“Epskile varvastega Martast” ehk üks vana hea Andry kiri lastekirjandusest

Kraamisin siin vana arvutit ja leidsin sellise salvestatud kirja. See on vana hää Andry Ervald, kes kahjuks mullu meie hulgast lahkus… Aga Andry kirjaread elavad edasi ja kerkivad siin ja seal ikka üles. Otsustasin panna need read siia üles. Need on sügisest 2009, kui saatsin Andryle lugeda oma “Marta varbad” käsikirja ja see kiri siin ongi tema tagasikaja. Aga ka palju enamat. Kes end tema käekõrvale haagib, saab ekskursiooni lastekirjandusse ja üleüldse kirjutamisse. See on üks väga väärt kiri! Ma ma sain siit midagi, mis kindlasti minuga edaspidise mõjutajana kaasa tuli (kindlasti “Anna hammastesse” ka, ja neisse Jassi-juttudesse, mida Pere ja Kodu ajakirjas teen).

Las need Andry sõnad mõjutavad teisigi! 🙂 Olen kindel, et tal poleks selle vastu midagi.

(Ja veel kord on mul kahju, et temasugune maru andekas inimene nii vara lahkuma pidi…)

”

Armas Epp
Loodan, et Sulle on alljärgnevast tolku. Pane tähele: palun ära võta mu arvamusi kui eksperthinnangut. Kohe vabasta end sest mõttest. Raputa endalt see maha.

Ma olen üritanud siin Sinuga kaasa mõelda, panna end Sinu kui kirjutaja olukorda, nii hästi või halvasti kui see võimalik. Pigem halvasti, aga ehk natuke ka hästi.

Pajatan alguses millestki ehk teemavälisest, mida siiski silmas pidada tasub. Me tuleme kumbki erinevast sfäärist, Sina ajakirjandusest, mina lastekirjanduse tõlkimisest, dramaturgiast ja muinasjuttude maailmast. (See on tegelikult see, mille kohta sa ütlesid, et ma olen “loominguline”.) 

 

Ütlen veel korra üle ka ühe isikliku asja. Kui Sinu blogi leidsin, oli see mulle tohutu kergendus ja rõõm. Ma tajusin, et neidsamu arusaame, mida iseõppijana olen igalt poolt üles noppinud, saab kasutada ka ajakirjanduses. See andis mulle palju julgust ja rõõmu, selle eest Sulle korra veel aitäh. (Ma pean Sind mõttes muide oma õeks natuke, nooremaks ja vanemaks korraga, aga see selleks). Ka Justini näpp oli siinkohal mängus. Nii et aitäh tallegi.

Aga põhiline erinevus minu ja sinu vahel on, et mina olen kirjutajana välja kasvanud jutuvestmise kaunist kunstist, suulisest. Sina ajakirjutamise kaunist kunstist, kirjalikust. Ilusad ja tähtsad on mõlemad. Aga, (võib olla on see minu isiklik komöödia – jutuvestmise kunst on lastekirjandusele tsipake lähemal. Vähemalt tundub mulle sedasi).

Nii. Ja nüüd hakkan siis arutama, harutama, pajatama ja ka veidi lajatama:)

ESIMENE MULJE
Mis mulle Marta lugude juures kohe väga meeldis, oli nende tundetoon, rõõmus, sangviiniline, ja natuke nagu uuriv, et kes see tore ilmakodanik on, kellega me koos elame. Mis mulle veel meeldis, oli nende päikeselisus, kollast värvi on seal palju. Muide, ka meie tegime Maarja ja Joonase toa üksvahe üleni kollaseks ja praegu on Maarja toa põrand apelsinikollane ja Joonase toa sein.

