„Kas me oleme sõjas?”

See artikkel (lühiversioonina) ilmus minu sulest Eesti Ekspressis 7. detsembril 2022. Siin on pikk lugu.

„Tegin metsa, võtsin mootorsaega puud maha, kõrvaklapid peas, nagu peab,” kirjeldab talunik Mati Alvela. „Järsku tabas mind kentsakas ehmatus, peaaegu et kabuhirm. Olin kindel, et mingi puu on kusagilt mulle peale kukkumas.”
Paanikahetke käigus taipas ta kõrvaklapid peast kiskuda. Ja kuulis siis: tavaline asi. Lahinguväljal käib lõhkamine. „Plahvatuse madalsageduslik vibratsioon on see müra, mida miski kinni ei võta ja mis just kõige häirivam on.”
Mida õigupoolest tähendab „müra”, see nunnu sõna, millega kirjeldatakse Võrumaal, Nursipalu polügooni ümber toimuvat? Mati Alvela on terve elu elanud Nursil ja on kogenud 2003. aastast saadik sealt kostuvat. „Kõmakas tuleb alati ootamatult, sellega ei harju mitte kunagi ära,” ütleb ta. „See on inimlik ellujäämisinstinkt, põmakat tuleb karta.”
Alvelast on saanud praktiline müraekspert, igapäevases elus märkab ta seda, „kuidas põhjatuul toob hääle laskealalt Nursi külla, lõunatuule puhul aga Sõmerpallu. Mida kõrgem õhurõhk ja kirkam ilm, seda paremini on heli kuulda, „tunne on, justkui lõhkeks pomm otse su kõrval. Aga ka madala pilvisusega on hästi kuulda, sest hääl peegeldub pilvedelt tagasi”.
Alvela majapidamise teine probleem, lisaks viie kilomeetri kaugusel asuvale lahinguväljakule, on mõnesaja meetri kaugusel maanteel manööverdavad sõjamasinad. „Nursile jõudes on nad just teise tee pealt ära keeraud ja siis nad kiirendavad… see on kõva lärm ja tohutu, luuüdini võttev vibratsioon.” Mürauuringute kohaselt tekitavad sõjaväe liikurid müra kuni 110 detsibelli, inimesele tugevat piina tekitav valulävi on 120 detsibelli. Ja me räägime siin vaid mööda sõitvast masinast.

NATO võttis asjad enda kätte
Mismoodi on Eesti riigis reguleeritud militaarmüra? Vastus on ootamatu. Eesti riigis on selle koha peal seadustes-määrustes lihtsalt auk. Meenutab akustik, rahvast müra eest kaitsja ja selle eest elutöö preemia saanud Linda Madalik: 2000ndate alguses oli tal, toona terviseametis töötades, kohtumine NATO akustikuga, jutuks plaanitav Nursipalu militaartsooni loomine. „Tutvustasin meie riigi müramäärust. See oli mul päris karmilt kokku kirjutatud, tõsi, seal ei olnud sees militaarmüra, sest selleks polnud vajadust olnud. Mulle tehti selgeks, et nüüd on tegemist NATOga ja nad võtavad asjad enda kätte. Nad tegidki oma uuringud, esitasid oma seisukohad. Meid, Eesti riigi ametnikke, ei lastud sellele protsessile mitte kuidagi ligi.”
Nüüdseks on Linda Madalik lõpetanud töö riigiametis ja tegutseb ettevõtjana. „Tohutult kahetsusväärne, kuidas see asi läinud on,” ei hoia ta sõnu tagasi. „Nad ei oleks saanud sellise müraga siia sisse tulla, minu tehtud normid olid väga ranged ja inimesi hoidvad.”

