Hinge tõmbamise aeg

 Ajakirja Kodu ja Aed jaoks kirjutatud ja seal ilmunud.

Nüüd on see käes, kui kõik on tehtud, peaaegu kõik. Suve jooksul on riiulisse kogunenud raamatuvirnad. Korvis oootavad katkised sokid. Kelder on purke ja juurikaid täis veetud. Kas nüüd lõpuks jõuab kätte see kuu, kas või üks nädal, kas või üks päev, kus pole vaja mitte midagi korraldada, ehitada, kaevata, tassida, rehitseda… Kus saab kerra tõmbuda ja lihtsalt olemas olla?

On hingede aeg. Ahjutuli võbises klaasukse taga, küünal võbiseb aknal, kadunud hinged liiguvad kusagil siiinsamas. Pole nad kusagile kadunud! Kõik nad on kusagil alles, lihtsalt meil on enamasti nii kiire oma igapäevaelus rabeledes, et me ei märka neid. Niimoodi see igatahes tundub, kui rahuhetk lõpuks käes on.
Mu kadunud ema töötas raamatukoguhoidjana. Jah, mul on palju lapsepõlvemälestusi oma mamma-papa laudast, aga kõige rohkem kasvasin ma siiski üles ühes vanas mõisahoones, ühe kolhoosi raamatukogus, ühes emaga: lasteaeda mind ei pandud ja veetsin oma päevad riiulite vahel. Öeldakse, et “inimene vermitakse valmis eelkõige esimese seitsme eluaasta jooksul, edasistel aastatel tuleb vaid peenem lihv”. Mind vermis lapsepõlv raamatutest rahu ja toetust saama.

Mis tunne on raamatukoil maal?

Olen kohati kartnud, et siinne elu võtab niimoodi üle, et mitte midagi muud ei jäägi kui töö. Sest “töö, see ei saa maal mitte kunagi otsa” – see on üks ütlus, mida öeldakse kui sõnakõlksu, aga vahel jõuab selle kõlksu tähendus mulle pärale. Olen olnud siin vahel vaimse häire seisundis, mures: kuidas ma jõuan? Rahu on kadunud ja sees keerleb suur küsimustering: miks ma üleüldse kõike seda teen, kelle ees ma süüdi olen, mida ma lunastan? Justkui Vargamäe Indrek pärast Karini surma, lisaks ema surma asjaolusid hingel kandes, maal rassides, higiveremaitse suus. Maaelu ei peaks nii raske(pärane) olema! Võibolla olemegi seda meelt, et peab? Öeldakse ju ka seda, et “ilma pingutuseta ei tule rahuldust”. Öeldakse, et “tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus”. Tõsi, see viimane on poolikult tsiteeritud katkend raamatust, jääb õhku jääb rippuma küsimus noore ja vana Andrese vahel: kas see armastus siis kunagi tuli ka?
Tammsaare raamatud ei ole üheplaanilised. Vastus sellele, kas armastus siis lõpuks tuleb, selle võib igaüks meist ise läbi oma elukogemuste prisma oma “Tõest ja õigusest” välja lugeda. Üks, mis kindel: vähemasti november tuleb igal aastal, suured maatööd saavad tehtud ja saabub aeg, kui saab raamatuid lugeda.

Mul on heameel, et siin lähikonnas elab üks memm, kes on aidanud mul ennast läbi selle liigtööd täis kevade, suve ja sügise vaimselt korrastada. Vahel heidab ta “äh, mul on toad segi” või “too mulle jah raamatuid, nii tahaks midagi uut lugeda!” Ma olen lapsena valmis vermitud, aga peenlihvimine käib iga päev – ja tunnen tänuga, mismoodi mu isiksust lihvib selle memme eeskuju. Ta ei ole lihtsalt vintske maainimene, kes aeda, lauta ja metsa lugeda mõistab. Ta loeb ka raamatuid! Ja ta on aastakümneid õppinud seda tasakaalu: kuhu mahutada elukohustuste rägastikus aega iseenese jaoks, kust leida rõõmu ja rahu, kuidas kombineerida maatöid ja kultuuritarbimist, kuidas kombineerida oma põldu, aeda, loomi ja metsas kollamist – teisisõnu, ta on aidanud mul ennast defineerida kogu selles tallu kolimise identiteedisegaduses. Tänu temale olen üritanud tegeleda kohustuste harvendamisega ja elu nautima õppimisega.
“Pärast jaanipäeva jätan ma aiarohimise maha, muidu metsa ei jõuagi!” jagas ta näiteks oma tarkust ja ütles, et suve teise poole rohimine on tema meelest rohkem naabritele meeldimiseks. Enamik aiavilju saab hakkama kenasti pisukese umbrohuga koos elades, eelduseks muidugi see, et enne jaanipäeva on neile rohides umbrohu eest edumaa antud. Võtsin selle teadmise tänuga vastu! Nii tekib identiteet: see elulihv, mille klapitad oma esimese seitsme eluaasta jooksul saadud verminguga ja mille sa siis uhkelt ja õnnelikult omaks võtad, välja kannad.

