(Lugu on kirjutatud 2019 lõpus Postimehe vahelehele “Raamat”, pistan siia ka.)
Äsjasel raamatukogukuul käisin lugejatega kohtumas ja kuulsin ikka sedasama küsimust (peale muude korduvate nagu „Kuidas tuli idee teha „Minu“ sari ja kas Justin Petrone on õppinud sülti sööma“): „Mis raamatuid oma sarjast soovitate koolilastele? Laps peab seal ise valima ühe raamatu, see on kohustuslik kirjandus…“
Esiteks olgu öeldud, et Justin Petrone ei armasta endiselt sülti ja lubas sellest kirjutada peagi ilmuvas „Minu Viljandis“. Teiseks oli selle sarja sünd juhuste kokkumäng ja ajahõngu tajumine. Kolmandaks anname me kirjastuses aru oma vastutusest. Üritame välja anda kordustrükke, hoida raamatuid lugejate jaoks saadaval ja hoida taset, nii kirjanduslikult kui ka maailmamosaiigi antropoloogilise mõtestamise poolest.
Ning üritame hoida taset ka selles mõttes, et oleks küllaga neid „Minu“ raamatuid, mida sobib lugeda 13aastastel.
Kui ma kuulsin esimest korda sellest, et õpetajad on hakanud seda sarja lülitama kohustusliku kirjanduse nimekirja, olin ma ühtaegu üllatunud ja kohkunud. Meenusid „Minu Tai“ playboy-jänesekõrvad, „Minu Bollywoodi“ moraalselt küsitav seebiooper, „Minu Prantsuse Guajaana“ põliselanike suguelu… Kas need sobivad koolilastele? Kui arvestada, et see on elu, siis miks mitte. Aga praegusesse valikusse proovisin ma leida meie saja mitmekümne teose hulgast sellised, mille puhul niisugust küsimust ei teki.
…„Minu Alaska“ raamatus on noore inimese õhin ja maailmavalu, peale selle kümnete kaupa koeri. Epiloog on kirjutatud tosin aastat hiljem Uus-Meremaalt ja räägib endasse uskumise ja hea külgetõmbamise seadusest, millesse minu meelest iga (noor) inimene uskuda võiks.
…„Minu London“, see on kooliraamat: ühest maailma moe-Meka eliitmoekoolist. Sel aastal ilmunud värske tiraaži järelsõnas on ka värske Brexiti-segadus. Jätkulugemiseks sobib lugu moeajakirjaniku elust – „Minu Pariis“.
…„Minu Tšiili“, see on sõna otseses mõttes kooliraamat, hilisteismelise vahetusõpilase päevik. Või hüpe ajas edasi: tudengi-noorteadlase elu, haarav lugu ahistavast õppejõust – „Minu Lõuna-Aafrika vabariik“.
…„Minu Californias“ on USA tudengi- ja koolielust juttu tänu autori ning ta abikaasa ja laste õpingutele. Aga „Minu Islandi“ autor töötab ise õpetajana. Mõlemad on põnevad ja harivad lood 
kohtadest, mis noori huvitavad. Õppimisest ja õpetamisest räägivad ka „Minu Tokyo“ ja „Minu Jaapan“.
…„Minu Dubai“ on üks pilguheit maailma karjääripaljususse. Mis ootab ees, kui hakata teleprodutsendiks ja võtta vastu töö luksuslikus klaaslinnas? „Minu India“ annab aga ülevaate sellest, mismoodi kulgevad tööpäevad ajakirjatoimetuses, boheemlikus Indias. Kumbki autor ei ole suu (või naljasoone) peale kukkunud. Sama kehtib ka „Minu Amazonase“ autori kohta – läbi huumori- ja põnevusprisma saab lugeja teada, mida tähendab olla rühmareiside juht eksootikas.
…„Minu Indoneesia“. Heal kirjanduslikul tasemel ja samas neutraalse pilguga edastatud islamimaailm. Mis tunne on korraldada „Teeme ära“ koristuspäeva räpases Aasias? Siia kõrvale sobib „Minu Maroko“, kus moslemist eestlanna tutvustab oma usku oma arenguloo kaudu. Keskkonnateemadega haakub aga „Minu Mongoolia“, mis kõneleb kullakaevandustest, ja budismist ja armastusest ka.
…„Minu New York“ on raamat unistuste täideviimisest karmis hullude linnas. Kuidas kord lendas modellile sülle lendleht ja kuidas ta otsustas minna 
näitlejaks õppima… Muu hulgas rikaste, hullude ja kuulsate elust USA läänekaldal jutustab aga äsja ilmunud „Minu Los Angeles“. Selle kandi eluga haakuvalt sobib siia soovitada ka sarja algust, „Minu Ameerika“ raamatuid.
…„Minu Austraalia“ on kümnete tuhandete noorte eestlaste lugu. Mis ootab ees, kui rännata noorte tööviisa abil planeedi kuklapoolele, kuidas sealne farmielu tegelikult toimib? Aga keda huvitab oma äri arendamine Lõuna-Euroopas, sellele sobib lõbus-kurb ja realistlik lugemine, meie värske „Minu Tenerife“.
…„Minu Peterburi“ ja „Minu Moskva“ on siin nimekirjas – peale teksti headuse – seepärast, et noored rohkem Venemaad tunneks ega kardaks. Idasuuna tundmaõppimiseks, võõristusest ülesaamiseks soovitan ka „Minu Narvat“.
…„Minu Eesti“ kolm osa annavad omal moel ülevaate eestlaste maailmavaatest ja (lähi)ajaloost, mõjudes eriti harivalt noorele lugejale.
…Aga kellele veel rikaste ja ilusate maailma? Soovitan tugeva stiiliga „Minu Prantsusmaad“ ja tabavalt eneseiroonilist „Minu Mehhikot“, mõlemad annavad edasi rikka-ilusa elu läbi lapsehoidja prisma. Ning on ka kolmas põnev lapsehoidja(tuhkatriinu)lugu, „Minu Las Vegas“.
…Kes aga tunneb huvi maailmaparandamise ja vabatahtliku töö vastu, sellele sobib „Minu Keenia“ Mustalt Mandrilt ja „Minu Toba“ Ameerika põlisrahvaste juurest.
…Keda huvitab seljakotiränduri elustiil? Selle elu ilu-valu näited on „Minu Fidži“, „Minu Kambodža“ ja „Minu Okeaania“. Viimases on noorlugejale ehk siiski liiga palju viina, aga seda on reisil vaja selleks, et kõhuviirused kallale ei tuleks.
Kõige lõppu üks ebapedagoogiline märkus – pigem põrandaaluseks noortekirjanduseks sobib „Minu Iirimaa“. Raamat, mis mind lugedes oma ootamatu huumoriga korduvalt kõõksuma ajas. See on elu.