Minu haigusest ja elu(s)olust Õhtulehes

Panen siia äsja Õhtulehes ilmunud loo. Lähiajal loodan leida aega ja energiat, et ise eraldi blogipost teha sellest, kus ma praeguseks olen… sest see intervjuu on tegelikult ka juba kümme päeva tagasi tehtud ja vahepeal on aeg edasi läinud.

Epp Petrone: „Usun, et puugihaigus tuli mind õpetama.” (Pilt Õhtulehest; link loole on siin.)

Sirje Rattus

sirje.rattus@ohtuleht.ee

„Ainuke viis terveks saada on oma energiaid korrastada,“ leiab kirjanik ja kristallipoodnik Epp Petrone, kellel diagnoositi novembri alguses borrelioos koos entsefaliidiga. „See on spirituaalne väljakutse – et terveks saada, pead õiget elu elama.“
Epp Petrone on just naasnud neljanädalaselt puhkuselt Itaaliast.

„Hea ei ole enesetunne praegugi, peavalud ja nõrkus ründavad,“ märgib Epp, saabudes intervjuule otse lennukilt. „Ma seni ei teadnud, et puugihaigus võib nii salakaval ja pikaajaline olla. Keegi kusagil foorumis ütles, et läheb paremaks küll, aga mitte päev-päevalt, vaid aasta-aastalt.“
Kirjanik ütleb, et võtab asja pragmaatiliselt. „Põhiline küsimus on, et mida ma sellest õppida saan,“ leiab ta. „Mina usun, et kõik haigused on tulnud midagi õpetama. Praegu katsungi aru saada, mis juhtus ja mis edasi saab – ehitan oma identiteeti uuesti üles.“
Epu sõnul aitab haigus tal sihte selgemaks saada. „Kujuta ette, kui sul ei olegi enam nii palju selgeid päevi – mida sa siis teha tahad? Või kui sul üldse ei ole enam palju päevi jäänud – kuidas siis elad? Haigus peaks selles mõttes elukvaliteeti parandama, et ta sunnib sind valima asju, mida sa tegelikult tahad.“
Ehkki võitlus puugitõvega pole olnud kerge, on Epp alates novembri algusest, kui ta diagnoosi sai, kirjutanud ja kokku pannud kolm lasteraamatut. „Üks mu sõber naeris: „Nüüd su aju ongi selline, et sa enam muuks ei sobi kui lastekirjanikuks.“ Must huumor, aga eks selles on tõetera sees. Haigus on mind suunanud tagasi kirjutamise juurde – sinna, kus ma olen lapsest peale olla tahtnud.“

Ei teadnud, et puuk hammustas
Epp märgib, et paradoksaalsel kombel ei ole tal aimugi, kus või millal kuri puuk ründas. „Seda juhtub, arst ei imestanud üldse, puuk võib ka poole tunniga oma töö ära teha ja jalga lasta,“ sõnab ta. „Olin enda “Indiast” poe käima tõmbamisega ametis, suvi otsa tegin tööd ja istusin vahel Tartus Toomemäel murul – ajasin telefoniga juttu, hoidsin lapsel mänguväljakul silma peal. Selle puugi võisingi vabalt sealt saada. Kummaline lugu: muidu olen ma metsainimene ja seni pole puuki saanud, aga sel aastal sain mürgipuugi, kuigi jõudsin metsa ainult paaril korral.“
Ja kui muidu on ta metsa minnes end ikka mingi puugipeletusvahendiga kokku teinud, siis kodu lähedale parki minnes ei osanud Epp puuki karta.
Sellest, et miski on korrast ära, andis esmalt märku väsimus. „Aga see tundus täiesti normaalne – olin ju suvi otsa poeehitusega tegelenud. Ma ei osanud midagi kahtlustama hakata,“ räägib Epp.
Kahtlaseks muutus asi siis, kui jala peale ilmus punane laik. Aga ka see ei pannud Eppu mõtlema, et tegemist võib olla puugihammustusega. Siis tuli laik ka teise jala peale. (Rändav erüteem, teab ta nüüd – see on borrelioosibakteri üks näitajaid.)
Kui senistele kaebustele lisandus seljavalu, otsustas naine perearstile helistada. „Perearst arvas kohe, et võib puuk olla.“ Aga perearstivisiidile Epp ei jõudnudki. „Ütlesin, et kohe ei jaksa tulla, tundsin end nii viletsalt. Leppisime kokku, et tulen nelja päeva pärast.“
Kuna ka Epu kõige väiksem, viieaastane tütar oli tol nädalal pisut tõbine, istusidki nad kahekesi suurema osa ajast voodis. „Ütlesin inimestele, kes helistasid, et mul on hetkel talveuni – just oli esimene lumi maha tulnud. Keegi ei kahtlustanud midagi, aga ma olin omadega täiesti läbi, nii nõrk oli olla.“
Kuna neli päeva hiljem ei olnud Epu enesetunne põrmugi parem, lükkas ta arstikülastuse taas edasi ja arst oli sellega nõus. „Uskumatu lugu, tegelikult oleks arst juba mu esimese kõne peale võinud survestada, et ma kohe ennast kohale veaks, sest ma ise ei olnud oma mõtlemises sel hetkel päris adekvaatne,“ analüüsib Epp taganjärgi. „Aga näis, et ei mina ega perearst võtnud puugiteemat eriti tõsiselt. Mulle tundub, et borrelioosi osas käibki selline lobi, et see on ülediagnoositud ja üldse mitte suur probleem.“

