„Draakoni ärkamine“, Valija Zinck, saksa keelest tõlk. Eve Sooneste. Karrup 2019, 253 lk.
Olen väljakutsele väga tänulik, sest muidu poleks ma kindlasti seda raamatut lugenud. Uurisin mõnd aega draakonitega kaante valikut, ei suutnud otsustada… Ma pole tegelikult kunagi eriline draakonihuviline olnud, kuigi minult on isegi raamatukoguesinemistel küsitud, et kas ma midagi draakonitest ei tahaks lastele kirjutada. Olla olemas selline teatud draakonifaas või draakonihullus, kus laps tuleb raamatukokku ja tahab lugeda just draakonitest! (Nagu on näiteks kassihullud ja hobusehullud lapslugejad.)
Tõin siis valitud teose raamatukogust koju ja pärast seda vedeles see draakonike mitu nädalat mul „loetavate raamatute korvis“ õnnetult, isegi esimese lehekülje šanssi saamata.
Kuni siis alustasin, harjusin kiirelt ja… hakkas tõesti meeldima alates sellest hetkest, kui kummalisest „kivist“ (tegelikult munast) koorus draakonipoeg, kes osutus ühest küljest väga nunnuks, tuletas mulle meelde tibupoegade koorumisi, mida elus olen näinud… Ja teisalt hakkas ta kasvama ja tema sees oli suur tarkus ja headus, iidne mälu ja kokkusaamine kogu maailma valgusega.
Inim-peategelastena tegutsevad õde-venda, akrobaatikat õppiv (vist) 11aastane Janka ja arvutihull (vist) 15aastane Johan, nende kuri ja edev vanatüdrukust naabritädi… ja juhuse tahtel tädi kätte sattunud munast koorunud draakon. Nende vastasleer on aga suur ja kuri korporatsioon, kes illegaalselt kusagilt selle muna oli saanud (tundub, et Tiibetist, kõrgmägedest, sest keegi Nepaali šerpa on asjasse seotud). Nad plaanisid draakoni ajusse panna elektroodid ja hakata müüma draakoni armastuse energiast tehtud elektrit. Täitsa loogiliselt on see mõte ära seletatud.
Naabritädist ja õest-vennast saab muidugi tiim. Ja pole juhus ei Janka füüsiline painduvus ega Johani arvutitarkus, mõlemat läheb vaja. Isegi naabritädi küünelakke läheb vaja.
Tegu on fantasy-ulmega, enamus tegevusest on realistlik ja see, mis pole, see võib juba homme olla realistlik. Kas on olemas näiteks puistepulber, mille iga terake, mis sulle külge haakub, teeb su positsioneeritavaks radarite poolt? Miks mitte, eks? Aga Johan on selles raamatus arvutigeenius, kes mõtleb välja „ruumimise“ ehk teleporteerimise ja raamatu seiklused lõppevadki sellega, et ta ruumib oma tiimi nurgaseisust (koopas peidus, juba paha korporatsiooni laserkiired nendeni jõudmas)… kusagile arvutimängu peitu!
Ja sealt jätkub teine raamat, mille ma ka plaanin läbi lugeda 
. Rohkem osasid mu teada ei ole.
Niisiis, kui teismeline lugeja soovib raamatut, kus on arvutid, seiklused ja samas nunnu kiirelt kasvav draakonipoeg, kelle seljas saab peagi öise Berliini linna kohal ja mägedes lennata… siis siin see raamat on. „Hea lasteraamatu“ kleeps pole ilmaaegu saadud.