Kes ma olen?

Ma mäletan, kuidas sattusin internetis vaidluse peale, kus keegi tõestas, et Eestis ei ole enam talusid olemas ja “mingid pooleteise hektariga majakesed solvavad talu nimetust”. Aga mis koht see siis on, kus ma elan? See on ju talu, kui ma enda tarbeks pea kõik ise olen kasvatanud? Tõsi, mul ei ole suuri hektareid, mul on oma pisike talu, just täpselt poolteist hektarit, on õunad, marjad, juurikad, on paarkümmend lindu ja küülikut. Kõik parajalt segi ja parajalt arenev. Paneme aknale hingedeaja küünla ja oleme rahus. Kanname välja küll. Pärast puhkustalve tuleb uus kevad.

Mõtlen selle küünla saatel ka sellele, kui erinev on lõuna- ja põhjamaise talupidaja elu. Olen elanud mõnda aega soojades maades, näiteks Iisraelis. Ka sealmaal valitseb aastaringi rütm, aga viljade kasvamise periood on sealses rütmis palju pikem. Vahemere ääres on juba märtsi hakul puud õides ja looduse puhkeperiood algab alles detsembris. Rääkimata mu kunagisest elukohast Kanaari saartel, kus valitseb igavene kevad! Tõsi, väga väheste sademetega kevad, seega aiandust saab neil paradiisisaartel teha vaid kastmissüsteemidega. Perfektne pole elu kusagil.

Aga pean tunnistama, et mul oli sel suvel küll selliseid hetki, kus ma kiirustasin läbi oma aia, seisatasin meelehärmis ja hüüdsin sisimas: “Oh, kaunis hetk, sa viibi veel!” Tundsin, et Eestimaises aianduses tuleb liiga palju ajaga võidu joosta! Kevadel joonistusid mulle vaimusilmas mõned visioonid, mille nimel õhinal tööle asusin. Näiteks: kui ilus võiks olla põllunurgas suur päevalilledest kaar, ja tänu lillekaarele saaksin tekitada arbuusidele “soojalõksu”, lõunamaisema elukeskkonna? Nii ma kujutasin ette ja viisin ellu: külvasin, istutasin, lisasin kõrgeid kassinaereid teise külge, põhupallid kolmandasse, aedvaagipuhmad neljandasse külge. Kokkuvõttes tuli imeliselt romantiline, soe, tuult hoidev, aga päikest läbilaskev põllunurk, kus arbuusid tõesti rõõmsalt kasvasid ja kus inimeselgi oli hea olla. Kogu see vaev oli oma ilu ja funktsionaalsuse tipus ehk kuu aega, siis algasid lagunemise märgid. Eesti elu!
Kõik läks ju hästi, saime arbuusi, saime kassinaerisest teematerjali, päevalilledega said maiustada kanad. Lihtsalt see kõik käis liiga kiirelt! Võimalik, et küsimus on minus eneses, mitte aja kulgemises mu ümber. Vahel pean meenutama lõunamaiseid kogemusi – seda, kui lõdvalt ja rõõmsalt sooja päikese all elu võeti. Pean ehk seda suhtumist veel juurde õppima, mitte kurtma fakti üle, et kodumaine suvi kiirelt läbi sai?

Sama “soojalõksu” teen uuel aastal kindlasti veel, aga mul on ka üks uus visioon: päevalilledest saaks teha lastele mängimiseks suure põllu, kuhu sisse tekitada labürindid, umbes nagu Ameerikas on maisipõldudesse tehtud mängukoridorid. Eks näis, kas see idee elab talvise settimisaja üle. On veel mitmeid mõtteid, mille kallal just talvel tegelema asuda. Eesti elu! Nüüd on aega õhtuti lugeda aiandusraamatuid, panna kleepse vahele, joonistada eskiise, guugeldada juurde, küsida nõu foorumitest. Nüüd on “aega atra seada” ja “üheksa korda mõõta”, sest meie ei ela igaveses põllumajandushooajas, me elame sellises kohas, kus elurütmi käib hinge tõmbamise aeg.