Lugu naabritest ja minust, 1

Olen otsustanud olla aus.

Ma olen juba nii ammu hiilivas depressioonis, et ma ei oskagi öelda, millal see algas. Kas ehk siis, kui ma kivipoe müügiga korralikult hakkama ei saanud, sügisel kaks aastat tagasi? (Ma maksin juristile ja lepitajale ja ma pole siiani ikkagi kätte saanud kõike seda, milles kokku lepiti…) Või oli juba kogu see kivipoe tegemise aeg täis madalseise?

Praegu on nii, et rõõmu – eskapistlikke hetki – saan lastest, lindudest, loomadest, aiast, metsast. Aga (täiskasvanud) inimestega suhtlemisest olen võõrandunud, käima on läinud nõiaring. Ega ma soovigi olla pidevalt inimeste keskel, lihtsalt soovin mõnda head toredat kontakti ja soovin tasakaalu.

Tegelikult on mulle väga abi vaja. Siin on palju tööd ja palju süüa. Täievereline talu, põld, aed, kasvuhooned, laudad, aga mina siin üksi koos lapsega või lastega. Sotsiaalmeedia mõjub mulle kehvasti, nii kui lahti teen, näen, kuidas teised korraldavad koolitusi ja talgusid.

Veel mullu unistasin ka mina sellest, et võiks ju midagi siin teha, midagi mõnusat, koos teistega. Aga nüüd… Kunagi ei tea, millal jälle üle aia tüli kisutakse.

Hea küll, ma räägin naabritest. Minu tüli naabertaluga, alustan siis sellest, et kusagilt alustada. Eks mul neid murekohti ole elus teisigi, aga see on kindlasti üks olulisemaid. (Mina ise ei pea seda siiani “tüliks”, sest ma olen hoidunud tülitsemisest. Aga tüli see ju tegelikult on.)

Ma panin sel kevadel korra Meremäe FB-rühma ühe talguhõngulise kuulutuse, maksin permakultuuri koolitaja eest ja kutsusin juurde tasuta abilisi, seepeale toimus telefonikõne naabrinaisega ja tema viimased sõnad mulle, enne kui ta telefoni ära viskas: “Tead, käi perse!”

(Selliste sõnade puhul on muidugi õiglane küsida, et mis juhtus dialoogis enne seda. Enne kõlas tema väide, et ma otsin tähelepanu ja seepärast kutsungi endale abi. Ja et ma võiks üldse kusagile tilulilu kommuuni ära kolida. Ja et kui mul on selg haige ja kõike üksi ei jõua, siis olen ise loll, et üle oma varju tahan hüpata. Sellepeale ma ütlesingi, et mina ei soovi tema ellu sekkuda ja loodan sama temalt… “Tead, käi perse!”)

Nii et sellistes tingimustes ei ole eriti mõnus isegi kulleriautot enda juurde juhatada. Kõik liiklus minu juurde toimub ju vana külateed pidi, mis on läbi nende maa.

Naabrinaine on ilmselt harjunud sellega, et ma ei taha nn skandaali teha, hoian madalat profiili meie omavahelise “Tõe ja õiguse” teemaga, ei lähe kusagile avalikult kaebama. Aga ta ei tea, kui raske on mul olnud ja kui raske on päev päevalt niimoodi elada. Ja kuidas ma olen jõudnud sellesse seisu, kus ma tänaseks olen. Ma ei karda enam midagi, ma loodan lihtsalt ellu jääda, vaimselt, emotsionaalselt, füüsiliselt. Üle aia on kuulda naabrilaste kilkeid, aga naabrinaine ei luba lastel omavahel suhelda. See on mind Mariaga lähedasemaks teinud ja on mind pannud talle õpetama väga olulist asja. Me alati lehvitame, kui teed mööda sõites naabreid näeme. Ja ma alati ütlen talle autos kõva häälega: “Maria, meil on väga head ja tublid naabrid, vaata, kui ilusasti nad oma aeda korras hoiavad – ja meie nende peale pahased ei ole. See on ainult üks aasta, see läheb mööda, küll sa näed!” Sõnastus muutub, aga mõte on alati see.
Kuigi vahel olen ka ise kahtluses: kas see ikka läheb mööda? Ma ei tea. Et üleüldse ellu jääda selles valus ja segaduses, on mul vaja samm sammult harutada ja kirjeldada.

–

Aastal 2008 ostsin ma oma kogunenud honoraride eest selle pisikese talu. Ma otsisin just nimelt sellist kohta: metsalähedast, samas naabritega, kel meie laste vanused lapsed, ja kes aastaringselt sees elaks, nii et keegi vargile ei tuleks. Nemad olid ostnud naabertalu paar aastat enne seda, nii et selle küla mõistes oleme mõlemad sissetulnud. Nemad on siitsamast lähedalt, mina olen kaugemalt.

