Olgu algatuseks öeldud, et mulle väga meeldis “Vee peal” film! Nagu kirjutasin FB-s: “Ma võtan hoogu, et kirjutada blogipost ja vestlusel räägitut jäädvustada. Jätsin seekord FB-laivi salvestuse ära, sest nii tugevalt olin filmi mõju all, lõputiitrite ajal oli klomp kurgus ja ma ei tahtnud pausi teha… panime kohe spontaanselt ja kammerlikult edasi. Meil oli muidugi ka see iseärasus, et kogu saal oli võrokesi täis, kes said keelenüanssidest aru (enamik filmi dialoogi on võro keeeles) ja teiseks ka see, et mina lihtsalt olen ise ka mamma-papa laps olnud ja pean lapsepõlve pühaks, see teema haakus minuga nii tugevalt… Kindlasti soovitan “Vee peal” filmivaadata, võimalusel suurel ekraanil! Ja elagu Olavi Ruitlane ja kõigi meie lapsepõlvemälestused!
Aga nüüd siis killukesed…
– Algselt pidi filmi tegema Hardi Volmer. Siis Peeter Simmiga kahasse. Ühe pilootstseeni nad tegidki koos Simmiga, aga see olevat välja näinud nagu gigantide heitlus.
– Algselt Ruitlane ei tahtnudki, et sellest romaanist film tehakse. Talle oli see lapsepõlvemälestuste teraapiline väljakirjutamine ja ta oli selle juba ära teinud, seljataha jätnud. Aga kui ikka selgus, et väga tahetakse teha, siis otsustas ta, et ei saa teistele usaldada ja kirjutas stsenaariumi ise, kuigi polnud sed ala sugugi õppinud. (Ja väga hästi tuli välja.)
– Marko Matvere meelitati filmi lubadusega, et see pole üldse tüüpiline eesti film, kus kunsti tegema hakatakse. Et on üks lihtne film. Jutuks oli ka “Vee peal” filmile subtiitrite (eestikeelse tõlke) panek. Aga otsustati loobuda, saab niigi aru.
– Aarne Soro ehk Kolla osatäitja oli võtete käigus Ruitlasele helistanud ja uurinud, kas ta peaks tegema vene akstendiga eesti keelt või võro keelt. „Kindlasti vene aktsendiga eesti keelt“ oli Ruitlane vastanud.
– Kalamees on ta päriselt ka (mõistagi).
– Ta ema ei kolinud tegelikult Rootsi, elas hoopis naaberkorteris.
– Varases lapsepõllves elas ta lugematu arvu inimestega koos 15 ruutmeetri peal ja polnud isegi tunnet, et kitsas oleks.
– Tõestisündinud lugu on see, kuidas väike Ruitlane tuli koolist ja mamma ütles: papat enam ei ole. (Kui papa haiglasse viidi.)
– Aga nali Uus-Meremaast ja Meremäest, mauridest, mooridest ja babadest on hoopis Volmeri väljamõeldis.
– Ruitlase unistus oli teha koostööd kahe eesti näitlejaga: Ulfsaki ja Klenskajaga. Selles filmis tegi Klenskaja oma viimase suure rolli (ja väga hea!). Ulfsakiga sai Ruitlane ka koostööd teha, ühe kuuldemängu jaoks.
– Kord hiljaaegu tuli üks naisterahvas Ruitlase juurde ja jutustas kaasaelamisega, mismoodi ta isa oli surma eel „Vee peal“ raamatut lugenud ja kiitnud. Alles hiljem sai Ruitlane aru, et see oli Lembit Ulfsaki tütar.
– Kõik need pätid ja joodikud olid just sellised. Marko Matvere kehastatud Valter oli nii autentne, et lausa uskumatu. Tõsi, võibolla oli päris-Valter vägivaldsem. Oli ka stseene raamatust, mida ei saanud filmi panna (naise vererida lumel), sest siis oleks kaduma läinud see balanss hea-halva vahel, Matvere tegelane oleks liiga negatiivseks muutunud.
– Ja ka päris-Valter põles ära, aga mitte nii dramaatiliselt.
– Ja mis juhtus filmi lõpus peategelastega, kuidas nemad jää peal püsisid, kui keegi teine nendeni ei pääsenud, sest jää ei kandnud? Helistas Ruitlasele kord üks nuttev naine „Miks te küll need tegelased ära tapsite?!“ Aga Ruitlasel ei olnud üldse plaanis neid tappa, hoopis kiiskav-valgesse päikeselisse silmapiiri neid jalutada. „Aga keegi korraldas just selle stseeni filmimise ajaks sinna sada varest!“ Nii et nagu kogu film on ühtaegu romantiline ja naljakas ja õudne ja rõve, nii on ka see lõpustseen…
– Ja Ruitlane on väga tänulik kõigile neile asjaoludele, mis kokku langesid… kõigile neile headele näitlejatöödele ja vinges vormis Peeter Simmile.
– Ja nüüd kirjutab ta arvutimängulaadset romaani „Mäng“ ja taipas just, et sellest oleks raske filmi teha. (Näiteks sellepärast, et ka seal on lapstegelased ja raske on leida rohkem kui ühte-kahte korralikult näitlevat last…) Aga sellest loost saaks teha anime.
…Vaat selline oli mu mälukillustik… Ma pole siia blogisse kirjutada jõudnud, et olen juba ligi kümme filmi- ja vestlusõhtut korraldanud ja vestlusi juhtinud. Sänna kultuurimõisa eluolust, mu kopgemustest ja plaanidest kirjutan mõni teine kord.
Päikest teile! Ja õhku ja muidugi vett! 🙂
PS. See pilt on tehtud pühapäeval, kui rahvas kogunes “Vee peal” filmiõhtule. See oli nii imeline film ja publikufluidum ja vestlus Olavi Ruitlasega… Aga sel nädalal ootame teid ka: reedel koos Moonika Siimetsaga (“2 tundi õnneni”) ja pühapäeval koos Terje Toomistuga (“Ayahuasca arheoloogia”). Täpsemalt võib kaeda www.kultuurimois.ee ja FB-s tasuks ürituste otsingusõnaks panna “kinosalong”, siis tulevad kõik plaanitud ja olnud filmiõhtud välja.
