Lugu on ilmunud ajakirjas Kodu ja Aed.
Kui rääkida aiast ja kevadest, siis tuleb rääkida lapsepõlvest.
Minu lapsepõlvelugu on kahjuks katkestuse lugu. Enamus aiatarkusi õppisin ma oma esimese 15 eluaasta jooksul. Sain vanaema ja ema kõrvalt aimu näiteks sellest, et ühte sorti peenraid ei tohi pidada ühe koha peal. Aga mis liigid sobivad naabriteks ja mis mitte? Seda mulle ei seletatud. Mulle öeldi, et “mine tee kasvuhoone mõlemad uksed lahti” või “mine tee kasvuhoone üks uks lahti” ja ma ei süvenenud ealeski, millal üks ja millal kaks ust ja miks nii.
Minu 16. eluaasta aiandussuvel hakkas juhtuma palju erilisi asju. Käisin suve hakul pikal poliitilisel protestimatkal ja augustikuu päädis putšiga Moskvas. Hakkasin ajakirjandusele kirjutama, võõrkeeli õppima. Samal ajal jäi mu ema haigeks, koduaed jäi unarusse. Kusagil selles aegruumis peitus mu elu tähtis teelahe. Mind tõmbas korraga linna ja maale, laia maailma ja talueraldusse. Jah, tuupisin sõnastikust inglise keelt ja lugesin välismaa reisiajakirju, aga samal ajal unistasin talunikuks hakkamisest, sest talupidamine oli sel ajal värskelt moes, üks olulisi kuulsusi oli näiteks Võrumaa miss, kes talu pidas ja ajakirjanikule kummikutega teeotsale vastu läks. Minu eeskuju! Ma õppisin isa kõrvalt lüpsma, piima jahutama, seasööki raiuma. Edasi, meie suguvõsa sai õigusvastaselt võetud varana tagasi mu vanavanaisa ehitatud talu, täiesti elatava, lihtsalt teises Eesti otsas… Ma rääkisin vanematele ja vanavanematele, et soovin seda talu pidama hakata, aga 16aastase humanitaarsete kalduvustega unistaja juttu ei võetud tõsiselt. Talu müüdi maha. Ja minu eest oli valik tehtud, tee viis edasi laia ilma: ülikooli ja linnaellu. Ema jäi haigemaks ja suri, vanaema samuti, mu side maaeluga hõrenes ja peaaegu katkes.
Muidugi tuli mu ellu mehi, aedu ja õpetlikke memmesid. Aga ma ei olnud ilmselt valmis õppima. Aianduse lained tulid ja läksid, elu oli kiire ja ilus, mitmele poole panin kollaseid tulpe, aga näiteks kasvuhoone ehitamiseni ja põõsaste-puudeni istutamiseni ei jõudnud. Kulgesin kuidagi külglibisedes neist aedadest ja aegadest läbi.
Tark naabrinaine
12 aastat tagasi tuli mu ellu see Setomaa talu, kus nüüd – ilmselt lõpuni – paikseks jään. See on koht, mis minu sees kasvanud on, ja koht, kus olen kogenud nii suuri vigu kui suuri õnnestumisi.
Võib öelda, et mu esimene seda kohta aidanud “memm” oli mu seto naabrinaine, kes tegelikult küll vanuselt minust noorem, aga kellel on elus korda läinud palju tugevam side esivanemate tarkusega. Ta elas ja elab siiani oma lapsepõlvekodust paari kilomeetri kaugusel, ta ema oli elus ja igapäevaselt abiks.
Näiteks ostsin kord linnast tomatiistikuid ja maheväetist. Segasin rammusa kokteili, et äsja istutatud tomateid kasta. “Ei tohi!” kõlast õigel hetkel kohal olnud naabrinaiselt memmetarkus. “Sa kõrvetad nad ära. Enne peab juurduda laskma ja siis väetama!” See lugu juhtus ajal, kui internet-tarkuste-kontroll polnud nii igapäevaselt levinud mõttemall kui praegu, ja polnud mul tehniliselt võimalikki maal olles netist midagi kontrollida. Olin lihtsalt üksi oma õhina ja õnneproovimisega: miski läks hästi, miski halvasti, vahel jõudis naabrinaine õpetama, vahel tuli rakendada tagantjärele tarkust. Praeguseks olen oma talu maad paremini tundma õppinud ja loodetavasti saan ma kunagi ise olla memm, kes selle maa kellelegi edasi pärandab, koos nippidega, mis kus kasvab, mida kuidas teha ja mida mitte. Ehk on see üks mu tütardest. Ma üritan võimalikult palju neid kaasata, ja ka taustu juurde selgitada, et ei juhtuks olukorda, kus “tee kasvuhoone uks lahti” on ainus, mis nad kasvuhoone jahutamissüsteemist aru saavad.