Müramääruse udustumine
Vaatame seadusloomet: mis siis täpsemalt juhtus?
Linda Madaliku poolt 2002. aastal koostatud sotsiaalministri määruses nr. 42 oli sees „kriitilise müra” mõiste: kui müra ületas lubatud taseme, sai olukorra kuulutada inimestele ebasobivaks ja tuli seda müravastaste meetmetega lahendada. Selle määrusega oleks saanud ka militaarmüra ohjata.
Praegu kehtib aga selle määruse uus versioon, aastast 2017, kus on normitud vaid siseruumide müra. Ruumidest väljaspool asuvad müratasemed võttis aasta 2016 lõpust oma valdusesse keskkonnaministeerium, luues müramäärus nr 71. Selles määruses pole aga reglementeeritud müra maksimaaltasemeid, teisisõnu hetkelist müra nagu lõhkamine, tulistamine, lennuki ülelend. Kui päeva jooksul on suur müra lühikese aja vältel, siis see teisaldatakse antud määruse järgi lihtsalt päeva keskmiseks.
Erapooletuid uuringuid Nursipalul, Aegviidul või Ämaris toimuva hetkelise müra kohta ei saa Madaliku sõnul teha, sest puuduvad usaldusväärsed algandmed. „Sama olukord oli nõukogude ajal, kui üle Tartu sõitsid hävituslennukid, aga me ei tohtinud neid mõõta… tegime seda ikkagi, salaja põõsas.”
Raske oleks ka Nursipalu probleemist kahjustatud inimeste tervist praegu kuidagi teaduslikult uurida, tunnistab audioloog-psühholoog Avo-Rein Tereping. „Meil puudub fikseeritud algtase või kontrollrühm.”

Elame müraepideemias
Pealesunnitud müra pole muidugi mitte ainult Nursipalu rahva mure. Tuulepargid, lennuväljad, kiirteed, tehased… Nagu kirjeldab Linda Madalik, on inimestel üha enam probleeme mürareostusega, aga terviseameti müraspetsialistid ei saa aidata: „Kui kunagi 1990ndatel oli terviseameti füüsikalabor tõesti koht, kuhu abivajajal tasus pöörduda, siis aastast 2000 suunati see labor õigusenõudmise asemel tellimustöödele. Abivajajad on ripakil. Just kuulasin ära ühe põlistalu pidaja, kelle talust saja meetri kaugusele ehitati piimafarm ja tal algab varavalgest peale tööstuslärm. Kahjuks ei saa ma teda mitte kuidagi aidata.”
Aga mitte miski tööstus- või põllumajandushäältest pole võrreldav lahingutegevuse häälega, väidab Nursipalu lähistel metsas elav Toomas Tammemägi: „Ühel lihtsal põhjusel: sest pommi kuuldes ei tea sa mitte kunagi, kas see on harjutamine või päriselt.” Just see on faktor, millega kaitseväkke või -liitu kuuluvad inimesed ei oska arvestada, kui nad tsiviilelanike elu ette kujutavad. „Me ei arva, et me esimeste hulgas teada saaksime, kui sõda algab.”
Niisiis ei ole kohalike kaebusteks mitte (ainult) kuulmiskahjustus, vaid vaimne kurnatus ja ärevushäired.
Mati Alvela lisab hüpoteetilise sõja kõrvale ühe teise hirmufaktori: „Meie külad jäävad suurte relvade laskeulatusse. Kui keegi teeb näpuvea, siis võib see miin lennata otse mu aeda. Või kui relva juurde satub mõni psüühiliselt ebastabiilne, kellel on närvid läbi ja põrutab oma valangu meelega siia?” Alvela meenutab kolonelleitnat Maidu Allika sõnu: „Ta ütles, et see stsenaarium on tehniliselt võimalik ja 100 % garantiid ei saa keegi anda. Olen tänulik, et ta selle välja ütles.”
Aga lahingumüraga harjumist see muidugi lihtsamaks ei tee.
Inimene on loodud nii, et juba 200 millisekundi jooksul saame müraimpulsi peale šoki, kirjeldab akustik Linda Madalik. „See on meie liigi ellujäämismehhanism.” Aga kui šokk tuleb iga natukese aja tagant uuesti, sest lahingurelvade harjutamine käib valangute kaupa, siis on see eriti kurnav. „Püsivat müra on inimesel lihtsam taluda,” kirjeldab Madalik. „Raske on meil taluda just impulssmüra, mis tekib ja kaob.”
Jätkab audioloog-psühholoog Avo-Rein Tereping: „Suurtest lasketorudest tekkiv madalsagedus häirib inimesi kõige rohkem, paraku kaitsevad ehituskonstruktsioonid väga halvasti igasuguste madalsageduslike helide eest.” Ta teab inimesi, kes on kodu vahetanud, sest peaaegu et kõrvale kuuldamatu madalkõmin on neid häirinud nii tugevalt, olgu selle põhjuseks mis iganes. „Ja ajaloost on teada legendaarsed kummituslaevad, kust inimesed merre olid hüpanud või lihtsalt leiti nad müstilisel põhjusel surnult, hunnikutes. Üks hüpotees on see, et inimesed läksid neil laevadel hulluks seoses ülivõimsa madalsagedusliku heliga, sest tormi, maavärina või vulkaanipurske tõttu tekkis selles piirkonnas madalsageduslik õhuvõnkumine, mida kõrv ei taju helina, vaid vibratsioonina, arusaamatu ja paanikat tekitava müdinana. Niisugune helilaine levib suurte vahemaade taha.”
Seevastu kõrgsageduslikku heli, näiteks käsirelvadest laskmist, on palju lihtsam hajutada, selle võtavad kinni puulehed ja majaseinad. Meie kaitseväe laskeplatsidelt levib ohtralt mõlemat heli, olenevalt harjutuspäeva kavast. „Kui oled näiteks lõhangu kõrval, pead kindlasti kasutama kõrvaklappe,” kirjeldab Tereping, „sealt tuleb neil terve spekter, nii kõrgema sagedusega kui päris madala infrahelini välja.”

