“Meie Eesti töövihik” ja “Meie Eesti” raamat ja kust nad algasid

Huvitav on vahel tagasi raamatute peale vaadata ja endalt küsida: ütle nüüd ausalt, kas sa mäletad? Kuidas nad algasid?

Näiteks muinasjuturaamatute puhul oleks mul raske ausalt vastata, peaksin veidi bluffima, et seda sünnihetke-lugu jutustada.

Aga “Meie Eestiga” on lihtsam. Ma mäletan algusmomenti väga täpselt.

Jah, ma teadsin juba päris ammu, et perelugude sari jätkub.

Aga idee, et võiksin teha raamatu Eestist – see sündis nii. Olin just ostnud pisikesed õhukesed märkmikud Milano raudteejaama poekesest ja istusin rongi peale. Vahel ma teen nii, eriti mõnus on seda teha transpordivahendis: paber, pastakas, vaba olukord,  ja palun kirjuta! Rong hakkas veerema Bologna poole, see oli märtsis 2017, ma suundusin lasteraamatute messile. Milanost Bolognasse sõidu aeg oli parasjagu nii pikk, et märkmik sai ideedest täis! Teised sealsed ideed on siiani tegemata teoks (mõni võib näiteks kümne aasta pärast teostuda), aga varesejalgadega sai sinna pealkirjaks kirjutatud MEIE EESTI VÕI EESTI NÄGU? Ja siis tulid lehekülgede kaupa ideed, küsimused. Kes on metsavennad? Mis on õige eesti toit? Miks on muhu seelik kollane? Ja esimesed dialoogikillud.

Kui 2017 sügisel Maxima esindaja meile kirjastusse helistas ja oma patriootliku-kingituse-ideepakkumise tegi, siis oli mul “Meie Eesti” failist umbes pool valmis. Olin isegi augustikuus kulkat sellele tekstile küsinud ja “ei”-vastuse saanud (aga teadupärast on Eesti riigi alkoholipoliitika tekitanud suure kriisi meie kulka-potti, maksude alalaekumine tähendab ka kultuuri alaraahastamist… nii et ma ei võtnud seda suure löögina, kulkat lihtsalt ei jagunud, mina teadsin, et tuleb mõnus raamat). Maxima pakkumine teha see raamat ülikiirelt ja Eesti mõistes ülisuure tiraažiga, see oli päris jabur, ja mingi kentsakas kleeepsumängu-jutt sinna otsa… Põnev ja jabur!

Ja kuna mul oli olemas fail, millega edasi töötada, siis panin muud tööd kõrvale ja võtsin, ameerikalikult öeldes, “väljakutse vastu”. See oli äge kogemus.

–

Edasi hüppan ajas veebruari algusesse 2018. Maxima kirjastamisel oli “Meie Eesti” raamat valmis saanud, aga ma olin läinud kaheks kuuks kirjutamispuhkusele Coloradosse. Mu 6aastane Maria läks kohalikus koolis nullklassi ja ma tegelesin kirjutamisest vabal ajal tema koolitamisega.

Ja kuidagi nii tekkiski see hetk: ameerikalikud ilusad värvilised töövihikud vedelesid meie ees laual, ma nägin, millise hasardiga Maria soovis neid täita…. Ja planeedid joondusid.

“Miks ei võiks mina eesti keeles sellist töövihikut teha?!” mõtlesin ma.

Õigemini: “Ma võiksin eesti keeles ka sellise töövihiku teha!”

See oli konkreetne hetk, kus kõik järsku selge oli. Muidugi sobiks teha jätkuprojekt, “Meie Eesti töövihik”. Ja et see on pluss, et ma kirjutan seda töövihikut teisel pool maakera, pisikeses külakeses, kus mul on inspiratsiooniks kolm kohalikku vihku, aga mitte ühtegi eestikeelset. Mu töövihik tulebki süsteemiväline, teadsin ma, seda ei ole mõtet võrrelda mitte millegi muuga, mis Eesti poodides, koolides või lasteaedades on. Ma teen lihtsalt meie enda oma, “Meie Eesti töövihiku”!

Selsamal õhtul istusime Mariaga koos ja ideestasime “Eesti asju”: meie nimed, meie mets, meie loomad, meie laulud. Käis taas lapstööjõu ärakasutamine :).

Sel ööl ärkasin mitu korda ja kirjutasin pimedas umbkaudu märkmikusse veel ideid juurde.

Sisuliselt oli töövihiku karkass tehtud 12 tunniga.

Edasi käis vaikne nokitsemine ja kammimine. Tegelesin stöövihikuga ka Eesti 100. sünnipäeval, ikka seal mägedes. Oli mõnus patriootlik päev.

…vaat sellised sünnihetke-lood seekord.

Ja “Meie Eesti töövihik” on täna ilmunud!

“Meie Eesti” raamatu uusversioon (13 uut lugu eestikeelses ja 5 uut lugu venekeelses) on ilmumas järgmisel nädalal.