„Agu Sihvka annab aru“
„Agu Sihvka annab aru“, Jaan Rannap, Pegasus 2020, 165 lk. Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean alustama sellest, et minu vanaisa oli Jaan Rannapi eesti keele õpetaja Abja koolis ja ta olla julgustanud noort Jaani kirjutama. Nii kõneldi uhkusega sugulaste hulgas. Ja üksainus kord, kui Rannapiga olen juttu ajanud, siis ta kinnitas seda. Kasvasin Jaan Rannapi raamatute seas, ma arvan, et olen vist enamvähem kõik kunagi läbi lugenud ja süžeedele kaasa elanud. Ja miks ma just Agu Sihvka võtsin ülelugemiseks, ma tundsin, et tahaksin täiskasvanu pilguga vaadata, et mis see oli, mis selle nii muhedaks ja naljakaks tegi. Lahti kruvida, et vaadata, kuidas see sõidab, nagu Sihvka, Kiilike ja Kaur kooli autoga tegid… Lahti kruvides selgus, et lisaks pätitempudele (mis on alati naljakad) on siin nii palju imelist kantseliiti, teatud fraaside kasutamist kohas, kus neid tavaliselt ei kasutaks. „Kauri ettepanek heakskiitu ei leidnud“, “ Tema ehmus iseseisvalt ja omal algatusel”, „siis hakkasime Kiilikese südametunnistuse häält vaigistama“ jne. Mulle tundub, et südamepõhjas narritas autor kirjutamise ajal igasuguseid nõuka-aegseid koosolekuid ja vormitäitmisi. Juba see, et enamasti on õpetajate nimede ees „seltsimees“, nii ju tegelikult ei kõneldud. Samas on paljud õppetunnid, mis Agu Sihvka oma seletuskirjades välja toob, vaja ka reaalselt meil kõigil elus selgeks saada: “Nüüd ma tean, et üksnes päevaplaan ei kindlusta kõrget õppeedukust”, „Ma saan nüüd aru küll, et põhjalikult kaalumata ei või ühtegi üritust ette võtta“ jne. Õige jutt tegelikult, aga lihtsalt see kontekst, kui kavalalt oskab peategelane endale tuhka pähe raputada. Ja pealegi, nad ju ise õpetavad koolis: “katse on teooria tugisammas, tuletas õpetaja seltsimees Pükk alati meelde.” Või hoopis näiteks: „Liiklusmäärused ütlevad, et süütevõtmeid ei tohi autosse unustada, ja õigus ka.“ Seepeale võiksin isiklikult kohe hoopis sellise loo vastu jutustada, kus mure algab just võtmetest, mis on autost ära võetud ja siis ära kadunud… Ma pole kusagilt lugema juhtunud, kuidas ta täpselt need Agu Sihvka lood kokku sai. Kui palju on siin kirjaniku fantaasiat ja kui palju on lihtsalt ärakuulamist-kirjapanemist. Kui õigesti mäletan, siis Jaan Rannap ise oli väga põgusalt õpetaja ametis ja asus enam-vähem kohe pärast õpetajakutse omandamist tööle lasteajakirjanduses “Säde”, “Pioneer”). Aga ta isa ja vend olid õpetajad ja kindlasti käis ta kirjanikuna koolides esinemas ja võibolla lausa küsis: “Rääkige mulle, milliseid pättusi on teie koolis tehtud?” Ja siis läks koju ja istus kirjutuslaua taha ja kirjutas: „Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean alustama sellest…“