Oma poisid, las harjutavad
Toomas Tammemägi veetis kõik oma lapsepõlvesuved vanavanemate talus Nursipalu külje all. Samal ajal toimetas metsas nõukogude armee sõjaväeosa, aga millegipärast ei mäleta Tammemägi toonast lahingharjutuste müra. „Puhas vaikus,” kirjeldab ta seda, kuidas käis poisina järvel kalal.
Edasi läks elu kirevaks, täisealisena kolis ta tosinaks aastaks Stockholmi ja sama kauaks Oslosse, kuni tuli otsus võtta üle talu, mille olid rajanud ta otsesed esivanemad aastal 1850. „Tulin, asusin 2000ndate alguses toimetama, ise oma kätega restaureerisin vana maja,” kirjeldab ta.
Esimene kord, kui metsast plahvatusi kuulis, helistas mees tuttavale. „Too ütles, et mingi kaitseväe harjutusala olla siia tehtud, poisid harjutavad natuke. Mõtlesin, et hea küll, meie oma poisid, las harjutavad. Aga mitte mingit küsitlust ega mitte mingit teavitust selle kohta ei olnud, mitte kunagi.”
Aegamööda läks sõjamängude harjutamine aina tihedamaks. Ja aegamööda hakkas mees aru saama, millisesse kohutavasse seisu ta on oma eluga jõudnud. „Olen rahuarmastav inimene, olen teadlikult valinud, et soovin elada ürglooduse keskel, oma lapsi kasvatada vaikuses ja harmoonias. Aga selle asemel valdavad mind pidevalt väga negatiivsed emotsioonid. On ärevus, on vajadus iga kord kontrollida üle, ega ole päriselt sõda alanud, on viha, et miks nad seal lasevad, ilma meilt luba küsimata. Mis mõttes: nad kaitsevad rahu? Nad võtavad meilt ju rahu ära!” Riigikaitseliste argumentide osas on tal oma arvamus: „Elu on elamiseks ja surm tuleb nagunii. Mina soovin elada oma elu rahus ja vaikuses ning siis surra. Miks piinata end sellel teekonnal, miks teha elu surmalaadseks? Ma ei karda mitte midagi, aga ma näen, et instinktid tekitavad ärevust. Ja ma ei soovi oma laste küsimustele vastata, aga ma pean. Nad küsivad: kas me oleme sõjas? Me ei ole sõjas! Või oleme?”

