Mõtteid Setomaalt

Istun Setomaal ja mõtlen, et see on ikka üks väga väärt koht. Iga kord, kui ma siia tulen, muutuvad minu vajadused ja tahtmised palju väiksemaks kui linnas. Mõtlen: kui õnnelik ma olen. Mul on oma väike maja, mul on oma väike aed, mul on oma mets ja oma põld (mis sest, et mets pole minu ja põllustki vaid siiluke). Mitte midagi muud polegi vaja, siin on kõik olemas.

See kõlab sõnades kuidagi õõnsalt ja ausalt öeldes kui ma olen mujal, siis ma ka ise imestan, kuidas see Seto õu mind küll nii hästi rahuldada suudab. Pole siin ju näiteks ujumiskohta kiviga visata. Aga ei olegi vaja – tuleb mulle kohe meelde, kui juba siin olen. 

Üks tark mees käis mul külas ja ütles, et mul on siin vist vana pühakoht, otse hoovi keskel on suured kivid (mitte mingid väikesed kivid! sellised, mida peab ikka mitu meest sikutama) kokku kuhjatud ja nende vahel kasvavad puud. 

Ühe puuga juhtus hiljuti lugu. See oli vana remmelgas, seest täiesti pehkinud ja maja suunas viltu vajunud. Ta oli mulle väga armas. Eelmisel suvel, kui valmis otsus ehitada maja otsa katusega terrass, sai selgeks, et see puu ots jääb ette. Alguses tahtsin vaid haru maha võtta, aga kui saega mees kohal oli, siis selgus, et puu-vaeseke on tõesti täitsa tühi seest.

Nii sai ta maha võetud, ma ei tahtnud seda pealt näha ja läksin metsa marjule. Tagasi tulles nägin, et puu oli maha võetud küll, aga meetri kõrguselt. “Siis saad siia lilli istutada!” Nojah. Ma polnud kindel, kas see lilleklumbi idee mulle sobib, või õigemini, kas ta siia sobib. See seto õu on nii lihtne, siin ei ole mingit „eputamist” olnud…

Ja siis tuli sügis ja uus suvi, ja siis tuli üllatus! Ma nägin ma, et ei peagi pead vaevama sellega, mis vanast kännust edasi saab. Minu puu oli uuesti kasvama läinud. Need võrsed olid kõik ühes pundis koos, rohelised, värsked, elujõulised, ja omal moel mulle Bali saart meenutavad. Bambus? Just, jah bambuse moodi. Eks remmelgas/paju ja bambus olegi sugulashinged oma elujõu poolest.

Mulle andis see nii palju jõudu ja rõõmu. Olen selle puuga nüüd juttu ka ajanud, no tõesti tubli, et ta sellise üllatuse tegi, ja ta lubas, et kasvab aina edasi. Vana puu asemel tuleb uus.

Seljataga on rasked nädalad. Justini perekonnaga on olnud probleeme, kirjastusalaselt on olnud väga hoogne, lisaks on inimesed mulle raha võlgu ega taha ära maksta… Ja siis vaatad seda puud ja mõtled: kõik on hästi. Puu kasvab edasi.

3aastasel Marial juhtus õnnetus, pühapäeval hammustas teda putukas ja ta käsi läks paiste, esialgu oli nagu õhupall. See õnnetus põhjustaski võnke plaanides: ma oleksin praegu kirjutamas hoopis ühes kloostris, aga ma jätsin reisi ära lapse haigestumise tõttu ja tulime siia. Siin ongi minu (kirjutamise ja ka muidu) koht, sain sellest nüüd lõplikult aru. Ei ole vaja mitte kusagile mitte, siin on kõik olemas.

Kirjutamine ja ka ideede leidmine tulevad siin kuidagi suure energiaga. /–/

Jätkan päev hiljem. Nüüd olen ma mõelnud tükk aega, kas teha veel üks rahulik päev või minna Setomaa kodukohvikute tuurile (see on laupäeval, gugeldage “kostipäev 2015”) või… ja peale jäi, et ikkagi lähen nüüd rongi peale ja tagasi edela suunas – homme on Paide arvamusfestival! Kell 12 tutvustab Evelin Ilves seal Rahva Raamatu Aias oma raamatut ja kell 17 otsivad sealsamas Justin Petrone, Mart Laar ja Marju Lauristin Eestile ajaloost kangelasi.  Mina lähen kuulama 🙂 Ja siis tagasi siia rahusse.