“Ekraaniaju”
“Ekraaniaju”, Anders Hansen, tõlk. Kadri Okas. Varrak 2020, 208 lk.
See on raamat, mida lugema asuda ei olnud mugav. Olin teose ammu radarile võtnud, aga tegelikult lükkasin lugemist edasi. Ma ju teadsin, et see tekitab valu ja ebamugavust, nii mu oma elustiili pärast (seda vähem), aga eelkõige oma laste ja väga paljude ümbritsevate elustiili vaadates.
Aga siis lõpuks võtsin selle ette.
Käin päris sageli koolides esinemas ja jutustan sellest raamatust nüüd iga kord noortele. Eelkõige jutustan ümber ühte uurimust. Kolm rühma noori tegid testi. Kõige esimesel rühmal paluti tulla testi tegema ilma telefonita, ka kotis ei tohtinud see kaasas olla. Teisel rühmal lubati telefon lauale jätta, aga lennurezhiimile panna ja mitte puutuda. Kolmandal rühmal lubati telefoni ülesannete tegemisel kasutada. Tulemused? Esimene, ilma telefonita rühm sooritas testi kõige paremini ja mäletas ka pikaajalise mälu kontrollis hiljem hästi, mis küsimused olid. Viimane rühm, kes telefoni abiga ülesandeid lahendas, sooritas seda kõige halvemini ega mäletanud hiljem eriti hästi, mis ülesanded seal olid. Aga üllatusena olid keskpärased-kehvad tulemused ka sellel rühmal, kes telefoni ei puutunud, nende telefonid lihtsalt seisid lauanurkadel passiivselt.
…Sest meie aju jaoks seostub telefon mõnuainetega ja kui aju telefoni näeb, siis läheb ta mõttega selle juurde iga minut, aju jaoks on see nagu üks silma all sulav jäätisekauss, mis tuleks ära süüa.
Moraal: selleks, et keskenduda, tuleb telefon ka füüsiliselt ära peita, kaugele viia.
Keskenduma õppimine ongi meie asjastu suurim väljakutse.
Raamat räägib väga paljust ja väga laias perspektiivis. Omaette tegelaseks on ürgajainimene oma kaasaga, me oleme nende lähisugulased ja me elame absoluutselt teistsuguses maailmas kui nemad ja peame teadlikult karidest mööda loovima, teades, et meie geenid elavad veel ürgaja reeglite järgi (sama teema tuleb sisse ka näiteks toitumist õpetavates raamatutes).
Huvitav on näiteks 150 inimese reegel. Rohkem kui 150 inimest ei suuda me omaks võtta. Aga kui skrollime sotsiaalmeedias, saame ärevuslaine, sest inimesi on meie aju jaoks lihtsalt liiga palju.
Huvitav on ka see teadmine, KUI oluline on meile füüsiline ehk samas ruumis olemise kontakt. Selle puudumine tekitab depressiooni-kõrvaletõrjutust ja nartsissismi (vaid silmast silma kontakti abil õpime empaatiat, teise inimese maailma tegelikku mõistmist). Mida rohkem on noor inimene tavaelu asemel sotsiaalmeedias, seda depressiivsem ja nartsissistlikum ta kasvab…
Need on vaid mõned killukesed raamatust. Mõnel puhul on tegu hüpoteesidega, tähelepanekutega, aga enamikul puhkudel on juures värsked teadusuuringud.
Lugege, ja te ei saa muudmoodi, kui teete oma maailmale auditi. Isegi kui see natuke ebamugavaks osutub.