“Emapiim”

 “Emapiim”, Nora Ikstena, tõlkinud Ilze Talberga ja Contra, Hunt Kirjastus OÜ, 2018, 224 lk.
Ma arvan, et igal väikese rahva kirjanikul on salaunistus: saavutada see seisund, kus suudad kirjutada oma isikliku ja oma rahva kogemusest raamatu, mis kõnetaks paljusid, ka kaugel. Ja Nora Ikstena on seda suutnud. Minu meelest veel tugevamalt kui Sofi Oksanen.
Tõsi, päris alguses oli keeruline, nagu ikka paljukiidetud raamatute puhul, on ootus suur. Iga paari lehekülje tagant vaheldub jutustaja – see on tavaline praktika, eks – ja jutustaja isiku kohta pole märget – see on ebatavalisem, kogu aeg pead lugejana ise olema tähelepanelik, lisaks jutumärkide puudumine ja omamoodi ümberjutustav laad. Seda raamatut ei saa diagonaalis lugeda, siin hakkavad helisema mõned üksikud väekad laused ja isegi üksikud sõnad, fraasid. Ma lugesingi alguses liiga kiiresti, justkui kihutasin sisse, veel eelmise raamatu tempoga, ja siis mõistsin, et olen saabunud maastikule, mida tuleb tähelepanelikult nautida… panin piduri sisse ja pöördusin algusse tagasi.
See on Norsa Ikstena, 1969. a. sündinud kirjaniku autobiograafiline lugu, tema enda kasvamine vallaslapsena koos andeka, aga sotsiaalselt düsfunktsionaalse emaga. Olin just hiljuti (üle) lugenud Aili Paju “Merkuuri tütart” ja nägin tegelastes paralleele. Samasugune elust sirgelt läbi minev teadlane-arst. Ebatavaline ema. Ja omakorda tema ema, kes võtab sisse lapse kasvataja rolli (Aili Paju romaanis pole tütrest mitte midagi, aga sellesama suhtemustri võib sinna vabalt ette kujutada.)
Mina ei haletseks ei Ikstenat ega tema tegelaskuju, tüdrukut. Sellised emad on küll keerulised, aga samas inspireerivad. Ja autor on väga hästi edasi andnud need erilised hetked. Emaga alasti ujumas. Ema ausus asjade arutamisel. Aga jah, ema suitsidaaldus, elutahte puudumine. Samas tema kirg: elu kõige suurematele küsimustele vastuste otsimine.
Ma tunnetasin siin raamatus nii palju hoovuseid ja sümboleid. Emapiima-sümbol nagunii, muidugi. Aga sellest enam huvitas mind vabaduseteema, ema tegelaskuju mittekohandumine. Kas ta sai lõpuks vabaks, juba enne seda, kui Läti vabaks sai…?
Raamatu kaanest ka. Ma olin ammu seda raamatut raamatukogus märganud ja arvanud, et see on seal ära kulunud. Nojah, see ongi selline kujundus… Ma ei tea, on see kaas hea? Kindlasti silmatorkav küll.
Aga kui mina oleksin olnud selle raamatu kirjastaja, oleksin mina palunud kujundajal katsetada ühe sümboliga, mis oli raamatus oluline ja mida ma ei suutnud päris lõpuni ette kujutada; aga tahaksin kujutada, lausa mõtlesin, et kui kusagilt savi näppu jääb, siis proovin järele. See on tütre kunstitunnis tehtud kujuke, loode, mida ta ema salamisi väga hindab ja surmani oma padja all hoiab. Tütrel ei õnnestunud loote tegemine teadlikult ja “tahtsin selle täielikult hävitada ja surusin kaarukese sisse oma kokkupigistatud rusika sõrmenukid. Õpetaja astus ligi. Näed, sul õnnestus! Ma vaatasin kolmeosalist kookonit, millesse selgelt joonistunud väikese inimese piirjooned.” …Vaat seda oleksin ma soovinud kaanelt leida.
Üks küsimus veel, kas päriselt vastab tõele, et depressioonis naise emapiim muutub kuidagi mürgiseks? Seda kõneleb autor nii läbi ema kui ka tütre suu (kuna ema põgenes pärast sünnitamist viieks päevaks) ja “ema, olles noor arst, tõenäoliselt teadis, et tema piim võib lapsele teha rohkem halba kui head”.
Mis puutub piima ja rindade sümbolisse, ega seda lõpuni läbi ei suudakski analüüsida, ja minu meelest need ongi kõige paremad sümbolid, mis jäävadki kõnelema just sümbolite keeles…