Ma ei tea, kuidas teistel, aga minul on viimane kuu möödunud nii, et kõrvus pidevalt vilistab, selline tunne, et planeet kihutab aina kiiremini. Kuu aega on nüüd Ukrainas sõda käinud. Ja umbes kuu aega on olnud ka uus Aasia kalendri aasta. Minu, see tähendab Tiigri aasta. Ja ma olen väga omaks võtnud selle teadmise, et iseenda aastal tuleb kiiresti tegutseda, sest võimalused on suured. Nii, kui tekib idee, siis see kiirelt ära testida ja kui testi läbib, siis sama kiirelt ellu viia, iseendasse uskuda, pärituult usaldada.
Tegelikult on selle kuu aja jooksul olnud igasuguseid perioode. Ma olen vaadanud otsa oma Tšernobõli-traumale ja lapsepõlve-tuumasõja hirmule, ma olen lennupileteid vaadanud ja olen jõudnud arusaamale, et mina jään siia, kus ma olen, saagu mis saab. Põgenemine võis olla vastus selles eelmises ajastus. Nüüd on vastuseks paigal olek ja oma maailma loomine.
Olen ärganud – umbes kolm nädalat tagasi – kolm ööd järjest öösel kell kolm võptausega ja saanud aru, et ainus, mis praegu teha saan: tegeleda sellega, et enda sees ärevus muuta suureks toekaks armastuseks. Uskuda ja teada, et ei juhtu mitte midagi halba. Kõik läheb aina paremaks. Kriis toob inimestes välja hea. (Kella kolme ja nelja vahel on muide traditsiooniliselt kõige parem aeg sõjaliste rünnakute alustamiseks ja on ka vana teada-tuntud nõidade tund, pimeduse aeg, kui valgus veel võitu pole saanud…)
Ja edasi. Ma olen aru saanud, et kõige paremini maandab inimest/mind aitamine. Hea tegemine. Teiste rahustamine, teistele armastuse kinkimine. See viib ärevuse.
Olen kentsakal positsioonil, sest kuulun justkui mitmesse kogukonda. Mu sõprade-tuttavate hulgas on neid, kes Ukrainas toimuvat sõjategevust peavad lavastatud näitemänguks, umbes nagu Iraagi kriis 2002 oli sulepeast imetud, tegelikult käib sõda ressursside pärast, mitte kellegi vabaduse kaitsmiseks, gaasijuhtmed ja muu selline. On ka sügavamaid vandenõuteooriaid kui tavaline ressursisõda. Me elame fantaasiaid kõditaval ajastul, kus piir reaalsuse ja usu vahel on õrnõhuke.
Aga mina? Ma olen ammu otsustanud, et mina seda sõda jälgin, kaasa elan, aga ma ei analüüsi põhjuseid lõpuni – sest ma ei tea. Ma nagunii ei tea. Ja vastus ei olegi peas, analüüsiüksuses.
Aga mida mina tean?
Seda, et need lapsed ja emad on reaalselt ohvrid selles sõjas ja mina soovin neid aidata.
Vastus on südames, hinges.
Ukrania on minu hingele alati oluline olnud (ja samamoodi on Venemaa, kust üks mu juur on pärit). Ma kasvasin ukrainlastest naabripere kõrval ja kohati isegi selle pere sees, meil olid korteriuksed vastakuti, ühevanused lapsed, nii me seal kulgesime, naabriema õpetas meid pliine ja vareenikuid ja borši tegema, isegi keel jäi natuke külge.
Kummaline, kuidas ma nii täpselt mäletan lapsepõlve, aga kui te ootate siin vastust küsimusele “Kust tuli otsus teha need raamatud ukraina keeles”, siis… ma ei mäleta. Kuigi sellest on ju möödas vähem kui kuu.
See kõik lihtsalt juhtus, sest see oli õige, sellel oli pärituul taga.
Kõigepealt ühendusin Võrus asuva heategevusliku MTÜ-ga Saagu Parem, viisin sinna oma kodust asju ja sain sealt teada, mis on suur vajadus äsja saabunud pagulastel: lastele midagi kätte anda, et neil midagi teha oleks. (Väike vihje, kõigile väikestele põgenikele kuluvad ära paberid ja värvipliiatsid!) Nii tekkis idee viia neile enda kirjastuse lasteraamatuid vene keeles, ukrainakeelsete pühendustega…
Ja sealt edasi tekkis kuidagi iseenesest idee, et sellesama raamatu mõne peatüki võiks ju ka eesti keelde kiirelt tõlkida, näiteks mustvalgelt välja anda.
Suur aitäh “Minu Ukraina” autorile Jaanika Merilole, kes saatis mulle kohe ühe Facebook-rühma info. See rühm koondab Eestis elavaid ukrainlasi. Ja suur aitäh mu lapsepõlvele, et ma julgesin sinna rühma sisse hüpata, ukraina keelt purssides. Muidugi kasutan ma google translate’i, aga see julgus, see usk, et ukraina keeles saab suhelda (ja ka mingi lapsepõlvekogemusest külge jäänud keelevaist, kui vahel tundub mõni väljend veidi vale ja ma kontrollin teise keele kaudu järgi. Eesti-ukraina tõlge on kohmakam kui inglise-ukraina, näiteks. Samas, google translate on igal juhul hea asi, ka vigadega kirjutamiseks, keegi ei pane vigu pahaks! Soovitan ka iga kord audionuppu vajutada ja hääldus ära kuulata.)
