Potipõllundusest, kolumn koroonakriisi ajast

Lugu on kirjutatud koroonamärtsis 2020, ilmunud ajakirjas Kodu ja Aed.

Mulluse “Maale elama päeva” raames kirjutasin ma prohvetlikud read, tundub nii. “Kui mu ülejäänud elu mööduks 10 kilomeetri raadiuses kodust, siis oleksin õnnelik.” Ja nüüd ma elangi sellist elu, vabatahtlikust on saanud sunniviisiline, aga sama nauditav ikka.

Nüüd on selge, et elame kõik koos selles tsunamis, mis tuli pärast maavärinat – teisisõnu, elame majanduskriisis, mis tuli pärast viirust. Ja me ei saa mitte kunagi tagasi sellesse maailma, kus me võileivahinna eest mööda ilma reisimas käisime. Kui rängaks see tsunami osutub, seda me veel ei tea.

Aga ma tean vastust iseenda jaoks, ja tundub, et teadsin ka aasta tagasi, kui maale kolisin ja selle lause kirjutasin. Vastus on siinsamas: tuleb ise end ära majandada. Maailm on taas lokaalne, globaalse küla tarbimis-reisimispidu on möödanik. Minul isiklikult, nagu vist praeguseks enamikus meie suguvõsades, on samas ka globaalse küla jääknähud ja suur kurbus: meie kõige vanem laps elab praeguse seisuga minust ühe planeedi kaugel, New Yorgi lähistel. Meil on alles internet, nii et saan teda ja ta vanaema-vanaisa oma potipõllunduse edusammusega inspireerida. Nemad seal on samas rütmis. 10 km on maksimumpiir, igapäevane reaalsus on iseenda tagaaed.

Mida me koos kasvatame?

Näiteks tomateid – ma panin nad maha liiga kärsitult, sõna otseses mõttes New Yorgi rütmis. Võimalik, et pean liiga pikaks veninud taimed viima kevadisse kasvuhoonesse, mis sel hetkel veel elektri väel öist kütmist vajab (aga abiks on pikendusjuhe ja radiaator, elame üle). Samal ajal pole meie ülemere-tiimil isegi kasvuhoonet, New Yorgis on soojem kliima, nii et nad saavad maikuu alguses oma tomatid juba avamaale viia.

Ka kurgid panime potti samas rütmis. Pean tunnistama, et kurgid on ühed mu lemmik-kasvajad, kes mult hommikuti ikka kiidusõnu saavad. Öeldakse, et rohenäpud jagunevad kaheks: ülekastjad ja alakastjad. Mina kipun ikka sinna ülehoolitsejate hulka ja seetõttu on mul kurkidega head suhted, neile on mu vett alati vaja. Mulle meeldib igal hommikul neid kasta ja nendega lõõpimisi juttu ajada – 8-aastane laps ärkabki tavaliselt mu kurgikastmisjutu saatel. Naljapärast (ja ilmselt ka selleks, et kogu koroonaviiruse-paanikas oma vaimset keset korras hoida) oleme sel aastal kõige tublimatele kurkidele isegi nimed pannud. See, kes rekordiliselt kiiresti nina mullast pistis, sain nimeks Koljat, edasi tulid Tessa ja Kossa.
Selle aasta uus katse meie aknalaual on aga ogakurk, hüüan neid “ogameesteks”. Need on ühed väheseid F-tähisega seemneid ehk hübriide, mille ma varakevadel soetasin. Kollased, pehmete ogadega, ronivad, söödavad, mahlased… nii lubati. Kujutan neid juba vaimusilmas ette. Kui ma neid ridu kirjutan, siis ma veel ei tea, kas mul õnnestub sel aastal ellu viia üks õhuloss: lehtla-ronikasvuhoone, kus kurgid, aga ka väiksemate viljadega kõrvitsalised saaksid kasvada ja tekitada varju ning romantikat Siruta vaid käsi ja nopi. Ideaalne elu koos taimedega: tunda seda, et taimed naudivad kasvamist, päikese poole pürgimist. Joonistasin selle lehtla eskiisi ka oma New Yorgi perele ja võibolla teevad nemadki selle ära.

Mu itaalia päritolu newyorklastelt on pärit ka mitu eesti mõistes eksootilise taime ideed, ilma milleta ei saa ideaalset koduaia-menüüd kokku. Näiteks artišokk. Seda taime on väga mõnus seemnest kasvatada… Juba seeme ise on sümpaatne, parajalt priske, usaldusväärne. Edasi on vaja varuda keskmisest rohkem kannatust, aga kui ta lõpuks mulla alt nina välja pistab, siis on ta turske ja tubli sell, kes hakkab kiirelt kiirust viskama. Artišokke soovitan Eestimaale rohkem, vaadake itaalialiklke retsepte, marineerimist!