Ja tegelikult ongi hea raamat olemas. Rõõmus. Kollane. Nakatav. Pisikeste vigadega, aga mis siis.
(Kui üldse miskit viga mainida, siis ühte. Kirjutaja ei tohiks mõelda üldse selle pääle, kas tema lugu mahub leheküljele ära või mitte. Näidendi kirjutamisel näiteks õpetatakse, et kui kirjutaja jaoks algab näidend sellega, et Viru keskusesse kukub reisilennuk, siis nii ta kirjutagugi, mitte ärgu hakaku mõtlema, et seda ei saa ju lavastada.)

Mulle tundubki, et põhiline puudujääk selle raamatu puhul praegusel kujul on formaadi ehk lehekülje peale mahtumisele mõtlemine.

 

Ajakirjanikul on see mu meelest alati kuklas, ma end pean kogu aeg kirjutades keelama, et ma ei vaataks, palju mul tähemärke juba on. Jutuvestjal on natuke teisiti. Tema lõpetab loo kas siis, kui tunnetab publiku väsimust, või omaenese tühjenemist või jutt saab lihtsalt otsa.

TAHAD KLASSIKUKS SAADA?
Tulles tagasi raamatu päikeselise, samase ja läbiva tundetooni juurde. Kui Sa tahad väga head raamatut. Lastekirjandusse klassikasse kuuluvat. Siis. Pane palun tähele. Siin on ka oht, ühetaolisuse oht.

 

Vaata, lapsel on ühes samas päevas väga palju meeleolusid. Marta tundub olevat sangviiniline ja natuke ka koleeriline. Mis sellest. Ta mossitab, ta on nõutu, ta rõõmustab ja hõiskab, ta on pahane, ta on hämmingus.
Terves Marta elus on igal juhul muid meeleolusid. Me teame neid ju Marta blogist. On õudust, kurbust, hirmu, arusaamatust. Neid erinevaid tundeid, neid võiks palju rohkem olla. See oleks minu esimene nõuanne.
Sest lastekirjandus ei ole muretu lullitamine. Lapse maailm on sageli ka väga hirmus. Mulle omale tuleb keldrisse minnes siiamaani meelde, kuidas ma lapsepõlves keldri pimedust kartsin. Ausaöt, siiamaani tuleb meelde.
Ja hirmu pole vaja välistada. Eesti lastekirjanduses millegipärast arvatakse, et on. Et hirmud ei ole ilusad, ei kõlba raamatusse. Et kõik peab olema happy. Heh. See on nõukogude pärand, kui hakata järele mõtlema, see nö “muretu lapsepõlv”.

Selma Lagerlöf on öelnud umbes sedasi. Et kui võtad lapse sülle ja hakkad talle lugusid rääkima, siis on nii, et kui räägid talle haldjatest ja printsessidest, jääb lapsuke peagi tukkuma, aga räägi talle hiiglastest, räägi trollidest ja kollidest, ja sa näed, kuis ta silmad erutusest ja huvist põlema löövad.

Mõtle selle peale, palun. Teistsuguste meeleolude peale. See annaks tervele raamatule palju juurde.

EEMALDU

Mäletad Vladimir Iljitš Leninit? Tal oli miski teos nimega “Eemalseisja nõuanded”. Tark nimi igatahes. Eemalt on hea nõu anda, ja eemalt on ka parem kirjutada. Mitte alati, ma tean, aga enamasti.

Nüüd ütlen midagi, mis kõlab lausa õõvastavalt. Marta, tema issi, sa ise, kõik raamatu kangelased on sulle kallid. Kallid ja armsad inimesed. Kas sulle tuleb meelde, mida on öelnud Faulkner. Et mida teha, kui tahad kirjutada midagi head?

Ära palun võpata ega ehmata.

Jah, need sõnad on: “Kill your darlings.”

Ära mõista seda sõnu sõna sõnalt. See ei tähenda, et pead kööginuga ihuma hakkama. (Anna andeks, kohatult julm nali)

Siinses kontesktis tähendaks see tegelastest eemaldumist, nende vaatamist kõrvalt, võõra silmaga. Et neid lugeja jaoks paremini mõistetavaks teha.

