsvaarikal ja keegi näitab hiigelsuurt ümberpööratud kändu: ”Selle all on käik ussikuninga juurde.” See oli keegi külalaps, kes nii näitas. Täpsemalt ma ei mäleta, kes. Ja kust ta selle loo sai? See on üks väga ürgne lugu ja söövitus tugevalt ka minu mällu. Siiani mäletan seda haralist hiigelkändu ja teadmist, et jah, seal tõepoolest oli sissepääs ussikuningate juurde. Känd võib muidugi olla ajas kaduv, aga usk ussikuningatesse on aegade ülene.
Kes Eesti ajalugu teab, see võibki Kivirähki lugu lugeda alternatiivajaloona ja folklooritõlgendusena. Kunagi 13. sajandi lõpu kanti paneksin ma selle loo meie ajajoonel. Maa on raudmeeste poolt üle võetud, aga veel on neid, kes elavad metsas. Külaelanikud on endine metsarahvas, nad on oma vägevuse kaotanud ja elavad igapäevaelu nagu lambakari, vaadates määgides võõra võimu poole. Söövad körti ja leiba, mis neil tajud kinni paneb ja keele paksuks teeb, nii et nad enam ussisõnu õppida ei saa. Külaelanike seas paistab ereda tulukesena välja külavanema tütar Magdaleena, omamoodi hipi, kellele meeldib metsamees Leemet… Magdaleenas on vähemasti visiooni ja ambitsiooni, nii et ta suudab oma raudmehest saadud sohilapse peaaegu et uueks Jeesuseks mõelda, kelles tuleb metsamehe tarkused ja raudmehe geenid ühte kombineerida.
Väga paljudest arengutest on loo käigus tuliselt kahju. Mis oleks võinud saada, kui… Aga seeasemel tuleb palju surma, vägivalda. Tõelist ängistust. See lugu on küll sümbolitele ehitatud muinasjutt, aga samas on see kinni püüdnud kõige olulisema essentsi: niimoodi on inimene tõepoolest läbi aegade teinud teisele inimesele ja ümbritsevale loodusele, ja just nii loll ja manipuleeritav on inimene läbi aegade olnud.
Samas, kogu masendavast tegevusliinist hoolimata on teada, et kohe-kohe tuleb valusale sündmusele otsa mingi groteskne või erootiline leevendushetk. On nii palju erilisi pilte, mis raamatust mu sisse on jäänud. Naiste täiskuuvihtlemine puulatvades. Huntide lüpsmine. Naiste/seksimaiad karud. Ja muidugi see nunnu hiigeltäi.
Loo algus ja lõpp jõuavad ühte kohta. Leemet jääb truuks metsaelule, aga mis hinnaga? Justkui üksilduse hinnaga, samas, ta ei jää siiski päris üksi, ta valvab koopas kedagi, ja minu meelest on loo lõpus paralleel Kalevipojaga: ”Aga ükskord algab aega, kui kõik pirrud kahest otsast…” No loota ju võib.
Ma lugesin raamatu hiljuti üle (kohati ka kuulasin, Tiit Suka imelises audiotõlgenduses, küll on hästi elama pandud Leemeti ema oma öökullimunadega ja vanaisa oma väsimatu optimismiga)… tegin seda Nursipalu lähistel oma maamajas, sees valuklomp kõigi kadunud ja kaduvate põliskultuuride pärast. Silm jäi riiulile, kus on mu võro keele õppimise materjalid. Veel ühed ussisõnad siin ilmas, mida päästa-hoida üritatakse. Mu hea tuttav Indrek Park on nn keelepäästja, ta on mitu vana põlisameeriklaste keelt paberile püüdnud ja neid õpetatakse kusagil seal Ameerika lasteaedades indiaanilastele. Indrek ütles kord, et maailmas on unifitseerumise ajastu. Mitte ainult bioloogilised liigid pole välja suremise protsessis. Iga nädal sureb välja mõni väike keel siin planeedil.
Nii et ”Mees, kes teadis ussisõnu” on elav klassika meie muutuvas maailmas, mida me vist kuidagi ei suuda teises suunas muutuma sundida. Aga vähemasti märkame, mis toimub, ehk natuke paremini tänu sellele raamatule.