Ja baklažaanid. Ka minul on nendega kehvasti läinud, tulnud pisikesed kibedad vissid, aga pärast katsetamist olen leidnud õige sordi ja olen leidnud imehea retsepti, kus tšillipipraga komnbineeritult purki tehes saab imehea hoidise.

Ning muidugi piprad, paprikad, basiilika… aga itaalialik põnev lahendus on ka kasvatada suvikõrvitsaid selleks, et nende õisi pannil paneerida-praadida. Muidugi jätta piisavalt ka viljadeks kasvama. Maitsevad endale ja maitsevad kanadele.

Mis veel sel aastal uut?

Ma asun katsetama spargliga, abiks üks YouTube-aednik. Üritan tegelikult nii suguvüsaga suheldes kui veebitarkusi otsides oma aega limiteerida (kõik need koroonakriisis ületarbitud mahud on meie ühine vastutus… kui me ei soovi liigset kiirgusfooni ellu, siis tuleb ka netti säästa) – aga mis teha, on mõned head YouTube kanalid, kust ma palju kiiret “puust ja punaseks” infot saan. Loodetavasti tuleb mu sparglikasvatus välja ja saan järgmisel aastal neid rohelisi krõmspjuuri nautida.

Uus on ka mu katse põhurullidega. Need kaitsesid meie puurkaevupumba suveühendust, tosin rulli tekitasid talvise “põhubatuudi”, aga nüüd on plaanis nad viia keset põldu, katta turbasõnnikuga ja panna sinna kedagi peale kasvama… Neid ridu kirjutades tundub kõige mõistlikum minna riskide hajutamise ja taimedega katsetamise peale: iga põhurulli otsa istutada erinev kultuur. Ühele kurgid, teisele kõrvitsad, ja nii edasi.

Uusi kultuure tuleb veel. Ma pole kunagi varem kasvatanud hiigel-nuikapsast (minu teine erand hübriidide vallas). Ja ma pole vist juba kolmkümmend aastat söödapeeti kõblanud, aga sel aastal tulevad siia – laudaelanikele mõeldes – söödapeedivaod.

Naturaalmajandus, millise piirini?

Miks ma nii pika hambaga hübriididesse suhtun? Sest ma ei saa neilt võtta seemneid, mis emataimede omadusi edasi kannaks. Kas meil on aasta pärast raha ja võimalusi, et poest põnevaid seemneid osta? Või on mõistlik oma seemned sügisel oma maa pealt korjata?

Me ei tea veel, kuhu see kriis meid viib.

Järsku on memmede-taatide õpetussõnad hinda läinud. Kas teate, et kartulit saab seemneks kasutada ka katki lõigatult, iga tüki küljes peab olema idu? Või et keldris vanaks jäänud taliküüslauku tasub ka kevadel mulda toppida ja läheb käima küll? Ma kogun ahnelt neid õpetussõnu. Soovin suhelda inimestega, kellel on reaalsed põllumajanduselu-kogemused, mitte lihtsalt YouTube tarkus. Sooviksin kedagi sellist enda värskelt alustatud talumajapidamisse appi, kombineerida nende kogemust oma lapsepõlvemälestustega ja internetitarkusega, aga… nende ridade kirjutamise ajal on meil vanema põlvkonna osas viirushirmu-põhine isolatsioon. Nii ma siis lihtsalt helistan ja pärin veel nippe, põllumajandustarkust suulise pärimuse vormis.

Ja ma loodan, et elus jätkub võimalus, kus me majanduskriisist väljume, oma põlved puhtaks klopime ja jätkame enamvähem sama elu nagu aastal 2019. Aga pigem arvan ma, et meid ees ootavad “kahekümnendad” on selline kriis, kus on vaja igaühel reaalselt pingutada, et endale süüa tekitada. Ja seepärast olen ma sel kevadel oma inkubaatorisse juba kuues kord uued munad pannud. Neist kasvavad sügiseks munejad kanad – see tundub mulle stabiilseim valuuta naturaalmajanduslikeks tehinguteks, mida ma enda talu oludes ette suudan kujutada.

Olen igaks juhuks ostnud ka nii mõnegi tööriista, mis ilma elektrita suure töö ära teeks, näiteks käsitsi toimiva helbeveski. Igaks juhuks, kui peaks elektrikatkestusi tulema. Ja olen asunud oma talusse selleks suveks kogukonda tekitama. Üks samm korraga. Elu on võtnud – kui rääkida möödunud kümnendite võtmes – realitytelevisiooni mõõtmed. Mina ei keskendu surmale ja hirmule, ma võtan sellest uuest ajast võimaliku arenguhüppe, ise loomingu ja ellujäämiskursuse piirimail balansseerides ning loodetavasti ka seda nautides.