Eriti vääriks lahti maalimist Isa kuju. Meie kõik, kes me loeme Elust kirju või Marta ja Anna blogi, lisaks Justini enese blogi, meil on temast mitmekülgne, kirev ja põnev ettekujutus. Aga kujuta nüüd ette lugejat, kes ei tea Sinust, Su perest, raamatu autorist mitte kui midagi. Kes otsib tegelikult kas midagi enese pere kohta või lihtsalt ühte vahvat lugu.

Tema jaoks on Su raamatu Isa lihtsalt üks Isa, kelle kohta ta midagi teada ei saa. Okei, ta mängib kitarri, ta mürab, kõige tähtsam on muidugi  – ta armastab oma last. On tunda, et Isa on sümpaatne, ja kohati on tunda, et ta nagu oleks peategelase lükata tõugata. Sest. Ta on lahti kirjutamata. Mu meelest.

Võta nüüd kätte Pille Riin. Loe läbi esimene lugu.
Vahemärkuse korras, Pille Riin on Jaan Krossi ja Ellen Niidu tütar Maarja Kross, praeguse nimega Undusk. Kirjutamise ajal elasid nad Pääskülas, samasuguses kandis nagu umbes teie Tartu kodu. Ellen Niit eemaldus kirjutamise ajal oma tütrest, pani talle isegi teise nime ja kirjutas temast lugusid, selliseid, mida võib tunda igal ajal iga tüdruk, ja samas lugusid, mida tundis tolle aja tüdruk tol ajal.

Pane tähele esimest lugu, lauset, kus kirjeldatakse Pille Riini isa. “Pille-Riini isa kirjutab ja tõlgib raamatuid. Aga ainult suurtele inimestele, mitte Pille-Riinile.” Kes see on. Teadagi, vana Jaan ise. Kes “on oma toas ja teeb tööd.” (Jälle üks vahemärkus, veidi aja pärast tõlkis isa koos emaga Pille-Riinile ja teistele Kornei Tšukovski “Imepuu.”)

Edasi me saame isa kohta teada tema reaktsioonist Pille Riini murele kuuekopikaliste kohta. Läbi raamatu tuleb neid pisikesi suhtlemiskilde veel ja meil tekib päris hea pilt Pille-Riini isast, emast, vanaisast, tema vähestest sõpradest, kõige rohkem temast endast.

 

Isa kohta me saame näiteks leevikeste ja pudrusöömise loos teada, et tema meelest on pudrutaldriku kuldne äär vabrikus kinnipüütud kuldne päikesekiir. Autovända loos on mõned lihtsad laused: isaga on hea bussipeatuses emal vastas käia. Siis näeb rohkem asju ja ema tuleb ka rutem. Ja isa tunneb ära, kui bussil on rõõmus hääl, sest ema on bussi peal.

 

Külalise loos on vapustav lõik: Pille Riin pani roosad sokid jalga ja hakkas diivani peal hüppama. Ja “isa keelas teda alles siis, kui ta juba isegi pidi järele jätma.”

 

Selliste lausete leidmine ja väljavalimine on muidugi tõeline kunst.

 

Vahest sa mõtled selle peale. Isa ja teiste tegelaste väljamaalimise peale. Palun, ma tõesti tahaks Justinit näha. Ja mitte ainult mina.
Põhimõtteliselt võib lastekirjanik oma tegelastest väga kaugele minna. Tean oma praktikast, et iga mu muinasjutu taga on konkreetne laps, ükskõik siis, kas olen kirjutanud vaalapoeg Martinist, Kuninglikust tolmulapist, boamaopoisist, kes roomata ei oska (see on meie Joonas), tüdrukust, kes kõnnib laes (Maarja), vedurist, kes armastab ainult kihutada….

Ehkki, lastekirjanduses on ka dokumentaalkirjandust, aga väga vähe ja Marta raamat sinna kanti ei kisu.

Sa võiksid lausa peategelase nime välja vahetada, esialgu mõttes, ja vaadata siis, mis juhtub, milliseid mänge ta mängima hakkab ja milliseid mõtteid mõtlema.

