„35 kilo lootust“

„35 kilo lootust“, Anna Gavalda, prantsuse keelest tõlk. Indrek Koff. Koolibri 2021, 79 lk.
See raamat kõneleb erilisest lapsest, sellisest, keda on meie ümber aina enam: ATH diagnoosiga poisist, kes vihkab kooli. Talle ei meeldi lugeda, aga samas on ta vägagi võimeline keskenduma igasugusele meisterdamisele. Arvatavasti on sellised lapsed ka päriselt olemas, kuigi mul tekkis korraks küsimus, kas meisterdamine mitte ka keskendumist ei nõua. Nõuab kindlasti, aga… ilmselt ongi küsimus motivatsioonis ja distsipliinis ja ajus toimivates ahelates, seda tüüpi lapsed soovivad teha seda, mida nad teha soovivad… Nad ei soovi teha seda, mida peab, nad ei suuda sellele keskenduda.
See on väga hea raamat seda tüüpi lastele, eelkõige ette lugemiseks, sest ma ei usu, et nad ise lugeda nii pikalt viitsivad. Kuigi tekst on ilmselt teadlikult võimalikult lühike tehtud. Ma teoretiseerin: ehk oleks see raamat tulnud seda tüüpi lastele iselugemiseks apetiitsem, kui oleks valitud „Äpardi päeviku“ ja „Lottie Brooksi“ tüüpi disain. Aga prantslasi teades, neile ei meeldi teisi kopeerida.
Anna Gavaldat autorina tean ammu (tema novellikogu „Ma tahaks, et keegi mind kusagil ootab“ on mul lemmikraamatute hulka arvatud). Ta on oma tegelaskuju välja joonistatud ausalt ja usutavalt, võibolla oli pisaraid natuke liiga palju, aga samas oli see just õige: las see raamat legitimeerib pisarad. Kui sul on raske, siis võib vahepeal nutta. Ka poiss.
Kindlasti sobib raamat lugemiseks ka nn tavalastele, neile, kel on lahtine pea ja raamatute lugemine läheb kiirelt. Ma arvan, et see raamat suurendab empaatiat. Eks me igaüks ole ju omal moel veidrik ja peaks õppima tolerantsi teiste veidruste suhtes.
Peale koolisobimatuse on siin tegelikult ka mitu teist olulist teemat: ema-isa, kes omavahel läbi ei saa ja seda lapse peal välja elavad, kui vähegi põhjust: „Ometi kord said nad mõlemad samas suunas karjuda ja nad võtsid sellest kõik, mis võtta andis.“ Selle olukorraga saavad paraku paljud lapsed identifitseeruda. Samuti olukorraga, kus vanaisa on haige, võimalik, et suremas.
Ilma vanaisa tegelaskujuta ei oleks see raamat kindlasti nii soe ja tugev olnud. Vanaisa on see, kelle suust tulevad kõige olulisemad elutarkused. Vahel tuleb pingutada, ka ebameeldivaid asju teha, et tulemuseni jõuda! Ja väga oluline asi lapsele teada: „Su vanemad ei tülitse sinu pärast. Isegi siis, kui sa oleksid klassi parim õpilane, siis nad tülitseksid ikka edasi. Nad peaksid siis lihtsalt muid ettekäändeid otsima.“
Arvan, et raamat on vaiksel moel tegelikult ka ühiskonnakriitika. Või noh, mis vaiksel, juba tagakaas ütleb: „Mulle tundus, nagu käiksin ma mingisugused lastehoid-loomaaias, kuhu kaks tuhat teismelist päevaajaks ära paigutati.“ Ja esimesel leheküljel: „“Kolme esimese eluaasta kohta võin ma ausalt öelda, et olin õnnelik. /–/ Ja kui ma siis kolm aastat ja viis kuud vanaks sain, käis äkitselt – kõmaki! Kooli.“ Jah, paljudes riikides algab koolikohustus selles vanuses ja nii on ka Prantsusmaal. Raamatu esimene oluline stseen, pärast esimest koolipäeva, kolmeaastase lapse ja tema ema vahel: „Aitab kah,“ ütleb poiss, „Ma nägin juba ära, enam ei huvita. Mul on oma toas ka tegemist küll. Ma lubasin Tudu-Murile sihukese masina teha, mis leiab üles kõik kondid, mis ta on mu voodi alla peitnud, nii et kooli jaoks mul küll aega ei ole.“ See stseen käiab edasi ja kulmineerub kõrvakiiluga. Marss kooli! Tegelikult kõigi oma keeruliste kooliaastate jooksul tegelebki poiss edasi oma banaanikoorimis- ja hambapastapigistamismasina, mäkkeronimissaabaste ja näiteks naabrimehe remondis aitamisega. „Hea päev on selline, mil oled midagi oma kätega valmis teinud.“ Ilmselgelt oleks sellisele poisile vaja teistmoodi kooli ja selle ta lõpuks välja võitlebki.
Mulle meenub kõige selle peale hoopis üks teine raamatusoovitus lapsevanematele: „Vabadus õppida“, Peter Gray.