Neetult huvitavad ajad, läbi viiruse- ja keskkonnaprisma
See lugu ilmus veebruari alguses Eesti Päevalehe arvamusküljel.
“Elagu sa huvitaval ajal!” Seda ütlust tuntakse sajandeid kui “Hiina needust”.
Jah, kogu planeeditäiele, kes me ühiselt Valge Roti aastasse sisenesime, on see needus küll täiega täide läinud. Korraga on nii huvitav! Austraalias, USA-s, Iraanis, Inglismaal – ei tea enam, kuhu vaadata ja kuidas kõike protsessida, ja siis hüppab välja üks uus viirus ning algab globaalse tõsiselu-zombie-show lehekülg meie neetult huvitava aja ülihuvitavaks kujuneval aastal.
Võimalik, et ka varem on ajad olnud sama põnevad, aga meie oleme esimesed, kes elame pidevas võimenduses. Teisisõnu: sotsiaalmeedia meie sees ja ümber on ise üks paras tulekahju ja viirusepesa. Fakt ja fiktsioon on eriti viimasel nädalal täiesti segi, uusi sõltumatuid blogijaid ja vlogijaid tekib rahvusvaheliselt nagu seeni pärast vihma ja ma taban end pidevalt gugeldamas, jälgi ajamas: mis on tõde? Kui muinasjutukeeli olukorda vaadelda, kas me oleme “Taevas kukub alla!” paanika-kambas? Või oleme hoopis loos, kus poiss karjus, et hunt tuleb, aga mitte keegi ei usu, sest see poiss on enne liiga palju kordi karjunud?
Mida me teame? Näiteks seda, et bioteadlased töötavad üle planeedi ööpäevaringselt, et saada leviva superviiruse kohta rohkem infot. Tuttava teadlase kaudu kuulsin, et praeguses seisus hoiavad nende ringkonnad meelega andmeid võimalikult suletult, selline on kokkulepe, sest sotsiaalmeedia pasundaks valesti tõlgendada, nagu oli äsja juhtunud ühe ennatlikult avalikustatud tulemusega. Niisiis ka info on karantiinis. Siit saab välja lugeda, et kui sotsiaalmeediat ebameeldivaks peetakse, siis pole asi hull, sest kui asi oleks tõesti hull, siis antaks info kiiremini välja. Loodetavasti oskavad teadlased riske kaaluda.
Gugeldamine, reisimine ja arvutimängud
Ma üritan iga teemat vaadata läbi keskkonnahoiuprisma. Niisama segane, nagu on praegu maailmas toimuv kaos majandusanalüütikutele, niisama segane on see läbi minu keskkonnahoiuprisma! Alates sellest, et gugeldamine olevat keskkonnale kahjulik, ja olen kindel, et viimasel nädalal on Google-tehased huuganud täie võimsusega, sest ärevile aetud inimesed aina otsivad infot. Igaks juhuks ostavad ka neti- või pärispoodidest toitu ja ravimeid kokku. Olenevalt riigist rohkem või vähem, aga ostuviirus on praeguseks vist kõikjal: toimub massiline ühekordsete kaitse- ja puhastusvahendite kokkuost, osal puhkudel ka kasutamine-äraviskamine. Taaskasutusmaailm viirusehirmus ei toimi.
Kas on ka midagi head selles pandeemiaohtu täis ajas? Lennukid lendavad vähem, muu transport on samamoodi tasalülitatud. Inimesed püsivad rohkem kodus: kes sunniviisiliselt karantiinis, kes igaks juhuks. Globaalselt võiks see anda suure kütuse kokkuhoiu. Samas on üles läinud asendustegevuse-virtuaalreaalsuse ostmine, sest mida sa seal kinnises linnakorteris ikka peale hakkad, kui hulluks minna ei taha. Ja veel haigeks jäänud pole. Arvatavasti toimub nii vaikne kui häälekas hulluks minek neis karantiinis Hiina suurlinnades nagunii. Mis seal täpselt toimub, seda ei tea. Vähe tegelikke infokilde on välja saata suudetud viimaste päevade jooksul ja need kaadrid toovad pisarad silma.
Need, kel õnnestub olla kodusel režiimil maakodus või vähemalt tagaaiaga eeslinnas, neil näikse elu parem olevat. Niisuguses olukorras on näiteks minu USA-s elavad pensionieas sugulased. Kummikindad käes, käis papa John ostmas palju süüa, ja siis veel palju süüa. “Ja Corona õlut ka! Palju!” Nüüd saab ta rahumeeli teleri ette maandudes huvitavaid aegu tarbida, lisaks Trumpile ja viirusele on saatekavas ameeriklaste jalgpalliaasta suursündmus, Super Bowl.
Tõsi ta on, ega papa John ja teised temalaadsed seal teleka ees loodusele lähemale saa. Naiivselt võiks ju loota, et sunniviisiline kodus püsimine toob kaasa inimese ja looduskeskkonna lähenemise, aga ma kahtlustan, et pigem toob see kaasa kaugenemise (seni, kuni netilevi jagub): sest viirusohu eelses maailmas käis papa John siiski rohkem väljas, suhtles inimestega. Nüüd on ta aga kodus, nina ekraanides.
Turust, biorelvast ja harvendusest
Ma ei tahaks endale ligi lasta neid küünilisi mõtteid, mis mu keskkonnaprismast veel paistavad. Aga heake küll, ütlen selle välja: inimesi on planeedil liiga palju. Eriti haigeid ja vanu inimesi, tänu meditsiini arengule ja tänu demograafilise kella tiksumisele.
