“Frankie”, Jochen Gutsch, Maxim Leo, Tlk Eve Sooneste. Vesta 2023, 183 lk.
Küllap iga kassipidaja teab seda tunnet: masenduseleevendus kassi abiga. Tuled koju raske päeva õhtul ja kohtad oma kassi… 
Ma arvan, et selle raamatu iva ja algtõuge just see olnud: inimene oma depressiooniga ja kass oma antidepressiooniga. Kui paneks nad kokku ja vaataks olukorda kassi silme läbi?
Lugesin ise “Frankiet” just sellise päeva õhtul, kui tundus, et kuidagi liiga pikk on nimekiri asjadest, mis päeva jooksul viltu kiskus (pehmelt öeldes). Aga siis avasin raamatu, selle tokerja karvaga pooliku kõrvaga hulkuva kõutsi loo… ja kohe esimesest leheküljest läks olemine paremaks. Kassid on optimistid! Selle romaani minategelane on elus küllalt kannatada saanud, aga meenutab seda nagu möödaminnes. Autorite tiim on omavahel ilmselt mõnusalt nalja saanud kassi maailmapilti välja arendades. Esiteks, see on kõnelev kõuts. Ta oskab paljusid maailma keeli, nii inimeste oma kui lindude-loomade omi (miks inimestel palju keeli vaja, selle osas on tal ka oma arusaam). Teiseks, tal on hea suupruuk ja julge üldistamisvõime. Jutu sees paneb aina paika igasuguseid elajaid… Lambad on parimad sõimamismeistrid, “kui need suu lahti teevad, hoia parem kõrvad kinni”, luiged on lihtsalt lollid ja tüütud, rebased on positiivsed jutumeistrid, neid kutsutakse matustele hauakõnet pidama. Aga inimesed, nemad tahavad kogu aeg midagi teha ja ”viimaks on nad metsa maha raiunud või maja ehitanud või kolm kuhja liiva vasakult paremale kühveldanunud või kusagile augu puurinud. See, et inimesed nii palju töötavad, käib kõigile, kes ei ole inimesed, kohutavalt närvidele, sest see tekitab ärevust ja häirib rahu.”
Kolmandaks, taon tähelepanelik kõuts, kes märkab palju detaile (kuigi jutustades kipub aina järge kaotama ja see on väga armas: ”Rääkida tahtsin ma nimelt hoopis muust. Aga ma lasen end kergesti kõrvale juhtida. Seepärast ütlen endale tihtilugu: sa ei tohi jutustades fookust kaotada, Frankie! Aga see pole kerge. Kuigi ma ei tea õieti, mis on fookus. Noh, umbes tean. Aga mitte täpselt. Ainult seda tean, et fookust ei tohi kaotada. Kuhu me jäimegi?”). Ta märkab, kuidas inimesed peavad kogu aeg oma telefonidele vastama või kuidas linn on täis täpselt ühesuguseid maju “nagu kari sebrasid”. Ta teab väga palju, sest varjupaigas oli telekas. Tõsi, seda ta ei tea, mida tähendab olukord, kus inimene seisab tooli peal ja mängib lae külge kinnitatud nööriga…
Just sellest olukorrast raamat tegelikult algabki. Kuidas hulkuv kass märkab mahajäetud majas tulukest ja nööriga mängivat meest, kes joob vee moodi jooki, mis haiseb imelikult… Inimese ja kassi vahelise suhte areng ja dialoog on täis pärle. ”Kas religioosne on midagi sellist nagu kastreeritud?” on ju väga hea küsimus. Või mis on elu mõte? ””Kui on tore olla, kas see on ka elu mõte?” küsisin Goldilt, kes hakkas mind silitama. Väga ettevaatlikult, aga mitte põrmugi halvasti. Pisikese harjutamisega võiks temast saada esmaklassiline silitaja.” Sama head on kass ja filosoofkoer Professori vahelised mõttearendused. Aga ega seal ainult jutuajamised ole, toimub ka mõrvasid, õnnetusjuhtumeid, isegi kuulsaks saamise lugu…
See raamat võiks sobida ka kõigile teistele, mitte ainult loomasõpradele. Üle pika aja – minu jaoks – täitsa unikaalne lugemine, mis avab maailma veidi teise nurga alt ja on jaburalt naljakas. Eve Sooneste sõnaleiud on head ja samas mitte liiga silmatorkavad.