Ja siis juhtuski see, et üheainsa tunni jooksul avasin ma vabatahtlike ukrainlaste väe! Üheainsa tunniga oli selge, et seda väge on nii palju, et ei ole mõtet tõlkida vaid “mõni peatükk”. Ikka terve raamat! Sest tõlkida soovijaid oli nii palju. Abiks oli muidugi ka see, et “Naša Estonija” raamat oli olemas ka vene keeles, aitäh Maxima poeketi kampaaniale, tänu millele see raamat üldse sel kujul teoks sai 2018. aastal… ja mitte ainult eesti, vaid ka vene keeles. Nii et enamus tõlkimisest käis läbi vene keele. Aga ma lugesin ka kõik ise ukraina keeles läbi ja vahepeal võrdlesin eestikeelsega.
Ja edasi, kulgesin riski võttes kohe suure lahenduseni: värvitrükis, kiirtrükikoda kasutades (on üks tore kiirtrükla, grano.ee, kes oli meile varemgi teenust üritanud pakkuda… ja kõik pusletükid langesid oma kohtadele, nüüd oligi selle koostöö aeg käes ja nad tõepoolest trükivad värvitrükis üsna paksu, 64 lk suuruse raamatu vähem kui nädalaga!)
Täiesti jumalikult tekkis kohe vabatahtlikest esile Alla Kukoba, kes on Ukrainas töötanud toimetajana ja kelle ema on ukraina filoloog. Nii et Alla ja ta ema abiga sai täiesti professionaalne toimetustiim kokku.
…Kui palju häid sõnu lendas koos nende tõlgetega, siiani tulevad pisarad silma. Kui kiiresti need tõlked kokku lendasid, see oli lihtsalt uskumatu.
Alles siis, kui mõni päev hiljem kujundama asusime, sain mahti hinge tõmmata ja vabatahtlikelt võtta kontaktid, kuhu kingiks raamat(uid) saata, siis selgus, et mitte kõik nad pole Eestis. Kaks Ljudmillat elavad Ukrainas. Ja ka Alla ema Larissa, meie teine toimetaja, elab Ukrainas, ta kolis raamatu toimetamise ajal idaosast läände. Osale meist on sõda otse kuklasse hingamas.
Ahjaa, raamatu tekstide valik oli omaette kentsakas teema. Kõik tekstid tuli läbi vaadata selle pilguga, kuidas need mõjuvad äsja sõjakoldest saabunud lastele. Kas saab lastele rääkida metsavendadest? Küüditamisest? Sellest, et Tallinna vanalinnal vedas, sest ta pääses suurtest pommitamistest? Sellest, et Muhu kollaseid seelikuid värviti miinidega? Sellest, et Narva tornist paistab Venemaa? Mõne neist kohtadest jätsime sisse, mõne võtsime välja, küsisin nõu nii psühholoogidelt kui ukrainlastelt.
Palju ennastsalgavat vabatahtlikku abi andis meie kujundaja-kunstnik Piia Maiste. Vahepeal mainides, et meie teise projekti (“Lood loodusest”) honorari eest läks ja ostis ta ukrainlastele koolikotte ja kirjutus-joonistusvahendeid…
Ma ütlen, see aeg toob meis välja helged ja head omadused ja kõik läheb lõpuks hästi.
Nii et nüüd on see raamat ukraina keeles valmis, kiirelt nagu muinasjutt, ja seda saab osta. Nii iseendale tellida (kui ehk teate kedagi, kellele see kinkida) kui ka MTÜ Eesti Pagulabile annetusena saata. Loodetavasti leiavad selle raamatu ka koolid, hind on soodne, sest kõik tegid vabatahtlikku tööd. Minu meelest sobib see raamat vanusele 5 kuni 12 ja on päris hea materjal alustuseks, millega siia saabunud lapsi tegevusse panna.
–
Lisaks tegime eestikeelsest “Meie Eesti töövihikust” kiirelt 10 lk suuruse ukrainakeelse “Meie Eesti töövihiku”, seda me ei trüki ise, aga seda saab iga soovija tasuta meie kirjastuse küljelt võtta ja välja printida ja kinkida sellele, kellele vaja… Loodetavasti ka selle leiavad koolid-lasteaiad üles.
Meie aga jätkame… Tõlgime järgmiseks pisikestele mõeldud “Marta varbad”, ukraina keeles «Крихітка Марта». See ilmub järgmisel nädalal!
Nii et see on minu vastus. Mitte pabistada, mitte siunata ja mitte põdeda. Mina usun, et need lapsed pääsevad tagasi oma kodumaale ja neile saab rikkuseks see kogemus, et nad oma lapsepõlves sellise seikluse ja teise keele-kultuuriruumi osaliseks said.
PS. Ja veel kord tänud Maxima poeketile, kellega koos see raamat viis aastat tagasi tehtud sai. Ja kes annetas esimesed 200 ukrainakeelset raamatut MTÜ-le Eesti Pagulabi!
Panen siia ka oma jutu, mis läks Maxima pressiteatesse:
Idee see raamat kiirelt tõlkida tekkis tänu ukrainlastest tuttavatele ja sai teoks tänu ukrainlastest vabatahtlikele. Oli selge, et siiasaabunud lastele on kiirelt vaja midagi, mis neil aitaks kohaneda: annaks infot, mis maa see on, annaks ka soojust ja turvatunnet, et ka siin maal elavad lapsed ja emad, kes omavahel asju arutavad, ja on ka palju kultuurielemente, mis on ka Ukrainas olemas, näiteks jaanipäev. “Meie Eesti” ja venekeelne “Naša Estonija” on minu meelest üks paremaid lõimumisprojekte, mis Eestis üleüldse olnud on, nüüd loodetavasti aitab ukrainakeelne “Naša Estonija” samamoodi kaasa, et me oleme kõik ühel pildil ja elame ühel maal. Nagu ütles raamatu peategelane Anna ühes loos: “Me oleme kõik inimesed.”
