“Kräpisõda”: mida teha siniseid komme müüva koolipoega?

Ma ei tahaks sõdida.
Kui ma teaks, et keegi teine minu asemel mu lapsi kaitseks, siis ma kindlasti tõmbuksin vaikselt urgu ega peaks ühtegi sõda.
Ah et miks üldse peab mu lapsi kaitsma?
Tundub, et tänapäeva maailmas jagunevad lapsevanemad kahte leeri. Ühed arvavad optimistlikult, et ei ole vaja muretseda telekast ja arvutitest tuleva või ka poodides müüdava kauba pärast – kusagil on keegi kontrollimas, et meie lastele ei pakutaks jama. Ja teine leer on see, kelle meelest pole mitte ühtegi kõrgemal seisvat kontrollorganit ja ainult skeptilised lapsevanemad ise saavad kontrollida, mis toitu ja mis vaimutoitu nende lapsed õrnas eas saavad, sest me elame maailmas, kus suured süsteemid on vaid ühe asja peal väljas: kasumi saamine.
Mina kuulun teise, skeptikute leeri.
Meie uude kohta kolimine tõi kaasa uue pisikese kodupoe. Teoorias võiks see pood olla imeline naabritega suhtlemiseks ja laste pärisellu sulandamiseks, selline koht, kuhu laps nimekirjaga piima ja leiva järele saata… Aga tegelikult on pood mulle frustratsiooni allikas.
Pood asub kolme kooli trajektooril, ühest koolist saab isegi vahetunni ajal välja joosta, et taskud ostudega täita, ja suur osa kolme kooli jütsidest kõnnivad poest hommikuti või õhtuti mööda. Nii pole ime, et poeomanikud on otsustanud võtta enda peaeesmärgiks koolilaste ahvatlemise ja rahuldamise. Alaealiste sihtrühma tooted on otse letil: nii kui sisse astud, haarab kohe silma nende värvigamma. Need maiused on ühtviisi värvilised nii seest kui ka väljast, ja need on kõige õudsemad söödavad asjad, mida mina oma elus olen näinud. Näiteks kilekotitäis Poolas toodetud elektrisinist pudi, mille koostise silti uurides võib tõdeda, et kõige süütum osa siin on suhkur.
Ja just selliseid kotte ma oma laste madratsi vahelt või koolikoti põhjast leidma hakkasingi.
„Tüdrukud, te ju teate, et värvained on väga kahjulikud. Need muudavad kõik teie soolikad ka seest värviliseks ja te jääte haigeks.“
Ma olen neid alati sellise hirmutava ajupesu saatel kasvatanud. Jutul on vist mõju, olen kuulnud, kuidas nad on seda oma sõbrannadele jaganud. Aga isegi meie, täiskasvanud, teeme ju küllalt sageli asju, mille kohta teame, et need on amoraalsed või kahjustavad tervist või teevad paksuks, ja me teeme neid ikkagi, kui ahvatlus on silmapiiril.
Pärast seda, kui hirmsa sisuga pakendeid hakati lihtsalt paremini ära peitma ja kui selgus, et snäkitaskuraha piiramise projekt ka hästi ei õnnestu, sain ma aru, et ainus viis, kuidas ma saan seda probleemi enamvähem süsteemselt lahendada, on rünnata silmapiiril olevat ahvatlust.
Seda poodi.
Esialgu küsisin poemüüjalt omaniku kontakti (sain rendipinna esindaja kontakti) ja kirjutasin talle. Vastust ei tulnud. Saatsin uue kirja, ikka vaikus.
Piinlik oli. Nagu ma ütlesin, mulle ei meeldi sõdida. Mulle meeldiks üles ehitada midagi uut. Oli hetki, kui plaanisin koos sõpradega selle poepinna ülevõtmist ja ideaalse kodulähedase ökopoe tegemist, kirjutasin pinna omaniku esindajale, aga ka sealt ei tulnud vastust. Tõsi, ega me oleks ka valmis olnud. Uue poe tegemine lahendaks elektrisiniste kommide probleemi, aga tekitaks muidugi mitu uut. Sinnapaika see jäi.