Kas mürast teavitatakse?
Toomas Tammemägile tuleb see üllatusena, et kusagil netis on tema naabermetsas toimuvate laskeharjutuste graafikud üleval. „Vähemalt korra oleks nad võinud inimestele saata info, kuskohast me selle kohta infot peaks saama,” nuriseb ta „Oleks normaalne, kui nad saadaksid sms-i iga kord, kui on kõrge müratase.”
Kas siis hoiaksite kodust eemale? Ei usu, kuhu mul minna, vastab ta.
Kuhu ma siit hoian, muigab nursikas Mati Alvela samamoodi. „See on mu kodu ja mu töö!” Ta on aastate jooksul üritanud panustada Nursipalu olukorra parandamisse. Tema ja veel kümmekond kohalikku on tegutsenud üle 20 aasta, kutsudes üksteist „võitluskaaslasteks”, nii et võib öelda, Nursipalul käib ammu sõda, teada on ka selle alguskuupäev. 15. aprillil 2003 algas kohaliku rahva sõnul meeletu sõjamüra, mis kestis kolm ööpäeva.
Sellest kolmepäevasest „sõjategevusest” saigi alguse kohalike vastuseis kaitseväele. „Me saavutasime selle, et kiskusime tuhandehektarilise looduskaitsela kaitseväe hambust välja,” ütleb Alvela. „Kuulsin hiljuti, et kaitseväe sõnul tegid hoopis nemad ise selle looduskaitseala, see on küll vale.” 15 aastat suutis seltsing Inimsõbralik Nursipalu hoida ka miinipildujad oma metsadest eemal, kasutades planeerimisseaduse raames võimaldatud venitustaktikat. Aga aastaks 2017 jõudis miinipildujate aeg siiski kätte: keskkonnaministeerium andis raieloa ja miinipildujad toodi kohale.
Kõik see juhtus just samal ajal, kui udustus välimüra reguleerimine meie riigis.

Müra mõõtmine on „metsas”
Müra mõõtmise ja akustikakontrolliga on Eestis asjad ekspertide sõnutsi igast otsast kehvasti, nii ka militaartsoonide lähistel. „Ja milleks üldse mõõta,” heidab Mati Alvela käega. „Seni, kuni müramõõtja tulemustest ei tehta mingeid järeldusi, ja minu teada Kaitsevägi seda ei tee, seni on see mõõtmine lihtsalt raiskamine.” Praegu Nursipalul müramõõdikut nagunii ei olegi, see on viidud Ämari lennujaama juurde.
Nursipalult on tehtud ka ametlikke mürauuringuid, aga akustik Linda Madaliku sõnul on sellised uuringud „inimese kahjuks”: teadlased on välja töötanud erinevad filtrid, imiteerides inimkõrva, paraku läks nii, et otsustajad pidasid neid filtreid liiga keeruliseks. „Müramõõtja näitab müra väiksemana, kui see tegelikult on,” ütleb müraekspert Madalik. Teiseks, tuult ja ilmastikuolusid pole uuringutes faktoritena kirjeldatud. Kui kaugele kõmakad ja täristamine kostuvad, see on pigem eluliselt praktikas tõestatud: igapäevane on 20 kilomeetrit, vahel ka 50-60 kilomeetrit. Teiselpool Munamäge Vaskna turismitalust on Nursi-kandi taludesse sageli helistatud: „Kas see sõda on ikka teie juures?”
Kütioru põhjast, teiselpool Võru, kirjeldab taluperenaine Kati Taal: „Õppuste päevadel on meile kuulda madalad sügavad kumedad mütsakad, mis löövad kogu kehast läbi. See madal vibratsioon pole vali, küll aga ülimalt ebameeldiv. Aknaklaasid klirisevad, uks väriseb. Ja meie kanad on ärevil, tõmbuvad vaikselt ühtekokku, ainult kukk teeb iga paugu peale hädakisa.”
Kati tunnistab ka, et Võru haiglasse sünnitama minna ta ei sooviks: „Lapsel on puhas hing ja tuua ta siia ilma pommide madalvibratsiooni saatel… millise imprindi ta sellest saaks?”
Võru haigla asub ühest laskealast vaid 2,7 kilomeetri kaugusel.

