Palju õnne, kivipood! Ja minu elu(s)olust

On käes uue alguse aeg. September! Palju õnne, Indiast kivipood! Kaks aastat tagasi just täna avasime selle poe, šampus paukus, kaamerad surisesid, ma olin sisimas veidi üllatunud ja samas õnnelik, ärevil… Aga ma ütlesin ka juba toona mitmel pool seda, et kivipoe üles ehitamisele järgnev väljakutse on minu jaoks ka selge: kuidas ma suudan õigel hetkel lahkuda, et edasi minna.
Tundub, et nüüd olengi sellega hakkama saanud. Pood on alles, väge täis, uue omaniku indu täis, ja mina olen edasi minemas, mööda oma kitsast rada… (üminal :))
Tunnen, et tahaksin jagada palju, ja tunnen samas, et ei saa, olen küllalt ju kogenud, kuidas sõna pääseb veerema ja satub klikirahe alla.
Aga hea küll.
Ma kujutan ette, et sina, mu blogi lugeja, oled mu sõber. Toetaja, kaasaelaja. Ja sa ehk mõtled: et kurat teab, mismoodi tal seal läheb…?

Ma olen aina enam Setomaal olnud, see talu on nüüd elanud minu rütmis ja mind oodanud üheksa aastat ja sinna alla on hakanud kasvama esimesed päris juured. Kõik, mis on olnud varem, see peaks tulema sinna, nii olen ma otsustanud. Rohkem ma ei koli ja sinna ma jään… tasapisi, üha enam, kuni vanaks saan, kuni lõpuni. See on mu laste ja mu laste isa tähtis koht, kus me saame kohtuda, küll mitte sageli, mitte pidevalt, aga seda erilisemad need kohtumised on. See on keskus. (Kas teie suguvõsal või teie perekonnal on keskus, on koht, kuhu juuri ajada? Täna just keegi ütles mulle, et see teeb Eestimaa eriliseks, et meil enamvähem kõigil on see olemas… või kui pole, siis me võtame kätte ja loome selle.)

Me ei ole tavaline pere. Marta elab vanavanematega ja Anna elab issiga. Ja seda ei ole vaja kuidagi hukka mõista. Meie lapsed teavad, kuhu nad kuuluvad igapäevaselt. Ja mul on tunne, et sel suvel saabus ka vastus: kus on see koht, kuhu nad kuuluvad sügavamalt. See on seal talus, kus me kohtume.

…Meie noorim, Maria on see, kellega ma kuulun päevast päeva kokku.
Ja kevadel algas Maria tuleviku otsimise lugu. Kuidas saaksime klapitada reaalsust ja unistust, igapäeva ja sügavat? Käisime seto talu lähistel koolides, uurisime, nuusutasime, arutasime kodukoolitust. Mõtlesin välja skeeme, kuidas saaksime kombineerida võimalikult palju maaelu ja võimalikult head koolilahendust. (Seda võrrandit üritavad lahendada mitmed maapered, kompromiss tuleb paljudel ilmselt bensiinikulu arvel, ja minu kiiks oli see, et ma ei tahtnud seda kompromissi teha. Mitte igapäevaselt autoorjaks hakata…)
Lõpuks, lühidalt öeldes, tuli lahendus. Maria läks 1. septembril Rosma waldrofkooli 1. klassi. See on seesama kool, mille külje alla ma tegelikult tahtsin kolida ka meie vanima tütre Marta koolimineku ajal, aga toona hääletas ja agiteeris Justin Viljandi poole ja nii sattusime elama Viljandisse. See oli ka tore, üks teine lugu.
Aga imelik, kuidas visioonid ja taotlused vahel ikkagi täituvad, vimkaga. Mul tekkis see äratundmishetk Rosma kooli ees sel aastal 1. septembri aktusel seistes: ma olin just seda oma unistustes kunagi näinud. Ja nüüd see siis juhtuski. Ainult et see tüdruk oli üks teine tüdruk ja aasta oli üks teine.
…ja ma kolisin meie linnakodu Põlvasse, Rosma kooli lähistele. Nüüd on siis teine perepool, Justin ja Anna, päris kaugel, Viljandis, aga eks näis, kuidas me seda omavahelist elu kombineeritud saame. Kõik on tehtav, kui hinges on rahu ja inimeste vahel sõprus ja armastus, mulle tundub küll, et meil on.
Mitte et see alati lihtne oleks. See minu kiiks, et ma soovin õiget elu elada õiges kohas, ja samas mitte liialt palju autoga sõita… see on üks keeruline kombinatsioon.
Aga nagu kunagi aastaid tagasi argumenteerisin, et Rosma kool on hea, siis on ju vaid pool tundi seto talusse… nii see nüüd siis tõesti on, proovisime isegi järgi Mariaga ühel hommikul, et saab ka talus tõusta ja siis õigeks ajaks kooli sõita. Aga ma ei hakka liiga palju seda vahet pendeldama (mul on sees ammune sügav otsus mitte amerikaniseeruda, nii ma olen endale sisendanud ja seda ei taha muuta. Hea küll, kord nädalas võib! Või siis kaks. Huvitav, kas teisi pendelrändajaid see nn raisksõit ei häiri, te lihtsalt sõidate, harjute ära, ei muretse?)
Igatahes linnakodus on ka tore ja siin saame sõprade ja vallabussi abiga ka nii elatud, et autot mul otse vaja ei olegi. Ja Maria on koolis nii rahul. Mulle ka meeldivad Rosma waldorfkoolis paljud asjad… näiteks see, et lisaks inglise keelele algas kohe 1. klassis ka vene keele õpe, see kinnistab Maria vene lasteaia kogemust. Ehk saab ta tõesti selle suure keele selgeks, enne kui aken kinni läheb, keel enam külge ei hakka. Ma pean seda oluliseks akadeemiliseks panuseks tema tulevikuvõimaluste tekitamisel.
Ja veel…
Kuidas seda siis öelda.
Ma ikkagi vihjan sellele, et… mul on olnud sel suvel tervisemuresid.
See põhjendab, miks ma kevadel hooga alustatud “Hommikujutu” (www.hommikujutt.ee) ja “Unejutu” (www.unejutt.ee) podcastid suurele suvepuhkusele saatsin. Ärge muretsege, peagi need puhkused lõppevad! Palun tekkinud fännide ees andestust. Nüüd on mu mured enamvähem ühel pool. Mul oli aneemia, sain isegi vereülekannet kogeda (kummaline kogemus, kummalised unenäod… ja tegelikult loogiline põhjendus: teise inimese DNA minu sees voolamas…)
Igas mures on rõõmukülg ka. Mõtlen, et kui mul kogu aeg oleks aina hästi läinud, siis ei oskaks ma niimoodi õnnelik olla. Istun Põlvas rõdul ja ohkan õnnest: kui ilus puu, kui ilus taevas. Rääkimata seto talust. Igas hetkes on nii palju ilusat, olgu see hetk soojas või külmas, pimedas või valges.
Ma soovin, et neid hetki veel palju tuleks!