Kas raamatud on „vein“ või „kala“?

(Lugu, mille kirjutasin Õhtulehele detsembri lõpus 2024.)

Mis te arvate, mida öeldakse raamatumüüjale kõige sagedamini?

„Mul ei ole neid raamatuid enam kusagile panna, kõik riiulid on täis!“

See on eestlaste muutunud reaalsus: nõukogude ajal kasvasime kodudes, kus maast laani kahekihilised raamaturiiulid oli tavaline sisustuse osa, aga skandinaavialiku sisustusmaitse saabumisega hakkasid meie  seinad muutuma valgemaks ja riiulid väiksemaks. Raamatuid justkui hinnatakse, „parim kink on raamat“ ütlust teatakse, aga oma riiuleid hoitakse minimalistlikumas korras kui varem.

Möödunud nädalavahetusel toimus Tallinnas kirjastuste raamatumess, see on uhke nimetus raamatute jõululaadale, mis avatud kõigile soovijatele. Seekord olin ise kirjastajana meie letis kohal ja seisin seal konkreetse eesmärgiga: ma soovisin lugejatega suhelda. Mda nad ootavad, mida soovitavad, mida räägivad, peale selle tavalise vastuse, et neil raamatuid kusagile panna pole?

Juba esimese tunni jooksul olin kätte saanud info, mida ma polnud varem osanud märgata. Inimestel tundus olevat kaks probleemi: neil ei mahu raamatud riiulitesse ja neil ei ole võimalik teatud raamatuid oma riiulisse või reisipauna leida. „Kas te ise üldse teate, kui keeruline on mõningaid „Minu…“ sarja raamatuid hankida?“ Nii küsis mult üks asjalik ostja. „Neid ei saa ka interneti järelturult kuidagi kätte!“ Ma teadsin seda olukorda varem vaid ühe raamatu näitel, otsisin nimelt oma Jaapani-huvilisele tütrele maa alt ja maa pealt kingituseks „Minu Jaapanit“ ja arvasin, et selle raamatu defitsiitsus on ainus erand. Aga ei, neid, mis puudu – aga teistel üle – tundus olevat lausa kümnete kaupa!

Sel hetkel panin ma kokku kaks punkti ja sain aru, et ainus, kellel on võimalust ja usaldusväärsust järelturgu elavdada, ongi kirjastus ise. Mitte mingil muul moel ei saa üksi vägi liikuma neid raamatuid, mis kusagil kodudes rahulikkudeks ruumivõtjateks on muutunud – just meie, kes oleme need raamatud siia ilma tekitanud, saame oma mugavustsoonist välja tulla ja neid avalikult „tagasi hõigata“, et neid siis soovijatele müüa.

Lihtne? Logistilisi küsimusi tekib tegelikult terve hulk ja nende üle nuputasin ma omaette mitu päeva. Kus osta, kuidas osta, kuidas müüa?

Raamatud ja (moe)rõivad

Tegelikult ei ole järelturu enda kätte võtmine mitte mingisugune jalgratta leiutamine, kuigi ma ei tea, et maailma mastaabis oleks ükski kirjastus sellega tegelenud. Tavaliselt müüvadki kirjastused oma tiraažid lõpuni ja jäävad vaid üksikud klassikalised „tooted“ nagu lasteraamatud, mida aina juurde vaja on. Kõige rohkem võiks – sellises kontekstis – raamatute kirjastamist võrrelda (moe)rõivatööstusega. Ka uue hooaja rõivaid müüakse kiiresti, öeldakse, „nagu kalu“, sest need lähevad kiiresti halvaks… Minule pole see ütlus mitte kunagi meeldinud, ei riiete ega raamatute kohta. Ma isiklikult ei tahaks ei toota ega osta midagi sellist, mis kiiresti halvaks läheb! Rõivatootmisest ma nii palju ei tea, aga raamatute osas on see kahjuks turu(ndamise) rusikareegel: kui soovid oma raamatut tutvustada, näiteks autorit kusagile saatesse soovitada, siis on selleks vaid üks kiire ajaaken. Niipea, kui raamat on vanem kui mõni kuu, saab temast turul „vana raamat“, selline kergelt rääsunud olemisega vana. Mina olen ise üritanud teisiti mõelda ja vastuvoolu tegutseda, kirjutan näiteks meediasse raamatuarvustusi sageli just meelega neist (teiste kirjastuste) raamatutest, mille ilmumisest on aega möödas. Mina usun, et hea raamat on nagu vein, mis seistes paremaks läheb, mitte nagu kala, mis kiirelt tuleb ära tarbida! Ja tegelikult aeg näitab, et osa raamatuid ongi nagu vein, mida taga otsima hakatakse.