Mis on lahendused?
„Kanda müratakistavaid kõrvaklappe,” soovitab müraekspert Tereping ja möönab siis: „Madalat helisagedust see kinni ei võta, aga kõrgest päästab. Sellest on abi siis, kui paugud käivad kusagil lähedal.”
Mati Alvela vaid muheleb selle soovituse peale: kui ta iga argipäev hommikust õhtuni peaks klappe kandma, siis oleks ta kõrvad katki hõõrutud. Viimasel ajal on mürarikkad õppused just nii sageli, esmaspäevast reedeni, hommikust õhtuni.
Alvela esitab oma rahulikul moel ideed müra tõkestamiseks, mida kaitseministeerium võiks arvestada. Esiteks: kasutada suurrelvade harjutamiseks keskpolügooni lähistel Sirgala polügooni, mis asub keset suurt inimtühja tühermaad. Aga Nursipalu polügoonil saab harjutada suurmasinate taktikalist manööverdamist – vaikselt, ilma laskmata. Kahe koha vahel toimuvat sõdurite kiire liikumise logistikat saab samuti harjutada.
Teiseks, mis puutub praegu Nursipalus toimuvat lasketegevust: „Tuule suund on imelihtsalt kontrollitav. Kui on tuul meie peale, siis tuleks lasta laskeala teises otsas, ja vastupidi, kui tuul Sõmerpalu peale, siis võiks lasta meiepoolses otsas. See juba veidi leevendaks…”
Edasi, millal lastakse. Sageli on hommikud vaiksed, kuigi ametlikult on kaitseväe kodulehel kirjas mürateavitus, aga alates pärastlõunast läheb „suureks laskmiseks”, just sel ajal, kui lapsed koolist koju jõuavad. Rõugesse kooli pole see lahingutegevus nii hullult kosta kui kodudesse.
Mida see laskmismüra laste kuulmisele ja psüühikale teeb, seda pole keegi uurinud. „Lõunaund ei saa nad magada, see on selge,” kirjeldab Alvela. „Oleme siin üritanud väsinud last magama saada miinipildujate saatel. Iga paugu peale võpatab, kõik neli jäset tõmblevad…” Selliste sülelastega ei jää Ukraina sõjas mitte keegi lahingutsooni ja üritatakse kiirelt lahkuda, kusagile vaiksemasse piirkonda, kui vähegi võimalik. Alvela on aga paigal püsinud ja ikka on talle lapsed-lapselapsed külla tulnud, sisuliselt sõtta – audio ja ärevuse fooni mõttes. Lapsed küsivat vanaisalt ikka üle: „Vanaisa, ega nad meie pihta ei lase?” Ja tahavad õuest ära tuppa minna.

Alvela talu oli Võrumaa esimene turismitalu, tegutsenud 1990ndate algusest saati. Kui 2000ndate alguses Nursipalu militaartsoon tehti ja seal „vaikselt” laskma hakati, jäi vool tema turismitallu aina väiksemaks. „Viimased viis aastat me veel hingitsesime, käis mõni püsiklient, kellega sõbraks olime saanud, kannatas need pommihääled ära,” ütleb ta. Hiljuti lõpetas ta ametlikult külaliste vastu võtmise. Selle aasta alguses mõtles küll korra Ukraina pagulaste majutamisele, aga siis kuulis, et sõjast tulnud inimesed ei kannata ilutulestiku heli. „Niisiis pole mõtet neid siia kutsuda, meie talus on neil võibolla rohkemgi sõda kuulda, kui kodumaal eales oli…”
Turistide asemel peab Alvela nüüd puukooli ja puutöökoda.

Erimajandustsoon?
Mis saaks, kui Nursipalu laienemine tuleks? Norras-Rootsis elanud Toomas Tammemägi on katsunud ette kujutada, mis tunne oleks esivanemate talu tühjaks jätta. „Ma poleks mitte ühte päevagi Eestis, kui ma siit talust ära peaks minema!”
Mati Alvela on kindel, et tema sünnitalust minema ei koli. „Aga mul on küll tammsaarelik tragöödia õhus: kes mu elutöö üle võtaks? Kes siin elada sooviks?” See tragöödia on õhus sadades, kui mitte tuhandetes taludes, mis jäävad nii praeguse kui potentsiaalselt laieneva Nursipalu mürareostuse piirkonda: Otepääst Põlvani on see potentsiaalne maa-ala. Munamäe, Setomaa, Karula rahvuspark, Hargla… Võrust ja Rõugest kõnelemata.
„Riik peaks siia tegema erimajandustsooni koos suurte privileegidega,” arutab Alvela. „Olgu laienemine või mitte, igal juhul peaks siin tsoon olema. Riigi rahadest peaks toetama tsooni jäävate ehitiste heliisolatsiooni ja neljakordsete pakettakende ostmist, et inimesed saaksid vähemasti toas enamvähem normaalselt elada. Maksusoodustused, varasem pensionile minek… Kõigi riigikaitseliste objektide ümber tuleks erimajandustsoon tekitada. Tapa-kandi ja Ämari-kandi rahvale on samamoodi liiga tehtud. Sel moel on inimestel võimalik kuidagimoodi siin hakkama saada, või siis müüa oma kinnisvara neile, kes soovivad maksu- ja muid boonuseid kasutades siin kuidagimoodi hakkama saada.”
Kas on veel mingeid leevenduslahendusi? Avo-Rein Tereping arutleb: „Teoreetiliselt saaks müraallikate ümber ehitada meeletult kõrge müüri, millest madalsagedusheli üle ei pääse. Ja teoreetiliselt saaks kasutada paugusummuteid, aga kahuri paugusummuti peaks olema sedavõrd suurte mõõtmetega, et muudaks sõjamasina kasutamise võimatuks.”

