“Taevas kukub alla”: listeeria- ja muudest skandaalidest

Lugu ilmus detsembris 2019 Eesti Päevalehe arvamusrubriigis.

Mis võiks olla selle loo alguseks, et tekiks kompromiss: see kajastaks õiglaselt loo sisu ja lendaks samas piisavalt üle võlli, oleks “klikimagnet”?

Väidetavalt ei loe enamik lugejaid ja kommentaariumi süljetopsi sülgajaid kaugemale kui loo alguse maksupiir. Niisiis, mida iganes kirjutada, peab autor riskima: mida “klikim” lugu, seda rohkem jääb see ringlusse ja seda rohkem saab kaasa saasta. Otsuseid tehakse siin kiirelt, pidevas ajahädas on nii kirjutajal, kel vaja iga päev luua uut klikikõlbulikku sisu, kui ka lugeja, kelle tähelepanu pärast konkureerib loendamatul hulgal uut kirevat sisu, kuhu iganes ta vaatab. Pead on segi. Kõike on liiga palju. Arusaadav, et sellises – pealtnäha – infokülluses hakkavad paljud tegema säästulugemist: loevad sissejuhatust ja süljetopsi, kujundades selle abiga kogu loost oma mulje.

Kas ma tahan autorina sellises klikitsirkuses osaleda? Tean mitmeid võimalikke ja kunagisi avalikke arvajaid, kes on käega löönud, nende vastuseks on: ei taha. Ühel või teisel moel saavad nad ju end ka vaikses siseeksiilis väljendatud, oma vaimseid vajadusi kas või boikotiga rahuldatud. Kahjuks ei paista üldises müras need boikotid välja.

Mis paistab välja? Skandaalide algused

Ma mõtlen viimasel ajal palju mürast ja rahust ja manipuleerimisest. Elan maal, mu ümber on vaikus ja ja möödunud sajandi raamatud. Kui ma selles kontekstis interneti avan, meenub üks hiina muinasjutt: “Taevas kukub alla!” Kas teate seda lugu? Puu otsast kukkus rabinal alla üks mango, sellele järgnes karjaga amokki jooksmine, kuni enam mitte keegi ei mäletanud, kust see kõlakas üldse tuli, et taevas alla on kukkumas. Nii me traavime hullunult ühe või teise rabina järel. Fakte enam pole, või õigemini on, aga need on kusagil uskumuste ja agendade vahel peidus. Vahel mõtlen: on see kinnimakstud, kavalalt suunatud või isetekkeline – see, mismoodi meedias kambakaid tehakse? MMS skandaal: lõpuks teatas politsei, et kuriteo koosseisu ei olnudki. TTÜ teadusrahade valekasutamine: uurimiskomisjoni töö tulemus teatas, et polnudki valekasutamist. Vaktsineerimata laste läkaköhasse haigestumine ja intensiivravis poolsurnult vaakumine: hiljem selgus, et haiguse tõi koju vaktsineeritud laps ja intensiivosakonda ka polnud. MMWooli tehaste sulgemine: hüüdja häälena kõrbes karjub nüüd doktor Nelli Kalikova fakte, et listeeria bakter ei olegi tehase testitulemustes mitte kunagi olnud üle piirmäära.

Vist oli nii? Kui ma õigesti aru sain? Igal pool on ees info, mille sisse saab nagu padrikusse ära eksida. Märgatav on infopadrikus igatahes see reegel, et ajakirjandus ei jaga esimest, skandaalset infot ümber lükkavaid lugusid sugugi mitte nii hoogsalt, need pole eriti seksikad klikitoojad. Ma olen ise meediat tarbides õppinud arvestama teatud tingimustega: alati minna algallikaväite juurde; gugeldada fakte allikakriitiliselt; mõelda, kellele on lugu kasulik; vaadata, kui suur on klikipotentsiaal ehk kas antud teemat saab mõnuga mõnitada ja polariseerumiseks ära kasutada, sest las süljetopsis toimub sõda, see toob klikke ja kaudselt reklaamiraha… Ja kõigile neile küsimustele otsa vaadates leiab ehk vastuse, mis tegelikult toimus… või mis enamvähem tõelähedane on.

