Ja see siin on minu viimane kolumn mu Naistelehe kolumnisarjast, kirjutatud jaanuaris, kui siia Coloradosse koos Mariaga jõudsime… (Pilt: meie ajutise kodukese lähedalt. Pildilt võib leida lendava Maria :)).
MÄGEDES IMESID OTSIMAS
Olen jõudnud oma reisiga tee lõppu. Sõna otseses mõttes: siit külast ei lähe ühtegi teed edasi, saab vaid ringi pöörata ja tagasi sõita.
Tulin siia koos 6-aastase tütre Mariaga, tema läheb kohalikku kooli ja mina asun kirjutama. See on olnud mu ammune unistus: tulla tee lõppu, mägedesse. Kui ma sellest kunagi unistasin, siis ei osanud ma praktilisi probleeme ette näha ega osanud ka ette kujutada, millised imelised üllatused mind mägedes ootavad. Oli lihtsalt kutse, võibolla eelmistest eludest pärit: mägedesse!
Esimesed üllatused olid pigem kehvad. Hetked lennujaamas: olin lennanud “vaid” kahe kilomeetri kõrgusele mägedesse, aga juba iiveldas. Edasi viis võõrustaja auto meid kolme ja poole kilomeetri peale. Nõrkus, oksendamine, õhurõhk mängis keha peal pilli ja tahtis kõrvakiledet välja pursata, samal ajal sai mu tütar Maria kõrgusvahetusega hakkama mängleva kergusega.
Mägedes toimuvat saab seletada loogikaga: merepinna ligi on õhk tihe, aga mida kõrgemale atmosfääris tõused, seda hõredamaks õhk läheb, nii et pead hakkama oma kopsusid täies mahus kasutama, rakud laienevad. Edasi saabub müstiline moment: kas ja kellel on seekord paha ja kes saab hästi hakkama. Millest see sõltub, seda teadlased ei tea.
Igal juhul avarduvad mägedes mitte ainult rakud, aga ka teadvus. Budistid soovitavad kõrgustes mediteerida, olgu siis imede avasilmi nägemiseks või selleks, et tunnetada, mismoodi igas kivis ja liivateras on hing. Loodusrahvaste teadmised võivad küll olla geenidega kaasa saadud, aga kinnistama pead neid ise, praktika käigus, kõrgel viibides…
Ja samas hakkab kõrgustes tunduma, et kõrgust polegi olemas. Kõik on suhteline. Meie planeet keset universumit on väike ja kokkuleppeline. Seda tuletab eriti selgelt meelde mägede öine taevas: nii sügav, tähti täis.
KESTAVAHETUS
Poolune tunne on mul mägedes siiani, nädal hiljem. Joome palju vett, huuled on katki, nahk kirvendab üle keha, käib justkui nahavahetus, uude kesta minek…
See on kõik kokku nii eriline kogemus sellest, kuidas meie sees on seotud füüsiline ja vaimne olemine. Ka kivid näitavad meile sedasama: läbi füüsilise maailma on meil võimalik pääseda imede juurde.
Mägedes kõndides saan lõplikult selgeks selle, et õige kivitunnetus käib teadmistest eemaldumise läbi. Õige šamaan leidis õiged kivid käe ja südamega katsudes.
Ja Crestone´i küla, kus me elutseme, olevat vanast ajast tuntud kui indiaani tarkade riitusekoht. Siin tantsiti, siin sõlmiti hõimude vahelisi vaherahusid, siit leiti uusi tugevaid abilisi kivmaailmast. Küla targad väidavad, et siin ei ole mitte iiagl piiskagi inimverd valatud. Siinkandi kivises pinnas on kõrgmägede tarkus ja rahu.
…Lähiajal kirjutan siia veel oma kirju Coloradost, lubadus! 🙂
Enamikes poodides müüakse ka väikeses balloonis lisahapniku, mis võib päris suureks abiks olla. Kui nüüd üksjagu olete juba olnud kõrgemal, siis saab vast ka ilma hakkama aga järgmiseks korraks. Teine enda kogemus näitab seda, et kui lennata Denverisse, siis hea oleks üks öö Denveris veeta ja alles siis edasi minna. Eks ta aja(ja raha)kulu küll ole, ent merega ühelt tasapinnalt pärit eestlastele võib see olemise tunduvalt kergemaks teha.
Ma ise käin Breckenridge’i vahet ja seal on ka linnake 3000m peal, nii et esimestel nädalatel võtab iga liigne liigutus kohe hingeldama. Aga Eestisse tagasi tulles on see-eest nii kerge ja tore olla.