Akendest, kalkunitest ja inimestest
„Päris kindlasti peaks kaitseministeerium andma välja müradokumendi, mis käsitleb militaarmüra,” täiendab Linda Madalik lahenduste otsimise teed. „Selleks tuleks moodustada töögrupp, kuhu peale ametnike kuuluksid ka akustikud. Vene ajal tegutses meil mürakomisjon, mina olin ka seal tegev. Kui kavatseti ehitada Muuga ringrada, siis ma asusin sealkandis elavaid inimesi kaitsma ja tulemus oli…et mind visati sellest mürakomisjonist välja, sest osutusin tülikaks. Õnneks ringrada siiski ei tulnud.”
Ta mäletab, kuidas 2000ndate alguses seoses Nursipalu harjutusala tekkimisega esitasid NATO akustikud uuringu militaarmüra kohta. „Seal oli juttu paugutamise müra mõjust kalkunitele, sest väidetavalt polnud inimesi nii täpselt uuritud,” kirjeldab ta. „Uuringust selgus, et lähedal toimuva paugutamise müra tõttu sai osa kalkuneid kohe infarkti, aga osal tekkis infarkt 24 tunni jooksul. Need, kes ellu jäid, ei suutnud muneda ja need, kes suutsid muneda, nende munad osutusid viljatuks. Veel mäletan sellest NATO uurimistööst, et suurtükimürskude müra tekitab vibratsiooni ja aknaklaasid võivad puruneda. Aga nad mainisid kommentaariks, et kui aknad purunevad, siis need on viletsad aknad ja tuleks nagunii tugevamad panna.”
Linda Madalikule tehti toona ettepanek minna kohaliku rahva ette, rahustama. „Ma ei saanud oma ametipositsiooni tõttu minna musta valgeks rääkima. Üks keskkonnaspetsialist küsis, et mida mina soovitaksin teha inimestel, kes selle harjutusala ümbruses edasi peavad elavma. Ma ütlesin, et nad peaksid aknaklaasi varuma ja oma kalkunid või muud kodulinnud enne ära sööma, kui seal paugutama hakatakse. No mida mul öelda oligi? Oli arusaadav, et riigikaitse on esmatähtis. Aga samal ajal tuleks kaitsta inimesi, kes selles riigis elavad.”

Kommenteerib kaitseministeeriumi keskkonnapoliitika ja ruumilise planeerimise juht Kadri Auväärt:

“Militaarmüra ei ole atmosfääriõhu kaitse seadusega tõesti reguleeritud, kuid kaitseministeeriumi initsiatiivil on koostatud ametkondlikuks kasutamiseks militaarmüra regulatsioon, mis esitab soovituslikud normtasemed. Selle regulatsiooni rakendamisel seatakse eesmärgiks, et soovituslikke normtasemeid väljaõppe käigus ei ületata. Kui on näha, et see ei ole võimalik olemasoleva koormuse juures, siis tuleb analüüsida väljaõppeehitiste või -alade kasutamist ja vajadusel näha ette leevendusmeetmed, näiteks mingi relva kasutuse piiramine või teise kohta üleviimine, väljaõppe hajutamine rohkematele päevadele, mingi müraallika kasutamise lõpetamine väljaõppeehitisel või mürakaitsevallide ehitamine. Parimate olemasolevate meetmete kavandamiseks viiakse läbi müra modelleerimine, seda ka Nursipalu harjusvälja laiendamiseks. Hetkel sellist modelleerimist veel ei ole.”