“Ma olen raamat”

“Ma olen raamat”, Viivi Luik ja Hedi Rosma, SEJS 2010, 159 lk
Mul on heameel, et see raamat sündis just nii, nagu sündis, aga mitte nõnda, nagu sünniloo-sissejuhatuse andmeil juhtuda oleks võinud. Algne plaan oli hoopis see, et Viivi Luike küsitleb Urmas Ott. Mulle näiteks Urmas Oti “Mister Fred” raamat eriti ei meeldi, minu meelest oli Oti fenomen siiski audiovisuaalne ja tekstiks transkribeeritult ei ole hea.
Igatahes läks nii, et Viivi Luik lükkas kokkusaamist aina edasi, tundes, et tal pole midagi öelda, ja siis oli Ott juba manalateel.
Siit algab meie raamat. Päris huvitavast kohast. Viivi Luik: “Alustada tuleks võist.” On üks mälupilt koonduslaagrit meenutavast halli valgusega saepuru-piima-vere segusest poepõrandast…
See raamat ongi mälupiltide ja assotsiatsioonide rida, kus kaks naist kordamööda sõna saavad. Ma arvan, et see tekst on sündinud eelkõige kirjavahetuses, kuigi seda pole siin otsesõnu öeldud. Hedi Rosma on Viivi Luigest põlvkond noorem, ka nende kohtumise hetk on siin lehekülgedel kirjas (“Mingi tüdruk… ei!” mõtles Viivi Luik alguses kirjastaja ettepanekust, kuni nägi põgusalt oma võimalikku partnerit ja “tundis ta ära”.)
Kuna see on mu enda koduriiuli raamat, siis mõnuga tõmbasin siia-sinna jooni alla, tekst on täis pärlikesi, Viivi Luigelt rohkem, aga ka Hedi Rosma jutukestes on küllalt, mida alla olen jooninud. Tekst on ka justkui-peatükkideks jagatud, uue ploki avalehekülg pole aga mitte pealkiri, vaid sõnade pilv. Näiteks: “Kolmas silm / Välja teenida / Surnukultuur / Valik / Imettegevad säilmed” (panin kirja umbes pool sellest sõnapilvest, mis uue jutu sisse juhatab).
Juttu on eelkõige seisunditest, metafüüsilise tõe otsingutest (kohati tunnen sarnasust Kärt Hellerma mälupildiseisundite raamatuga “Lõokeselumi”). Miks kirjanik kirjutab, mida ta otsib, miks ta tunneb, et ta on just siis kõige rohkem elus, kui suudab end unustada, müüridest üle saada ja saladusega/kõiksusega üheks saada? Mida me ootame, mis muutus see õhus on? Kas me kardame surma? jne.
“Ja ma ei tea tänini, kas ma olen lugeja või jõe kohale purdele pandud raamat.” Nii lõppeb see “lapike sinist taevast halli argipäeva kohal”, see raamat, mis ütleb oma pealkirjas “Ma olen raamat”.
Olen väga õnnelik, et ta mul koduriiulis olemas on!