Sest asi pole ju nii palju Martas, (sa ometigi ei promo oma tütart, me teame seda kõik, muidu sa poleks lasteblogi luku taha pannud), kuivõrd ühes tüdrukus, kes kasvab XXI sajandil soojas ja sõbralikus peres.

Kuid. See ei ole nõuanne, mida 100 protsenti järgima pead.

 

Siiski julgen soovitada: eemaldu. Kirjutamise ajaks eemaldu.

SUHTED
Peategelane avaldub alati suhetes teiste tegelastega.

 

Pipi suhtles Tommi ja Annikaga, Karlsson Väikevenna ja Majasokuga, Pille-Riin oma perekonnaga, Muumitrollid sekeldasid omavahel ja hatifnattide ja Urri ja dront Edwardi ja Nuuskmõmmiku ja igasugu pisiputukatega, Puhh terve selle seltskonnaga, kes 100 aakri metsas elas, Jip Jannekesega, Naksitrallid omavahel ja kassidega, Peeter Paan ….

Selleks peab natuke paremini lahti kirjeldama teised tegelased. (Nagu juba enne öeldud sai.)

Näiteks kolme nuku loos Marta ei suhtle nende nukkudega ja me ei saa eriti neist midagi teada, ei Martast, ei nukkudest. Pane tähele, sina tead, Marta teab, aga paljas fakt, kuidas need nukud tulid Marta ellu ja see natuke, mis ta nendega teeb – lugeja jaoks ei ärka need nukud ellu.

Vannivahu loos Marta suhtleb vannivahuga (aga võiks naaatukene rohkem suhelda). Sest muidu on see küll selline võrratult maagiline lugu, mida ei tahaks kohe mitte puutuda oma karvase käpaga.

Suhted, suhted, suhted. Suhtlemine, suhtlemine, suhtlemine.
Koos tegutsemine. Mis juhtub?

Vaata Pille Riini, seal ta suhtleb naabrimaja Anuga, ja Jüriga, ja tädi Juuliga, ja nukk Annaga ja isaga ja vanaisaga.  Ah jaa, võõra onu ja võõra koera ja poetädiga ka (300 grammi hapukoort) Ega neid suhtlusparnereid nii palju polegi, ent iga kord nad avanevad erinevast küljest.

 

Jip ja Janneke on ses suhtes külluslikum raamat ja Marta maailmaga veidi sarnasem. Võiksidki tähele panna ühte asjaolu. Jip ja Janneke on meeletult populaarne. Igas Hollandi peres pidi see riiulil olema. Mina ei saanud kaua aega aru: mispärast küll?

 

Üks põhjus, need lood on lihtsad. Teine põhjus, neid lugusid on niii niii niiii palju. Kolmas põhjus, nad valgustavad ühte ja sama tegevust väga erinevatest külgedest. (Vt Jipi ja Jannekese lõpus teemaregistrit)

 

Noh, suhetest rääkides, nagu me enne mainiseme, Jip suhtleb Jannekesega, ja nad mõlemad suhtlevad oma emadega, siis miski onuga, siis palju oma kassiga. Ja Nukutirtsuga. Jälle, ega neid suhtluspartnereid üheski loos väga palju pole, igas loos üks või kaks, ja nii hirmus palju pole neid ka raamatu peale. Laps ei oskagi vist suure hulga inimestega suhelda.  Aga lugusid on palju.

Ja. Kõik suhtlemised mängitakse lahti, lausa näidendiks. Ja et lugusid on palju, siis…

 

Juuksuriga suhtlemisest on tore lugu (“Jipil on saba”). Mõnikord on Jip ja Janneke väga pühalikud ja mõtlikud, teinekord väga praktilised (“Pühadejänku”) Jne, jne. Erinevad tundetoonid, erinevad sündmused (millest tuleb juttu allpool),kas pole.