Teles esinemas läbi udu

Haigus läks aga muudkui hullemaks. Siiski käis Epp ära varem kokku lepitud saates „Nädalalõpp Kanal2ga“. „See oli täiesti läbi udu,“ meenutab ta. “Mingil hetkel mõtlesin: kas see on tõesti kõik päriselt, et ma istun stuudios ja näitan saatejuhtidele oma kristalle?“
Läbi udu mäletab ta ka seda, kuidas helistas pärast saadet uuesti oma perearstile. „Mul oli väga paha olla – tundsin, et ei suuda enam hästi rääkidagi,“ kirjeldab ta. „Arst ütles mulle, et mingu ma siis erakorralise meditsiini osakonda, aga tema ei oska öelda, kas nad seal puugihaigusega midagi teevad.”

Esmalt helistas naine kiirabisse, et küsida, kas puugihaigusega on mõtet EMOsse pöörduda. „Rääkisin aegluubis, otsisin sõnu… Et kas tehakse puugivereproov ja määratakse ravi. Kiirabi vastas: „Meie seda küll ei tea.“
Kiirabist oli nii palju abi, et Epp sai sealt EMO otsenumbri. „Sealt öeldi, et minge perearsti juurde, kui on puugikahtlus. Vastasin, et mul on nii paha olla, on laupäev, ma ei jõua esmaspäevani oodata. Selle peale öeldi: „Tulge kohale, eks me vaata, kas ja mis teha saab.“ Minu jaoks tundus enda igaks juhuks kohalevedamine tolleks hetkeks väga raske.“
Siis meenus Epule, et tal on tuttav, kes töötab nakkushaiglas
„Ta ütles, et tulgu ma kohe sinna. Nakkushaiglas vaatas valvearst mu üle, nägi laiku jala peal ja mu üldist oleku – olin näost valge nagu lina. Nad võtsid mu ilma vereproovi tulemust ära ootamata kohe haiglasse ja veeni pandi antibiootikum tilkuma. Kliiniline pilt olevat näkku karjunud, et on ägedas faasis borrelioos.“
Üllatuseks olid vereproovis ka kõrged entsefaliidinäitajad. „See oli minu jaoks müstika, sest ma olen end entsefaliidi vastu end vaktsineerinud kolm korda,“ ütleb Epp. „Viimane süst oli tehtud 2011. aasta lõpus, see oleks pidanud kaitsma ära viis aastat. Aga arst ütles, et see vaktsiin mu päästiski, muidu oleks lugu veel palju hullem olnud.“
Kui naine kahe nädala pärast haiglast välja sai, oli ta endiselt nõrk. „Mu eksmees Justin elab kõrvalmajas ja proovisime seda elukest klapitada. Aga tundsin, et olen oma nõrgas seisus talle ja lastele pigem koormaks kui abiks.“ Nii et kui sõber kutsus Eppu Itaaliasse täielikku rahusse paranema, tundus see õige lahendus.

