Siin on lugu, mille kirjutasin Eesti Päevalehele märtsikuu teisel poolel.
Me elame erakorralises olukorras. Kui viissada aastat tagasi sai inimene elada lokaalselt ja heas õndsuses, kuni nn katkulaine käes, siis meie elame tänu üleplaneedilisele infovõrgustikule olukorras, kus “õnnetus hüüab tulles”. Kahjuks jäi Tervisemetil see hüüe tõsiselt võtmata ja me oleme riigina hoogsalt jõudnud covid-19 viiruse endeemilisse faasi. Praegu on kusagil meie hulgas need nõrgad kopsud, kus viirus juba haiguseks areneb. Ja juba praegu on haiglates tühistatud kõik plaanilised haiged, valmistutakse neiks erakorralisteks, kes kohe lainena tulemas on. Oleme faasis, kus iga nädala tagant hakkavad intensiivravi vajavad inimesed kahekordistuma. Nii on see läinud mujal maailmas ja läheb ka meil.
Numbrite taga on inimesed. Mitte ainult haiged inimesed, vaid ka need, kes on oma erialaks valinud haigete aitamise iga hinna eest, igasuguseid riske trotsides.
Mida saame teha meie, ülejäänud, kes me pole med-töötajad? Meie esimene ülesanne on olla kodus, absoluutses karantiinis ja suhelda välismaailmaga kontaktivabalt. Aga me saame arste aidata oma toetuse, tänu ja logistikaga. Kõigepealt tuleks arstide koormuse olemus kaardistada.
Lasteaiad muuta ümber?
Kuidas on plaanis tagada lahingusse minevate med-töötajate tagala? See on päris keeruline ristsõnamõistatus. Kolme kuu jooksul kogunenud rahvuvaheline andmestik näitab selgelt, et arstid-õed-sanitarid on absoluutne riskirühm, sest hakkavad igapäevaselt puutuma kokku viirusega, ka kaitsevahendeid kasutades on oht “lekkeks” ja haigestumiseks suur. Sest mida suurem ja mida pikaajalisem doos viirust saabub korraga, seda suurem on oht haigestuda.
Samal ajal, kui med-töötajad päästavad elusid, on neil väga paljudel kodus noorem põlvkond. Lapsed ise ei ole raskelt haigestujad, aga nad on viiruse edasiandjad. Ja laste omapära on mõistagi see, et neil ei anna pikalt kaitsevahendeid ees hoida. Lapsed on lapsed.
Kes üldse saab neid lapsi hoida, kui emad ja isad haiglates elusid päästavad ja ületunde teevad?
Tean juhtumeid, kus mõni vabatahtlik on arstide lapsed juba praegu võtnud oma hoolde. Pole keeruline ühte-kahte last rohkem võtta enda majapidamisse (kas või öö)päevaks. Aga kui olukord läheb “Itaaliaks”, kas selliseid söakaid vabatahtlikke jagub?
Oma mõttega jõuan sinna, et kõige mõistlikum on olemasolevad lasteaiad muuta kiirelt ümber nii, et need on avatud vaid med-töötajate lastele – vajadusel ka kooliealistele, vajadusel võiks sealt korraldada ka lapsele järele tulnud arstile toidupaki. Need lastehoiud peaksid olema võimalikult pisikesed, sest kõik need lapsed on riskirühm, sest nende emad-isad on riskirühm. Seal minirühmades töötavad kasvatajad/õpetajad peaks olema terved ning samas maski kandma, et mitte laste kaudu haigestuda.
Kuidas seda kõike korraldada? Kõigepealt peaks süsteemis koormus vähenema ühest kiirest otsustavast sammust: kõigi mitte-med-töötajate lapsed tuleks saata koju. Siin võib olla erandeid, sest on teisigi ameteid, kus vanematel pole võimalik koduses karantiinis olla. Omaette teema on poodides ohus olevad teenindajad. Kui minu teha oleks, siis ostukeskused ja poed paneksin kiirelt 100% kinni kui potentsiaalsed viiruspesad ja suunaks kõik kontaktivabale kullerteenusele 100%. Siin on meie e-riigi areng trumbiks, peaaegu kõike saab e-poe formaadis koju tellida.
Võrgustiku pidev üle testimine
Vabatahtlikke, kes nõus appi tulema med-töötajete lastehoidu, võiks vastu võtta, kui selleks vajadus on, aga kindlasti peaks kõigi selliste hoidude töötajate puhul olema regulaarne, ideaalis igapäevane testimine. Loomulikult on seda vaja ka kõigile med-töötajatele. (Kuidas saada testimisvõimekust juurde? Nii selle kui muude ideede osas kutsun osalema Facebooki rühma “Aitame arste”)
Kui sellistes hoidudes pole 100% olemas testimist ja täiskasvanute kaitsevahendeid, siis võib med-töötajate lastehoiust saada viiruspesa: vanemalt lapsele, lapselt teisele lapsele, sellelt oma vanemale… Ja kindlasti on neile, kes meie eest lahingusse lähevad, vaja kindlust, et nende lapsed on hoitud ja terved. Meil omakorda on arste vaja, väga vaja, kui nemad haigeks jäävad ja sõna otseses mõttes otsa saavad, siis on meid ees ootav kaos suurem kui mis iganes muul juhul.
Alternatiiv: arstid hotellidesse?
Ka üks hoopis teine mudel on mõeldav, mujal ilmas katsetatud, kuulu järgi ka Eestis arutamisel. Kui panna kõik “rindele läinud” arstid-õed-sanitarid unetundideks kusagile eraldi tsooni? Näiteks saaks nad paigutada hotellidesse, sest sealne koormus on praeguses eriolukorras sisuliselt null? Sel juhul jääks ikkagi alles lastehoiu vajadus, aga seal poleks pidevalt nakatumise riski ja regulaarse kontrolli koormust.
Sel plaanil on kaks nõrka külge. Üks on emotsionaalne, arstid ei saaks koju, oma lähedaste juurde – aga see koju mittesaamine oleks mõistlik. Teine külg on aga meie hotellide ventilatsioonisüsteem. Praeguseks on kaudselt tõestatud või vähemasti rasvase küsimärgi alla pandud “katkulaeva” ehk kruuisilaeval tekitatud nn karantiini olukord, kus ventilatsioonist nakkusid järjest uued inimesed. On teada ka dokumenteeritud juhtumid Hongkongis, kus nakkusid sama maja erinevate trepikodade inimesed, keda ühendas vaid ventilatsioon. Võibolla on kõige mõistlikum meile jäänud päevade jooksul valida haiglatele partneriteks koostöö-hotellid? Ja kiirkorras nende ventilatsioonisüsteemid ümber ehitada nii, et need poleks omavahel ühenduses?
Mujalgi maailmas tegeletakse praegu “rinde-arstide” ellu jäämise korraldamisega, kus reaktiivselt, kus proaktiivselt. Kogu mu loos kirjeldatud olukord on praegusest hetkest arvestades tulemas umbes nädala kuni kolme pärast. Kuna Eestis on juba piisavalt rumalusi tehtud, peaksime nüüd käituma kiirelt ja ette mõtlema, proaktiivselt tegutsema – oma meditsiinitöötajaid hoidma.