Netikiusamine ja klikimasina hammasrattad

Aga olgu teistesse puutuva info tõlgendusega, kuis on. Enda kohta võin jagada otseallika lugusid. Sel kevadel võtsin ma koera ja küsisin internetis nõu. Teema veeres “taevas kukub alla!” stiilis nii suureks klikipalliks, et varjutas Putini-Kaljulaiu tippkohtumise samal nädalavahetusel. Sel sügisel kirjutasin internetis oma unenäost liigsete kukkede metsa laskmise kohta, sellest tegi paar lehte uudise, jättes mainimata, et ma kirjeldasin oma unenägu, mitte reaalsust. Klikke tuli! Mõlema loo puhul elasin üle faasi, kus ei julgenud koduõuest rahva sekka minna. Lugesin eneseteraapiaks seda, mida õpetatakse koolikiusamise ohvriks jäänud lastele. Sisimas toimub kiusuohvris verming, “süü omaks võtmine”, ja sellest vermingust tuleb võimalikult kiirelt ja julgelt välja astuda. Edasi järgneb nn paks nahk: ükskõiksus ja kartmatus.

Minusuguseid on palju. Me elame ajastus, kus meid on tehtud pehme info sõltlasteks. Just meie jaoks  ongi see klikimasinavärk käima pandud, me kõik oleme selle süsteemi (vahe)peremehed, iga meie klikk on valuuta, mida püütakse. Ja vahepeal jääme ise hammasrataste vahele. Mõni jääb rohkem, mõni vähem, aga kaitstud pole me keegi, sest igaühe elus võib midagi uudisväärtuslikku juhtuda. Samas pole otseselt kedagi olukorras süüdistada: kui ma ütlen, et “on tehtud” ja “on pandud”, siis me tegelikult ju kõik kaasvastutame selle eest, missuguses lõugu laksutavas meelelahutust nautivas ühises külas me elame. Planeedi olulisima riigi presidendiks valiti – demokraatlikul moel – reality televisiooni abiga kuulsaks saanud laadanarr, kui üks markantne näide tuua. Mõtlen vahel, kas 1930ndate löpus tundus maailmakord sama hull kui praegu. Ehk mäletate, ka Hitler tuli võimule demokraatlikult.

Me ei suuda keskenduda

Viimasel ajal on üha moekam rääkida keskkonnast. Toimub polariseerumine, poolt ja vastu sõjad, vaidlused selles, kellel on õigus ja kes on süüdi. Ja nii me siis jookseme, kraageldes ja karjudes. “Taevas kukub alla!” Jah, võibolla tõesti? Vahel komistan infopadrikus uudiste otsa, mis küsima panevad: miks sellest peavoolus rohkem ei räägita? Kas maakera magnetpoolused on tõepoolest oma asukohta tasapisi muutnud ja see protsess jätkub? Kui see on tõsi, või kui see ei ole tõsi, siis igal juhul on see info rohkem väärt kui enamus pudipadi, millele me klikime.

Kurb on see, et seni, kuni me veel saaks neist ees olevatest kriisidest enamvähem eluga välja tulla, ei ole me oma ühiskonna mehhanismidega võimelised end nendeks kriisideks kokku võtma. Me ei suuda keskenduda: ei üksikisikutena, ei laiemas plaanis kogukondadena. Kas te märkate, kui vähe on meie ümber viimasel ajal optimismi? “Kollektiivsesse ajju” ja muudesse naiivsetesse utoopiatesse uskumise aeg on läbi. Demokraatia on tõenäoliselt läbi kukkunud, ei toimi korrana – kui palju aega ja muud ressurssi kulub mõttetult ja kuidas saab massidega massimeediamaailmas mängida! Majanduskasv on kindlasti ülehinnatud väärtus, seda ei pea keskkonnakriisi ajastul enam tõestama. Ja üha enam tundub mulle, et põhjuseta ülekiidetud on ka vaba ajakirjandus, vähemasti sellisel moel, klikikogujaid-mangosid puu otsast alla pildudes, lihtsalt selleks, et endal elu sees hoida ja palgaraha kätte saada.

Mis võiks olla lahendus? Suudan välja pakkuda mitu lahendust, aga need kõik tunduvad justkui ulmefantaasiatest, uutest naiivsetest utoopiatest, ja ma parem ei hakka rohkem oma unenägudest avalikult kirjutama.