Pööripäev ja pööriöö ja taotlused

On aasta pikima öö algustund.

Äsja lõppenud aasta lühim päev kukkus kentsakas välja.

Mul oli kokku lepitud ühe mulle tähtsa inimesega, et teeme täna õhtul minu pool sauna. Aga eile helistas ja kutsus üks teine tähtis inimene mind ühele pööripäevamatkale, maagilisele üritusele… ja ma otsustasin minna ja läksingi, aga jäin hiljaks! Nad olid juba metsa oma väemäele minema matkanud. Helistasin oma esimesele tähtsale inimesele, sain teada, et tema oli ka vahepeal teinud omale uued kokkulepped ja läheb juba ühte teise sauna.

Ma sõitsin tagasi koju, kõndisin oma kodust metsa, koos koeraga, nagu kuutõbine. Pööripäevatõbine. Nii kummaline emotsioon keeras rinnus ringi, vahepeal viskasin end selili ja vaatasin läbi udu seda hallikasvalget hämu, mis oli tänane päevavalgus. Mis on selle emotsiooni nimi? Kusagil oli nukrust ja kusagil oli helgust, oli otsuste sündimise tunnet, oli tänulikkust, püüdsin selle kinni ja vaatasin. Milline maagiline elu. Mitte kunagi ei tea, kuhu ja kuidas sa päeva lõpuks jõuad. Ja samas tead sa kindlalt, kuhu sa lõppude lõpuks jõuda saaksid oma potentsiaaliga, mis sulle siin elus antud on.

“On see halb või on see hea, seda öelda ma ei tea”, nagu ütleb ühe muinasjutu refrään. Pööripäevad on tähtsad, tänases päevas on väge, lausa välja arvutatud põhjusel, ja iga aastaga on usutud seda väge suuremaks. Tõhus toomapäev, oma elude, kodude, terviste korrastamise päev, rahuaja sissejuhatamise päev, valguse ja pimeduse tunnetamise päev. Aga on selle päeva vägi väiksem või suurem, kui olla üksi? “On see halb või on see hea”, lebada üksi soojas mahedas detsembris kusagil keset kodumetsa ja kaeda, kuidas hallikasvalge hämu muutub aina hallimaks, tunda, et pisarad jooksevad, ilma et neil oleks nime. Miks te jooksete? Ja planeet kihutab täiel kiirusel, võimalik, et veidi telge muutnud, aga ta ikka sama ustavalt oma kursil, ja Päike ikka sama tubli, ja kõik külbetõmbe- ja muud seadused, mis me avastada oleme suutnud, kõik toimivad ikka edasi.. ja me oleme kõik siinsamas, ühises süsteemis, ja otsime oma teed ses sigrimigris nimega inimelu, mis igasugust pisikestki perspektiivimomenti kasutades on ju nii lühike. Kui ma istutan täna puu, siis tõenäoliselt ei näegi ma selle täissuurust! Nii kiirelt lähen ma siit minema.

Mu isiklik sigrimigri on segane olnud. Milline aasta. Milline elu. Aga segaduse sees on selgus ja usk. Ma olen kogu aeg selgemaks saanud selle lapsena ära tunnetatud reegli, et galaktika ja rakk on mingi salanipiga tegelikult seesama: suurim ja vähim kategooria puutuvad kokku ja muutuvad samaks, ja seal on vastus küsimusele, et mis on tähtede taga ja kuidas saab lõpmatus loogiliselt olemas olla. Läbi alanduse saab üles, läbi väikese saab suureks, kõike lahti lastes saab kõik, need paradoksid on kõik sama võtmega lahti muugitavad.

See aasta tõi mind maale, sõnnikut viskama ja maad kaevama ja saagima ja puid lõhkuma… Ja tõi selle tunnetuse, kuidas kõige lihtsam töö on seotud kõige suuremate ülevate saladustega. Kumb on enne, kas muna või kana, kust tuleb elu, mis tunne on olla jumal… vaat millised küsimused – ja mõned vastusealged, lood – on mu paberitükkide peale kirjutatud, tänu mu kanadele, kukkedest rääkimata! Samas ei saa ma kulkalt oma raamatuideede jaoks toetust ja olen üleüldse selle inspireeriva aastaga majanduslikult täitsa põhja jõudnud. Maaelu on luksus, selle fraasi põhja olen ka jõudnud :). Ja olen aru saanud, et tegelikult on ka see luksus: olla ripakil, mittekellegimaal. Just siin on looming. Lugesin näiteks hoolega läbi Tõnu Õnnepalu essee sellest, miks kirjanikupalk ja lemmiklapseks olemise ootus ahistavad. Sain värskemalt aru sellest, et kerge pole kellelgi.