See on elevant toas, millest pole viisakas rääkida, kuigi samas räägime kogu aeg, lihtsalt ümber nurga (näiteks pensionirahade kriis, apteekide kasumid, intensiivpõllunduse vajalikkus). Meil on vaja lahendust, kuidas see tarbiv inimmass planeedile ära mahutada. Ja nuta või naera, lahendus asus Hiinas liikuma.
Tänase seisuga ei tea me, kuidas nn Wuhani viirus lahti pääses, levinud on kolm teooriat: ametliku versiooni kohaselt toimus looduslik mutatsioon ühel verisel väliturul; ühed vandenõuteooriad usuvad biorelva lekkesse laborist; teised teooriad usuvad laborist meelega “omade sisse” lahti lastud rahvastiku kontrolli relva. Mina isiklikult usun neist kolmest kõige rohkem biorelva juhuslikku leket, selle versiooni tõstis USA Senatis retooriliselt üles ka senator Tom Cotton. Esimest, ametlikku versiooni ma eriti ei usu, sest Hiina paaniline uute haiglate ehitamine ja linnade sulgemine üsna viiruse algfaasis oli kentsakas, ebaproportsionaalme, võrreldes algsete haigestunute ja hukkunute arvuga. Aga kolmas teooria, meelega omaenda rahva hulka lahti lastud rahvastikukontrolli meetod, et nõrkadest ja vanadest lahti saada? See teooria tundub liiga nahhaalne, samas ka naiivne, sest riik hetkel kaotab selles kaoses ka majanduses palju.
Igatahes, nii või teisiti, looduslikult, kogemata või meelega, on viirus liikumas ja igasuguse prognoosi kohaselt on surmasid tulemas veel palju, kui vaadata, mis praeguseks on teada: kuni kahe nädala pikkuse peiteajaga, peiteajal nakkuv, püsib veres ka päevi pärast tervenemist. Uuringud näitavad, et keskmiselt nakatab iga viiruskandja nelja uut inimest, näiteks gripil on seesama number vaid üks.
“Harvendus käib”, nagu kuulutas üks kuulus meditsiiniharidusega vlogija, Chris Martenson, kes pani need kohutava kiirusega kasvavad numbrid exceli tabelisse ja sai seeläbi veel kuulsamaks. Tema tabeli kohaselt on päevaks number 30 (17. veebruariks) jõudnud nakatunute arv üle planeedi 115 miljoni ja veenisisest ravi vajavate inimeste hulk ulatub 23 miljonini – haiglaravi vajab praeguse info põhjal 20% nakatunuist, gripi puhul aga vaid 1 %. Ja meie haiglad on ju nagunii üle ilma üle koormatud meie “tavaliste” haigustega. Tervishoiukriis on see kindlalt. Hiina haiglast äsja välja lekkinud videos on näha haiged istumas koridorides, laepaneelidest alla rippumas veenisisesed rohud, ja see on juba kontrolli alla saadud olukord. Teistes videodes on näidatud tuhandetesse ulatuvaid järjekordi õues, et haiglasse üldse sisse pääseda.
Surmasid selles ennustabelis ei ennustanud, aga selle saab omal käel juurde arvutada, pannes suremuse protsendiks 2 ehk ametliku numbri: selle tabeli põhjal tehtud tehe näitab, et veebruari teiseks pooleks on haigusse sel juhul surnud 2,3 miljonit, enamik neist Hiinas. Isegi kui need numbrid tuleksid kümme korda väiksemad, on need ikkagi väga suured numbrid.
Aga kuidas vaktsiini jagada?
Mitte ühtegi vaktsiini pole ealeski inimkonna ajaloos ainult kuu ajaga loodud, tavaliselt võtab see aastaid. Aga kujutame ette, et see õnnestub kiirelt. Ja kujutame edasi ette seda kaost ja korruptsiooni: mismoodi seda vaktsiini siis jagama hakata?
Jah, me elame neetult huvitaval ajal.
Kas ka meie maale see lugu reaalselt jõuab, ei tea, aga planeet Maal oleme igatahes, kõik koos osalised samas loos, sest maailm on tänapäevaks üks suur “hüperlink”, kõik kõigiga ühenduses nii füüsiliselt kui suhtlusvõrkudes.
Huvitav fakt: arvestatav osa maailma meditsiinitööstusest asub Hiinas, sealhulgas ka Wuhanis. Mitmetele ravimitele ennustatakse pehmelt öeldes “rahvusvahelisi tarneraskusi”. Nii et meid puudutab see alanud kriis igal juhul. Inimesed jagunevad nüüd fatalistideks ja paniköörideks. Aga ka lugude jutustajateks, küsimuste esitajaks, olenemata sellest, kas ise oled fatalist või surmakartja.
Ja ma küsin: mida meil kõigest sellest õppida on?
Seepeale hakkab keskkonnaprismast paistma üks pealtnäha küüniline mõte: üleilmselt raputust on vaja selleks, et jõuda normaalse tasakaalustatud elustiini ja ning lõpetada jamadega tegelemine. Näiteks? Ma arvan, et meil kindlasti ei ole vaja 5G tehnoloogia arendamist kogukondade peal katsetades ega superkompuutrite loomist selleks, et taas mõni õudusfilm reaalsuseks saaks.
Kui tänu kriisile läheb inimkonna edasise arengu mahv mujale, siis see on minu meelest pikemas plaanis võit nii inimkonnale kui keskkonnale.