“Kes on laps?”
“Kes on laps?”, Beatrice Alemagna (nii tekst kui pildid). Itaalia keelest tõlkinud Leelo Märjamaa. Draakon ja Kuu, 2023, 36 lk.
Lugesin kusagilt, et juba lapseeas tekib inimesel eelistus, kas talle meeldivad juturaamatud või nn kontseptsiooniraamatud ehk dokumentalistika. See siin on puhtalt kontseptsiooni kirjeldav raamat ja vastabki just nimelt pealkirjas esitatud küsimusele: “Kes on laps?” Millised on lapsed? Mis eristab neid suurest inimesest?
Soovisin seda raamatut kätte võtta osaliselt ilmselt seetõttu, et olen ise kirjutades samale küsimusele vastust otsinud enda lasteraamatus “Suure inimese tunne”, mina tegin seda küll jutuvormis, tegelaste abiga. Kokkulangevusi tegelikult on küll: see tunne, et laps justkui ootab midagi, uut maailma, mis on teistmoodi kui lapsemaailm; ja samas teadmine, et lapsed ja täiskasvanud on ikkagi paljudes asjades ühtemoodi. On ka võimalik valida, otsustada: südames mitte kunagi suureks saada.
“Kes on laps?” on vaieldamatult moodne raamat, kujutan ette, et lasteraamatute messi hitt, igatahes tuletab miski selle raamatu juures väga meelde Bologna messide külastamise kogemusi. Vaatasin nüüd, autor ongi Bolognas sündinud, ilmselt on ta väga kaua aega iga kevad seal messil käinud ja olnud “nagu käsn” (nii ütleb ta laste kohta, “nagu käsnad”). Raamat on julges suurformaadis ja ka teksti suurus on selline, et sobib algajatele lugejatele. Mõnes kohas ma korra kahtlen, kas teksti iseloom ikka sobib samale vanuserühmale, kohati on justkui liiga abstraktne, aga kokkuvõttes moodustab kõik terviku.
Tekstis on palju üldistusi, võiks ju vastu vaielda, kas saab öelda, et “Kõik teavad, et lastele ei meeldi koolis käia”… aga samas lõigus öeldakse, et neile meeldib “peegli ees nina kirtsutada” ja muid mängulisi tegevusi. Lastele meeldivad üldistused, elu reeglid. Ja samas meeldivad neile konkreetsed detailid, ka neid on siin. Suurtele inimestele meeldib “minna magama nii, et kollane koer polegi kaisus”.
PS. Mulle meeldib, kui ka lasteraamatutel on leheküljenumbrid, siin raamatus neid pole. Samas, olen märganud, mismoodi lastel tekib oma lemmiklehekülgedest nagunii mingi oma mälumaastik ja nad saavad ka tõesti ilma numbriteta hakkama.