Ma pole uhke, et see lahing pidamata jäi ja ma oma urgu pugesin ja lihtsalt üritasin seal oma lastele piitsa ja prääniku abil selgeks teha, et nad ei ostaks neid kohutavaid maiuseid.
–
„Jah, aga…“ Jah, aga poes ju müüakse. Jah, aga teised ju ostavad. Jah, aga teiste emad küll niimoodi ei keela. Mu Marta pole suu peale kukkunud ja argumenteerib mulle vastu, ja ma saan ju ka temast aru.
On selge, et ainult kodusest harimisest ja eeskujust pole tolku. Teismeeas laps keerab end nagunii kuigivõrdki oma vanemate vastu ja kui ta siis näeb, et „muu maailm“ ehk kodupood on tulvil seda, millest ema ja isa üritavad hoiduda, siis esiteks võib ta hakata keelatud vilju salaja ja ahnemalt tarbima ja teiseks oma ema ja isa napakateks pidama…
Üritasin sättida tüdrukute trennid nii, et nad „selle poe“ suunas ei satuks. Kooliaasta lõpus kolisime mitmel põhjusel minema, nii et „see pood“ on meist nüüd natuke kaugemal ja meie läheneme koolimajale teiselt pool.
Aga see pole ju lahendus. Iga päev satuvad sinna poodi kümned lapsed, kes end mürgitavad. Ja on ka vaid aja küsimus, kui mu oma lapsed sinna tagasi lähevad. Võib-olla käivad nad seal sageli? Nad on nutikad, on ehk selgeks saanud, et rõvemaius tuleb tänaval ära tarbida ja asitõendid õues mõnda prügikasti toppida.
–
Tasapisi on mind kummitama hakanud üks plaan, see on palju suurem, kui oleks selle poe ülevõtmine ja ökokaupluseks muutmine.
See oleks plaan, mis võiks muuta kogu Eestit, ei, kogu Euroopa Liitu, kogu maailma. Kui keegi võtaks selle sõja juhtimise enda peale, ma tuleksin sinna sõduriks. Sõjaplaan on väga lihtne: tervisele kahjulikele koostisainetele tuleks lisada aktsiisimaks ja hoiatavad suured sildid pakenditele täpselt samamoodi, nagu on tubakal ja alkoholil.
Milliseid aineid ma siis täpselt mõtlen? Sünteetilised värvained ja magustajad, kõrgfruktoosisiirup, maitsetugevdaja naatriumglutamaat. Kõigi nende kahjulikkuse kohta on olemas teadusuuringud. Just samamoodi toimus kord sõda tubakatööstuse vastu.
On küllalt hetki, kus olen mõelnud, et võtaks selle sõja iseenda missiooniks. Paneksin kirjutamise kõrvale, kandideeriksin Euroopa parlamenti ühe konkreetse plaaniga, osutuksin valituks, tekitaksime seal sellise seaduseelnõu, leiaksime nii palju mõttekaaslasi, et suurtootjate lobi ei suudaks meid teelt väärata, saaksime seaduse, teeks maailma paremaks. Kui see õnnestus teha sigarettidele ja alkoholile, miks ei peaks see õnnestuma toidu sisse pandud mürkidele? Las need ained olla kallimad ja las neil olla peal sildid, et nad on ohtlikud? Mu nutikas Marta oskaks lugeda ja jääks uskuma…
Aga saan isegi kõige suurematel erutushetkedel aru, et see kõik pole niisama lihtne. Poliitikasse minekul inimesed muutuvad, nii nad räägivad. „Poliitika on see koht, kus idealismist kõige kiiremini lahti saab,“ ütles üks mu tuttav, kes sai vastava kogemuse, kui oma nina maailmamuutmise tuhinas poliitikavalda toppis.
Ja nii on minul alles mu idealism ja südamemure, ja kräpisõda pean ma ikkagi ainult oma kodus. Ühte lasteraamatusse, tõsi, kirjutasin sisse peatüki, mis ehk veidi maailma muudab.

(Katkend minu raamatust “Lastekirju”, ilmunud 2017.)