Uus memm Facebookist
Palju on mulle memmetarkust tulnud internetist: Facebooki aiandusrühmadest ja YouTube’i aianduskanalitest. Ka paljud raamatud, nii nõukaaegsed kui tänapäevased, on mul voodi kõrval kuhjas. Aga mitte miski ei asenda elusat memme!
Üks memm tuli mu ellu mullu kevadel, kui kuulutasin Aiaelu rühmas, et otsin oma metsikus stiilis aia jaoks lihtsalt naturaliseeruvaid lilli. “Mina just olen otsustanud oma lilleaeda koomale tõmmata, tule ja kaeva, elan sinu lähistel,” kirjutas ta. Ja ma läksin ja kaevasin! Memmetarkuse edasi andmiseks peab hea klapp olema ja see meil tekkis. Tegin tema lilleaia ümber kolimise käigus muidugi vigu ja pidin osa asju mitmekordselt istutama. Näiteks brunnerale otsa vaadates olevat kohe aru saada, et ta tahab rõskemat ja varjulisemat kohta, mitte päikest? Selge. Jätan meelde. Ja igasuguseid tarkusi aina tuli. Peiulilli näiteks tasub panna nii palju ja nii laialt üle aia, kui võimalik, sest need hoiavad halvad putukad eemale. Ning mitte ainult köögiviljaaiast, aga ka kanalast: tuleb õisi kuivatada ja pesadesse lisada. Selge. Jätan meelde.
Me jäimegi selle memmega suhtlema ja see oli minu tänavuse kevade suurim löök, kui me aktiivsel aiandusajal koroonakriisi tõttu temaga silmast silma, käed mullas, suhelda ei saanud. Aga õnneks läks kriis siiski enne vähemaks, kui aianduskevad mööda sai. Memm tuli mulle külla ja märkas kohe, et olin põllu pealt ära toodud taliküüslaugud valesti ümber istutanud: “Absoluutselt liiga kõrgel, nad peavad sügaval maa sees olema!” Sama kehvasti oli metsaveerelt võetuld kuldtähtedega: “Liiga päikese käes, nad tahaks puu all olla.” Kust ta küll kõike teab? On asju, mida memmele on ta oma memm õpetanud, ja on asju, mida memm teab, sest memm on elu näinud. Suured tarkused saab selgeks sünteesi abiga: kui sarnast viga olen juba mitu korda teinud, siis hakkan märkama mustrit ja uut viga ennetama. Nii saabki minust ka lõpuks memm, kui ma ise ka pingutan seoste märkamisel.
Aga esialgu olen pigem vigade faasis. Kõige suuremad selle kevade möödalaskmised olid muidugi minu hoogsad ettekasvatamised. Olin nii võlutud oma rohelistest kaaslastest mu suurtel akendel, kasutasin neid ilmselt ka stressimaandajate ja pidepunktidena koroonakriisis. Asjad ei saa ju väga hullud olla, kui päevalilled ja kapsad nii hästi kasvavad! Aga päevalilli ja kapsaid pole vaja märtsi keskel ette kasvatama hakata. Nüüd ma tean. Olen kogenud. Äramurdunud pikkade taimevolaskite hinnaga, keda aeda ümber istutada ei õnnestunudki. Memmelt sain uued pisikesed tublid kapsad ka. Ja päevalilli ma enam kunagi ette ei kasvata, need lähevad ilusasti avamaale külvates.
Lisaks sellele memmele on mul ka paar kirjasõber-memme. Saatsin kunagi keskkevadel näiteks uhkeldava pildi oma suuurtes tomatitaimedest, kirjasõber-memm tulistas hetke pärast vastu: “Ruttu taimed aknale lähemale! Nii valguse kätte kui saab. Vaata, nad ju venivad sul valguse poole!” Selgus, et meeter aknast on liiga palju, kes oleks võinud seda arvata… Seesama memm saatis ka hoiatuse, kui öökülmalaine oli tulemas: “Kasvuhoonesse küttekehad! Pane teeküünlad põlema keraamiliste pottide alla, õhuvahe jäta sisse.”
Vahel igatsen oma ellu vana talupere elustiili. Muidugi oli selles elus oma hädasid, aga tugev talupojakultuur sai niimoodi edasi antud, memme- ja taaditarkused ümbritsesid noort põlvkonda igal hetkel. Küll oleks tore (ja utoopiline), kui saaksin sellise memme ja taadi, kes oma nõu ja jõuga tuleks siia tallu igapäevaselt appi… Reaalsuses aga tuleb elada katse-eksituse, interneti ja kaugkommunikatsiooni abiga, teades: see on minu elus üks oluline missioon. Kuigi kunagi toimus katkestus, tuleb mul nüüd info omandada, et memmetarkus oma lapselastele edasi kanda.