 

Kui peaksin suhete peatüki ühte lausesse suruma,ütleksin:kirjuta palun suhted lahti.

 

EBALOOGILISUS JA MAAGIA
Lapse maailm ei ole loogiline. Seda näeb eriti Pille Riini lugudes. Pakasele joonistamine ja leevikeste kadumine.

Marta lugudes on neid momente, kasvõi vannivahu loos.

 

Pille Riinis on ka üks lausa ürgmaagiline lugu, see, kuidas tädi teeb Pille Riinile Anna. Ükski laps ei saa otse aru, mis seal loos on, kaudu küll.

 

Kohati on Marta maailmas natuke palju sirget loogikat, aga mitte ka nii palju, et Marta puise vanainimesena tunduks.

 

Vaata, laps pole lastekirjanduse kangelasena veenev mitte siis, kui ta nukkudega või kutsudega või jänkudega mängib, vaid siis, kui ta neist omamoodi mõtleb!!!!!!! 

 

Tjorven ja Pootsman on hea näide. See koht, kus Stiina ja Tjorven ja Pelle riius on, ja Pelle kala püüab õngega, mille otsas ussi pole, ja kuidas nad pärast paadisillal nukuvankrit jalutavad.

 

Või kui Tjorven küsib Melkeri käest, kel on parajasti harukordne inspiratsioon, et kus Pelle on, ja Melker vastab, et küülikupuuri juures, ja lisab, et ma palun taevast, et ta oleks küülikupuuri juures, ja Tjorven küsib: Onu Melker, miks sa tahad, et taevas oleks küülikupuuri juures.

 

Ja mõnikord võib laste puhul märgata, kuidas nad teavad asju, mida nad tegelikult teada ei tohiks, või kuidas nad mõistavad seda, mida täiskasvanud enam ei mõista.

 

Sellest rääkisin Marta ja Anna blogis, inglite nägemise juures, mäletad? Tõin näiteks Mary Poppinsi kaksikute ja varblase loo. Nimetagem seda maagiaks, ehkki võiks ka teisiti.

 

Jipis ja Jannekeses ma nii väga maagiat ei leia.

Ja Marta on mu meelest üpris kõvasti kahe jalaga Maa peal. Aga, samas, ta on indigolaps. (Noh, mina usun sellesse terminisse, sorry, kui sulle vastu hakkab)

 

Lihtsalt mainisin, et ka selline tema on lastekirjanduses. Õigemini, selline tugev allhoovus on tihti heades lugudes.

 

VORM

 

Kui loed Jippi ja Jannekest või Pille Riini või ka Sipsikut (Sipsik ei lähe selles mõttes Sinu raamatuga kokku, et see on rohkem mänguline kui eluline), siis märkad ühte.

Enamik lugusid meenutavad ülesehituselt novellikest või lausa anekdooti.

 

Jipis ja Jannekeses on mu meelest parim näide “Suvi on surnud”. Vaata pilti ka, kunstnik on seda lausa rõhutanud.

 

Pille Riinis on ka niimoodi, et lood jõuavad mingi lõpplahenuseni. Pille Riin saab vaatamata takistustele koore kätte või nõustub Jüriga kella jagama või leiab hea ettekäände soome kelguga sinka vonka sõitmiseks.

Bullerby lapsed on samamoodi üles ehitatud, novellilaadselt. 300 grammi hapukoort toob ju hoobilt meelde jupi kõige paremat suitsuvorsti.

 

Kõikides nendes raamatutes on sees ka juhtumeid, kus peategelane on jännis. See on seotud suhete ja suhtlemiste peatükiga. Pille Riin teeb pahandust, Jip ja Janneke on lausa mitu korda mingi jama sees. Seda pole sulle tarvis öelda, et heas loos tuuakse moraal välja haruharva, Scmidtil on näpp püsti üksikutel kordadel, ja mõni kord peabki näpp püsti olema.

 

Moraali koha pealt pole sul midagi mõelda, selle koha pealt on Marta lood laitmatud. Siin ei loeta moraali.