Ja ma teadsin algusest peale, et naabri selja taga elamisel on oma hind – meie juurde ei lähe ametlikku teed, nagu maakler ka kohe hoiatas. Aga ma mäletan ka väga täpselt seda esimest kohtumist, kuidas naeratavad noored naabrid, kahenädalane laps naabrinaisel süles, kinnitasid, et loomulikult tohiksime me seda teed pidi sõitma hakata, kui me nende naabertalu ostaksime.

Paljuski just nende naabrite – ja eks ka mingi erilise äratundmise – pärast ma selle koha ostsin. Ütlen “mina”, sest see oli algusest peale selge, et tegu on minu honoraride ja minu maaelu-kiiksuga. Hakkasin siin esimesel kevadel Tartust käima koos vendadega. Maksin neile. Ma olen üldse harjunud kõigile kogu aeg maksma ja ma ei tea, miks see nii on. Sellepärast mul ehk need rahamured nii hulluks läinud ongi, et ma olen rahavabas talgumajanduses ääretult kohmakas… Aga see on juba ühe teise jutu teema.

Tagasi esimese paari suve juurde. Naabrilapsed jooksid meie õues, meie omad naabrite õues. Peaaegu iga kord läbi sõites peatasin auto, tulin välja, ajasin juttu. Kõigest sai räägitud. Olin nii õnnelik, et meil nii head naabrid on! Ja nii armas oma talu ka. Investeerisin siia aastate jooksul palju.

Peagi sai selgeks, et vett kaevus ei jagu, küll sai kaevu tühjaks pumbatud ja küll sai rakkeid juurde süvendatud, aga ei, endiste maaparandustega kusagil siinkandis olla veesooned ära rikutud.

Ja naabritel oli puurkaev (nemad olid kaks aastat varem kogu kuiva kaevu jama üle elanud), aga ametlikult nad seda mulle jagada ei tahtnud.

Sellest ei tulnud meil kunagi otseselt tüli, aga ma ikka vahel küsisin seda mahedalt üle ja sain mahedalt eitava vastuse. Naabripere sa oma puurkaevu – meie küla puurkaevu; meie külas ongi ju alles vaid kaks maja – vist aasta enne minu stseeni tulekut ehk 2006-2007 aastal. Ajal, kui hajaasutuse toetusprogrammi ei olnud veel kirjutatud seda, et raha saajal on kohustus puurkaevu ka naabritega jagada. Nad ei tahtnud trassiga oma maastikku rikkuda, õunapuu juured võisid viga saada. Nii nad ütlesid.

Ei saa öelda, et nad oma vett mulle ei jaganud. Meil oli ju mitmel suvel tõmmatud pikk voolik üle mu krundi minu maja trassini, veemõõdik peal, sügisel maksin kinni kasutatud vee. Neid suvesid oli palju, enam ei mäleta, kui mitu. Aga ühel kevadel teatas naabrimees, et tema enam ei soovi vett niimoodi jagada, sest see voolik tema krundi nurgas jääb talle tegelikult ette, iga kord tuleb ju murutraktoriga niites selle ees peatuda ja see üle tõsta.

Mõtllen praegu, see oli üks hetk, millest sündis minu siia kolimine. Kui oleks siiani seda suvevett saanud, siis oleks ma siiani suvitaja. Arvatavasti küll.

Aga kõigepealt läks mu olme hoopis palju viletsamaks. Samas, mingil kummalisel põhjusel leidsin just siis ja siin selles kasinuses oma kauaotsitud hingerahu. Vett hakkasin tooma täitekanistritega naaberkülast või linnast, vahel naabritelt ka. Õppisin enda ja Maria kausis pesemise ära ja nõudepesu käis loomulikult kausist.

Sissesõiduteed kasutasin endiselt. Sõbrad olime endiselt. Ahjaa, kaks korda kogu selle aja – esimese kümne aasta – jooksul pakkusin oma maja ka naabritele müüa, ja ühe korra oli see ka ametlikult müügis, aga selguski, et maja müüa lihtsa vaevaga ei saa, sest teel pole servituut (läbisõiduõigus) korras ja seetõttu ei ole ostjail võimalik võtta pangalaenu.

On olnud hetki, kus olen väga tänulik, kui suurt pilti tunnistan. Nagu me selle koha tänu naabritele valisin, nii ma ka tänu neile siia paika jäin. Sest kui nad oleksid teeasja juriidiliselt korda lasknud ajada, siis oleks ma selle maja ju oma otsingute käigus ära müüa saanud. Ostuhuvilisi toona oli. Miks naabrid aga ise ei ostnud… ega neil ju tegelikult seda vaja olnud, ilus maja omal olemas.