Rõivamoega tundub olevat nii, et igal aastal tekivad uued moetoonid ja -jooned, see on üks põhjus, miks kõik peab kiirelt toimuma. Aga hea rõivas flirdib moega ja on samas sellest üle. Juba ammu on tekkinud tootjad, tavaliselt butiikbrändid omaenda kauplustega, kes uhkusega ostavad oma vanu tooteid tagasi ja panevad need poes „varem armastatud“ osakonda, tean selliseid näiteid nii USA-st, Prantsusmaalt kui ka Eestist.

Ja  nii asusingi liikuma, logistikat lahendama. Vanu kasutatud tagasiotsitud raamatuid me posti teel küll müüme (kodulehele sai tehtud ootejärjekorra võimalus), aga tagasi posti teel ei osta, see-eest proovin iga kuu jõuda erinevatesse Eesti kohtadesse raamatukogu-esinemistele ja enne ning pärast seda tegeleda kohalikelt inimestelt raamatute ostmisega. On nimekiri, on hinnad, on parasjagu sebimist. Aga tundub, et see on seda väärt.

Miks me ei trüki iga raamatut juurde, mida otsitakse, see on omaette küsimus. Sageli on nii, et sellel pole lihtsalt majanduslikku mõtet, meie väikesel turul ei ole nii palju inimesi, kes tõttaks kordustrükki ostma. Ja kindlasti on mittetrükkimine ka keskkonnahoidlik. Me trükime nagunii liiga palju! Mäletan, kuidas mu eluvaateid muutis tsitaat „Kui kõik aina juurde trükitavad raamatud oleksid alles, kui neid ei saadetaks otsast igapäevaselt vanapaberisse, siis oleks meie planeet kaetud mitmemeetrise paksu raamatukihiga.“ See ütlus võis olla lihtustus ja liialdus, aga see tekitas suure globaalse visiooni. Aina uut toota, aina uut trükkida? Jah, me teeme seda oma kirjastuses nagunii. Üks teine huvitav tsitaat: „Kultuuri tekitamine on alati keskkonnavaenulik tegevus.“ Tuleb leida see tasakaal, kus me tekitame kultuuri, aga ei tekita ballasti.

Kliimaminister, turundusguru ja naabrinaine

Meie kirjastuse üleskutse leidis ootamatult palju tagasikaja, mulle saatis tunnustussõnu näiteks kiimaminister Yoko Alender ja turundusguru Peep Vain. Sain ka naabrinaiselt saunas kiita. Ja ta küsis: „Aga kuidas mina oma millenniumi-sarja puuduolevad teosed saan?“ See on aga üks teine kirjastus, see on sari, kus seisavad, seljad koos, väärt ja taga otsitavad kriminullid. Minu naabrinaisel on kõik loetud, olemas on ju raamatukogud, aga ta tahaks oma koduriiulile tervet sarja – ruumi, üllatus küll, on! – , see on talle uhkuse ja armastuse asi, aga raamatuid ei liigu. Võibolla peaksid teisedki Eesti kirjastused oma järelturgu ise elavdama? Mina ei näe siin praegu mitte ühtegi suur miinust, pigem näen mitmeid plusse.

Ja mitmelgi muul elualadel võiks tootjad rohkem hoolida oma järelturust, eriti juhul, kui neil on oma eestimaine toode, mille puhul ei ole vaja kaugele staapi raporteid saata. Me istume ühes paadis ja me võime koos mõnusalt taaskasutada.

Minul, muide, on kapis palju riideid, mida ma ei kasuta ja mida pole raatsinud ka nn kaltsupoodi annetuseks viia, sest need on meie oma Eesti brändid, need maksid üsna palju ja ma omal moel väärtustan neid sellega, et hoian oma kapis kinni. On see loogiline, ei tea. Kõige mugavam ja kiirem lahendus oleks mulle see, kui saaksin need rõivad müüa tagasi samale toredale firmale, kellelt ma nad ostnud olen.

Loe ka: NIMEKIRI, MIS RAAMATUID ME TAGASI OSTAME.