Mis võiksid olla minu taotlused uueks aastaks.

1. ÕPPIDA ÄRA ÕIGEKS AJAKS KOHALE JÕUDMINE. Ma käin koolides esinemas, peaaegu iga kord totakaid riske võttes, noh, kas seekord jõuan napilt õigeks ajaks või napilt hilinedes… Täna sain paraja õpitunni, jäin matkast maha. Miks ma küll nii teen? Ma ei tea. Kindlasti on puugihaigus mu ajatajust mõned eluterved aheldad katkestanud. Ma lihtsalt ei usu, et kohe hakkab kiire. Ja siis järsku usun! Ja siis ongi juba hilja ja kannatan. Ilmselt on see ikkagi kättevõtmise ja mõttetehnika küsimus, mul pole mõtet puugihaiguse või “itaalia kasvatuse” taha pugeda.

2. OLEN AVATUD SELLELE, ET SIIA TALLU VÕIKS TULLA PEREMEES. Ma ütlen selle välja, sest see on aus selle koha suhtes. See koht siin on tasapisi kasvanud mu elu armastuseks. Kui tosin aastat tagasi ta ostsime, siis mina ise ei tundnud ju teda lõpuni kindlalt ära. Kaalusin kahe koha vahel ja Justini sõna oli toona kaalukeeleks, et ta valisime. Aga tasapisi, leebelt, on see koht mind muutnud, või õigemini tagasi toonud selle juurde, kes ma lapsena olin ja kelleks ma nüüd uuesti saama hakkan.

“Siin on kõik sinu energiat täis”, ütles üks sõbranna. Jah, kui meenutada, milline see talu ostmise ajal oli, katkised läbisadavad katused ja vanapoisi remondikolahunnikud, nii et aitades liikudagi õieti ei saanud. Edasi tuli palju minu naiselikku energiat. Tuli ka arusaam, et Justin eriti ei taha talu ja mina tahan aina rohkem. Tulid kentsakad lood (ma pole enamikke siin juhtunud lugusid avalikult jaganud, aga kunagi jagan).

Veel aasta tagasi mõtlesin ma, et ma olen kirjanik ja mulle sobibki üksi olla. Mulle isiklikult ju sobikski! Aga talule ei sobi. Pärast aastaringi oskan ausalt öelda: ma ei saa olla korraga perenaine ja peremees (ja kirjanik!). Niisama lihtne see ongi.

Kui kevadel koristasin ära puukuuri, esimest korda põhjani, siis leidsin põhjast vanaperemehe riided. Need vedelesid tükk aega aia peal, sest ma ei saanud aru, mida nendega peale hakata. Valada betooni täis ja teha üks mängukratt? Lüüa vana harja külge ja teha üks hernehirmutis? Pesta ära ja hoida alles? Pesta ära ja hakata ise kasutama?

Lõpuks pistsin kevadise pööripäeva lõkkesse siinsamas põllunurgal. Tänuga ja pisaratega. Vaatasin, kuidas leegid üle võtsid. Lasin vabaks selle peremehe vaimu. Ma arvan, et ta on rahul. Nii sellega, mis ma siin teinud olen, kui ka sellega, et tal minna lasin.

Edasi mõtlesin realistlikult. Vana läinud, kust saab tulla uus? Tinderitesse ma ei usu. Sotsiaalmeediast tahaksin aina kaugemale astuda ja vaid kohati midagi seal öelda, nii et kindlasti ma ei usu, et selle talu peremees istuks mõnes moodsas nimetuses ning leiaks mind sealt. Ja ma ei usu ka sellesse, et keegi, kel juba on talu, saaks tulla siia peremeheks. Ja ma ei usu ka sellesse, et minust tosin aastat noorem mees siia õige oleks. Ei usu, et kirjanik sobiks, või välismaalane sobiks. (Need olid nüüd kõik need lood, mis on ära olnud ja kenad olnud, aga luhtunud.) Nii et päris pikk nimekiri kõike seda, mida ma ei usu. Aga sellegipolest ma usun, et siia jõuab see, kellest saab peremees. Mul on kõrini sellest, kui transaauto juht hõikab “Kus siin peremees on?”, kõrini töömeestega klaarimisest-kombineerimisest, pidevast eneseharimisest “meestealadel” ja sellest tundest, et vastutan siin üksi.