Võimalik muidugi, et selle otsuse kahetsemine ongi põhjus, miks nad ajapikku on muutunud.

Aga esimesed kümme aastat olime sõbrad, kuigi mööndustega. Minu ligipääsutee juriidilist korda ajamist mainisin ma ikka, nii kord aastas võtsin jutuks, aga kaugele sellega ei jõudnud. Juba müügi ajal ütles maakler, et tema soovitus on minna kohtusse ja teeasi kohtujõu abiga korda ajada, sest igaühel on õigus oma kinnistu ligipääsule ja kohtus saaks ligipääsu taotleja igal juhul õiguse. Võimalik. Aga see pani mind lihtsalt õlgu kehitama: ma pole elu sees kellegagi kohtus käinud ja see tundus mulle pehmelt öeldes naljakas, karmimalt öeldes võõras ja õõvastav.

Mäletan igasuguseid ilusaid hetki. Kuidas naabritel kartulit võtta aitasime, kuidas nägin nende köögis inkubaatori tibude koorumist, kuidas sain naabrinaiselt taimi istutamiseks ja söömiseks, kuidas iga kord viisin neile raamatuid kingiks, kuidas kinkisin meil üle olnud kaltsuvaibad ja kirstud neile, kutsusin naabrinaist kaasa marjule ja seenile ja meie kümblustünni tähtede valgusse napsutama, kuidas sain naabrite nõudepesumasinas oma veekriisi ajal nii mõnigi kord oma nõud puhtaks, kuidas oma ülekasvanud kurke ja suvikõrvitsaid naabri kanadele viisin ja neid nokkivaid linde vaatasin, mõtlesin: küll tahaks omale ka kanu…ja veel palju muud.

Ja kuidas naabrinaine kord ütles, kui arutasime tulevikku: “Äkki saab ikka sinust endast asja ja sa jääd siia!”

Mulle tundus, et ta igatses endale naabriperet. See lause jäi minusse tiksuma. Aga äkki minust ikkagi saab asja! Sest kogu see aeg, mil see talu kasvas mulle mingiks “rahusadamaks”, oli ju ka muude otsingute kirev foon, kusagil kaugemal, reisimist ja kolimist. Igal pool mujal olles tekitas sellele talule mõtlemine minus süütunnet ja igatsust.

–

Tasapisi, aastate jooksul, olen seda kohta siin palju muutnud. Maastiku ja hoonete lummus on ikka seesama, nüüd paistab see vist paremini välja. Vana peremehe nokamüts ja transistorraadio on ikka seal, kus nad kõige alguses olid. Aga nii palju puid, põõsaid ja taimi on juurde tulnud. Tasapisi olen seda kohta aina rohkem armastama hakanud. Ja ma olen teinud selle valiku, tasapisi, mitte sugugi dramaatiliselt ja põneva loo vääriliselt… ma lihtsalt märkasin ühel hetkel, et see valik on tehtud. Ma jäängi siia.

Miks ja millal naabrid mu peale selle valiku pärast pahaseks said, seda ma ei märganud. Kui täiesti aus olla, siis on mul kohati enda aju osas küsimusi. Olen ju puukentsefaliidi-borellioosi korraga üle elanud. Äkki on mu sees mingi ebaadekvaatne tajuhäire, kus ma lihtsalt ei saa millestki aru?

Kui ma mullu kevadel siia koerakutsika võtsin ja sotsmeediast nõu küsides skandaali põhjustasin, siis oli naabrinaine igatahes veel mu sõber, aitas mul kadumaläinud koera otsida (See on üks omaette lugu, koer oli tegelikult terassi all peidus… nüüd tunnen ma ta iseloomu, aga see oleks taas üks teine lugu.) Enne koera võtmist mullu kevadel oli meil aga põllu peal lõkkest laiali läinud tulekahju, kus tark naabrimees… mitte ei tormanud kohe, kui ma jooksuga abi palusin, vaid võttis mõne minuti ja ehitas mattidest ja jämedast varrest kustutusriista. Mäletan sellest hullust kustutamise tunnist seda, mismoodi ta seisis suitsus, tahmane, ja materdas tulerida, ja kui tänulik ma olin: kui head naabrid mul on!

Aga varsti pärast seda tulekahju ja koerajama hakkaski asi kiiva minema.