Ei saagi vist endiseks
Haigus on pannud Epu mõtisklema ka selle üle, mida annaks teha, et see nii paljusid ei niidaks. Esiteks on naine seda meelt, et igasuguseid puugihaiguse kahtlusi peaks nii inimesed kui perearstid ülitõsiselt võtma. Teiseks, entsefaliidi ennetustööd tasuks teha märksa agressiivsemalt. Samuti võiks vaktsiini Epu sõnul riiklikult doteerida – et puugisüsti hind on kolmkümmend eurot, jääb paljudel suure väljamineku tõttu vaktsineerimata.
Ka mingisugune meeldetuletussüsteem ning järjekindel arvepidamine e-tervishoiusüsteemis ei teeks paha. „Inimesele võiks saata meeldetuletuse, kui tal uus kaitsesüstiaeg tulema hakkab. Ma olen küll vastutustundlik inimene, aga mul läheb viie aastaga meelest ära, millal ma viimati süstil käisin, hoolimata sellest, et mul nende andmetega vaktsiinipass kodus sahtlis on.“
Korra entsefaliidi läbi põdenud, on inimene edaspidi selle haiguse suhtes immuunne, küll aga võib haigus hiljem mäluhäirete, nõrkuse või depressioonina endast märku anda. Borrelioosi ravitakse antibiootikumidega ning enamasti see aitab. Kuid ka see haigus võib jätta püsiva jälje näiteks mäluhäirete ja krooniliste liigestevalude näol.
„Arvan, et minu haigus päris ära ei kaogi. Ja ainuke viis terveks saada on haigust tänada – tema õppetunniga koos edasi elada,“ leiab Epp. „See on spirituaalne proovikivi, eriti entsefaliidi puhul, kus ravi üldse pole. Ainus ravi on terveks saada, elades õiget elu. Mõnes mõttes tundub see mulle äge väljakutse. Teisalt, kui vaadata süsteemselt, siis võiks ennetustööd palju tugevamini teha – puugihaigused on meie laiuskraadil tõsine probleem.“

KÜLJELOOD

Kirjanik paneb oma poe müüki?
Puuk aitas Epul oma eluväärtused ümber hinnata. „Selge see, et pean oma koormust vähendama,“ leiab ta. „Õppisin haigusest, et pean hoidma ennast ja oma kirjutamisannet.“
Viimased pool aastat on kirjaniku energiat võtnud uus ettevõte – Tartus Rüütli tänaval asuv kristallipood Indiast ja e-pood indiast.ee, lisaks on Epp osanik kirjastuses Petrone Print. Naine räägib, et ennast mitme südamelähedase asja vahel jagada oli ennegi katsumus, kuid nüüd, pärast haigestumist, selleks enam jaksu ei jätku. Et keskenduda kirjutamisele, plaanib ta osa koormusest ära anda või Indiast poe sootuks maha müüa. „Otsin inimest, kes oleks valmis poe kas ära ostma, tulema osanikuks või mänedžeriks. Olen avatud kõigile kolmele variandile.“
Epp usub, et tunneb ära selle õige inimese, kellele kristalliteema korraldamine üle anda. „Indiast ei ole ainult pood. Seal on ka teraapiatuba, me korraldame üritusi – see on pigem keskus, kuhu tuleb lisaks logistikale ka hinge sisse panna. Mina olen seda teinud ja see koht on mulle kallis, olen sealt praegu ise tervenemisel palju abi saanud, nii terapeutidelt kui kristallidelt.“

Haigus andis kirjutamisvunki juurde
Viimase kahe kuuga on Epp kokku pannud kolm lasteraamatut – nii et haiguse aeg on olnud loominguliselt viljakas. „Mõte sellest, et mingi bakter su aju kahjustab, on päris hirmutav. Tahtsin muidugi teada saada, kui hull asi on, ning avastasin, et loomingulises plaanis see haigus mitte ei võtnud ära, vaid andis juurde,“ räägib ta.
Äsja ilmunud loomalugude raamatu „Hiir püksis“ pani Epp kokku haiguse kõige hullemas staadiumis, enne diagnoosi ja ravi saamist kodus voodis „talveunes“ olles. „Need on ammused tõsielulised loomalood, mis juhtusid minu lapsepõlves. Ma olin maatüdruk, kelle jaoks tema loomaarstist vanaisa oli suur kangelane. Käisin temaga igal pool kaasas.“
Saatusevimkana on raamatus ka puugipeatükk. „Teadsin juba lapsena, et puugid on Eesti metsade kõige hirmsamad elukad,“ räägib kirjanik. „Haigust ennast ma samas eriti ei kartnud, pigem oli rõve ette kujutada, kuidas keegi su küljes ripub ja verd imeb. Mäletan, et ei julgenud puukide pärast puude all kõndida. Keegi ütles, et puugid eelistavad lepapuid ja tänu sellele õppisin puulehed varakult selgeks. Alles hiljem sain teada, et tegelikult saab puuke pigem heinast.”
Epu ema õpetas talle, et enne metsaminekut tuleb pluusivarruka ja sokiserva juurest küüslauguga määrida. “Ma ei tea, kas see nipp toimib, aga kuna mul puuke pole olnud, siis äkki tõesti… Ja sel suvel, kui ema õpetuse unarusse jätsin, tuligi see salajane pisike puuk, keda ma isegi ei märganud.“

PILDIALLKIRI:

OTSIB ABILIST. Epp ütleb, et kavatseb edaspidi tegelda ainult sellega, mis tema hingele tõeliselt rahuldust pakub. „Olen rahul, et mul õnnestus teha Indiast pood, aga nüüd on vaja selle edasi viimises abi, et ma ise terveneda ja kirjutada saaksin.“