3. KLAARIN INIMSUHTED. Läbi saamas on maalihke ajastu mu isiklikus elus. Oot, millal see rahulikum aeg oligi? Mhm. Kunagi ütles üks nõid, et su elu teine pool saab olema väga rahulik ja samas laialt mõjukas. Mõjus kuidagi turvaliselt. Ja nüüd ongi just see teine pool kätte jõudnud! Laaste on korralikult lennanud. Näiteks kivipood, Ausalt öeldes ei saa ma aru, miks seda eluperioodi mulle üldse vaja oli, aga ehk on selles segaduses ja valus ja häbis (mis kõik kivipoega seotud emotsioonid) mingi väga hea raamat veel ootel?

Segaseid inimsuhteid on mitmeid. Naabritega, sugulastega, kolleegidega. Kui ma enne läbi halli udu taevasse vaatasin, siis tajusin maailma. Kõigil on ju needsamad mured! Kõigil on sorteerimata sahtlid ja segased sugulased ja napakad naabrid ja raha on alati vähe ja ajast on puudus! Kõigil meil. Kui seda tajuda, siis tuleb justkui mingi kirgastumine. Klaarimisel on mõte sees, igal juhul. Aga samas on neis segadustes oma võlu. Millegipärast tuleb mulle filmimees Woody Allen hinge, kui ma segaste suhete meditatsioonis taevasse vaatan ja naeratan. Me kõik oleme üks lollakas juudi perekond, kes laua taga kokku saab ja omavahel kempleb.

4. LOEN ÜLE, MITU RAAMATUT MA KIRJUTANUD OLEN. Naljakas, kuidas sel sügisel järjest seda erinevatel kohtumistel küsiti ja ma iga kord vastasin, et ei tea, aga peagi loen üle. Ma saaksin muidugi üle lugeda, mitu avaldanud olen (sedagi ma ei tea), aga mitu ma kirjutanud olen? Neid on palju rohkem. Imelik lugu, kunagi tegin ma kirjastuse selleks, et enda asju avaldada, aga kuidagi on ajapikku läinud nii, et mul on lugematu (ehk siis kokkulugemata) arv poolikuid, valmis ja poolvalmis asju sahtlites, ja kingakarpides ja aidavoodite all… Mitte kusagil pole sellist mind distsiplineerivat kirjastajat, kes ma ise teistele autoritele olen; mitte keegi ei pingesta ega julgusta mind, et tee valmis. Pigem tunnen grafomaani-süüd, et kas ehk õnnestuks mõni asi siiski pista kusagile graafikusse. Kulka ka ei toeta. Ja ma ei tea, mis see on. Umbes kakskümmend aastat tagasi kirjutasin Inglismaal haiglas oma päevikusse: “Mitte keegi teine ei saa sinu andekusse uskuda, ainult sina ise. Mitte keegi ei saa su elu selgemaks elada, ainult sina ise.” Poolteist aastat tagasi Colorados kirjutasin suure hooga oma näidendit, ja istusin seal teiste hipidega täiskuu-trummiringis, pisarad jooksid, kui tabasin ühe mõtte: mitte keegi maailmas ei oota mult näidendit!

Kummaline respekt iseendas sees oleva väe suhtes tabas mind sel äratundmise hetkel. Milline vägi. Ikkagi kirjutada. Kuigi mitte keegi ei oota.

Ja suhe selle väega on kõige alus. Tänulikkus ja ausus selle väe suhtes. Sellepärast ma praegu ka tulin metsast ja asusin teda teenindama. Kirjutama.

4. ENNE UUT EI ALUSTA, KUI VANA ON KORRAS! Jah, see kehtigu nii poolikute raamatute kohta kui ripakil MTÜ-de ja ehitusprojektide kohta.

Ega kõik vana peagi realiseeruma. Elu on õhulosside jada, mõni neist õhulossidest (näiteks Minu-sari) osutub uskumatult tugevaks reaalsuseks, mõni teine loss läheb lihtsalt plaksuga katki, mõni vajub keskelt kokku ja muutub kunagi raamatuks… Kunagi. Aga praegu ma tean, et mul on vaja need uued ja vanad projektid läbi tuulutada: lihtsalt hunnikute viisi pabereid sortida, arvutitesse lüüa, vanad arvutid üle vaadata. Ilmselt on vaja kellegi abi leida, kes selles itinduses ja pilvenduses leiaks mulle õige koha.

5, 6, 7, 8, 9. Nojah, ja mis veel… Joogat teha. Hommikuti putru süüa. Oma lastele hea ema olla. Oma kanadele, kukkedele, kassidele ja koerale hea perenaine olla. Oma kirjutamisandele hea perenaine olla.

Ilusat pööripäeva!

Lähen toon nüüd Maria küla pealt koju ja teen temaga koos meie pööripäevalõkke.