Ühel päeval koju sõites leidsin eest terava kõrgendiku naabrite krundi lõpus, endise külatee peal. Umbes lamava politseiniku laadse, ainult et mitte lameda, vaid terava. Nüüd on see kõrgendik poolteist aastat kohapeal olnud ja olen ikka mõne siia sõitva sõbra, töömehe või kulleri käest repliigi osaliseks saanud: “Miks teil siin selline automõrvar on, ilma hoiatusmärgita?” ja muud sellist.

…“Sa kihutasid liiga palju!” See oli naabrite vastus, kui ma küsisin tookord poolteist aastat tagasi, et miks te sellise asja siia tee peale valasite.

Aga nad ei olnud mitte ükski kord enne selle asja tekitamist mulle öelnud, et ära kihuta.

Imelik lugu.

Meie kunagine külaelanik – tema talu pole enam alles – jäi mullu kevadel otse oma kodutalu varemete lähistel selle teraviku peale kinni ja vandus kurja, kui mulle helistas. “Mis teil seal toimub? Miks naabrid sellise asja keset teed ehitanud on? Meie küla oli nagu üks suur pere, lapsed lasid hommikust õhtuni ringi kõik koos ja söödeti seal, kus talu õues nad olid… Meil oli nii õnnelik ja ühte hoidev küla.” Jah, meil oli ju ka alguses nii. Aga mullu kevadel sai see asi läbi. Igatahes rikkus meie külast pärit memm oma auto sumbuti ära, kui lapsepõlvemaid-metsi vaatamas käis, ja ütles, et kui ma kohtusse tee asjus peaksin minema, siis tema tuleb tunnistajaks! Ajalooliselt oli just see tee külatee. Ega siin muid teid alles ole ka. Jah, teed läksid külast läbi, aga neid teid pole alles, kõik on üles küntud ja PRIA-lepingute all, põldude all. Ja ka omal ajal, kui need teed olemas olid, sõitis küla ikkagi just seda teed pidi, mida praegugi sõidame.

Tasapisi olen hakanud uskuma, et midagi ma selle tee kasutamise osas tõepoolest tegema pean. On vist juba ammu aeg… Lõpetada lootuse hoidmine, et asjad ise paika loksuvad.

–

Samamoodi inertne olin ma ju ka veepuuduse probleemiga. Ootasin mitu aastat, et ehk ikka kuidagi laheneb, siis lõpuks otsustasin liigutama asuda. Kõigepealt oli seepeale mitu aastat, kus mulle vallast öeldi, et ma ei saa hajaasutuse programmist abi oma veepuudusele, sest (lisaks sellele, et meie külas juba on puurkaev ja naabriga tuleb läbi rääkida) ei ela ma alaliselt kohal. Kusagil mu postkastisügavustes on alles need kirjavahetused, kus ma vallaesindajaga kemplesin teemal “mida tähendab kohapeal elamine”, kui mu laps käib sügisel ja kevadel lasteaias ja mina olen raamatukogus sügisel ja kevadel laenutaja ja me oleme oma maksudega valda sisse kirjutatud, siis – kuidas ma ei ole alaline elanik? Seda kõike ilma veeta elades? Rohkem lihtsalt ei jaksa… Aga küllap oli mu kirev omanimeline kirjastus ja muu taust niimoodi vallarahva tajudel ees, et neil lihtsalt polnud võimalik mind vaadata kohalikuna.

Ja siis muudeti midagi taotlusprogrammis. Sain teada eelviimasel päeval, et vaat sel aastal ma sobiksin taotlema, ei pea olema alaline elanik, tegin viimasel päeval paberitöö – aitäh abilistele üle põllu naaberkülast! Ja saingi puurkaevu toetuse! Ja päris oma vee, mis kunagi otsa ei saa (kuniks elektrit jagub, aga see oleks juba teine jutt).

Ja sain võimaluse siin päriselt elama hakata.

Nüüd tundub, et midagi edasiviivat on vaja teha ka teeküsimuses.

See oli mullu hiliskevadel, pärast lamava teravpoliteiniku tekkimist, kui ma plaanisin ka teeprobleemi jaoks hajaasutuse programmi kasutada. Teisisõnu: leida see võimalus, kuidas ma saaksin kusagile uue tee ehitadam, taastada. Olin ühe teise asja (oma Põlva korteri) müügi pärast toreda heasüdamliku Põlva notari juures ja palusin talt nõu.

Ta tegi teede registri lahti ja ütles: “Oi, aga see on teil ju vallatee! See ei ole eratee.”

Ja vaat selline see lugu ongi, üks kentsakas hapuks läinud lugu.

Väsisin praegu ära. Lähiajal jätkan.

Aga ühte ma ütlen, kirjutamisteraapia mõjub. Palju parem on olla kui tund tagasi.