Kuid paljudel lugudel pole nagu õiget puänti. Lõpp-punkti.

 

Muide, puänt tähendab algselt just nimelt punkti, mis pannakse lause lõppu, ja siis niisugust tundlikku kehapiirkonda nagu rinnanibu. Tundlikku loopiirkonda.

See ei tohiks sulle väga võõras nipp olla, sest heas leheloos on ka nii, et see viimane lause tõmbab kas joone alla või keerab kõik asjad kraadi võrra kangemaks või…

 

“Head ööd” ja unenägemine on täitsa head lugude lõpud, aga kui neid liiga palju on…. Ma ei tea?
Puänte paluks.

 

SÜNDMUS

 

Üks asi mind küll pani su lugudes mõtlema.

Nimelt. Kõik lood, kõik novellid hakkavad peale sündmusest. Muinasjutud ka algavad sündmusest. Kuninganna istus akna all ja tikkis ja torkas nõelaga näppu, veretilk kukkus valgele kangale ja kuninganna mõtles: Oh, sünniks mul lapsuke, valge nahaga nagu…

 

Muinasjuttudes on mõnikord kohe nii, et öeldakse, et sündmust ei ole ega ole kaua aega. Elasid kord eite taati, kes tahtsid omale lapsukest, seda aga ei sündinud ega sündinud…

 

Sündmus. Sündmus. Sündmus.

 

Sul on sündmused olemas. Marta mürab, Marta märkab kolme nukku, mis iganes, aga sageli ei lase sa sündmusel suureks kasvada. Miks ometi.

Sündmuse suureks kasvamine on tähtis. See on tähtis.

 

Sest sündmus, mis kasvab suureks, viib takistuseni. Takistusest läbimurmine viib uue sündmuseni. Uus sündmus viib takistuseni. See omakorda jälle läbimurdeni, milleks võib olla juba puänteeritud lõpplahendus. 

Nüüd andsin sulle dramaturgia lühikursuse ka veel:)

 

LASE SÜNDMUSEL SUUREKS KASVADA, oleks mu nõuanne.

 

NB! Sündmus kasvab suureks läbi suhete.

 

ARENGUKAAR

 

Ja nüüd, arengukaar. Hea lasteraamat, mis keskendub ühele tegelasele, laseb sel tegelasel muutuda ja kasvada. Me saame pildi tema arengust.

Kummalisel kombel me saame väga hea pildi Marta arengust Sinu Marta blogi lugedes, aga raamatus ei saa.

 

Pille Riini puhul me pilt Pille Riinist rikastub pidevalt, kuni jõuab välja seletamatult kirjanduslikku loosse, kus Maarja on väike veel ja tal on vanem vend ja isal ja Pille Riinil ja emal on roheline võluklaas ja.

 

Puhhi lood jõuavad välja Christopher Robini suureksaamisesse ja sellesse, et saja aakri mets jääb igaveseks alles, ja Puhh ja Iiah ja Notsu ja Jänes ja teised ka.

 

Sellest on veidi kahju kuidagi, et Marta lood sagely kuhugi välja ei jõua. 

 

 

ARU MA EI SAA

 

Kuule, Epski. Miks me ei saa teada, et peategelase isa räägib ühte keelt ja ema teist keelt ja peategelane ise saab mõlemas keeles hakkama. See oleks just asi, mida eesti lastekirjanduses seni üldse pole. Ehkki, võiks ikka olla, sest peresid, kus isa räägib vene keelt ja ema eesti keelt, on küll ja küll.

 

Aga nähtavasti on see mõne teise tulevase raamatu teema.

 

PILT

Praeguse seisuga ütlen piltide kohta sama, mis päris alguses su lugude kohta. Head soojad pildid.

 

Aga. Goethe ütles. et kui siin minu jalge ees on mops ja te joonistate mulle pildi mopsist, kes on samasugune kui see mops siin mu jalge ees, siis kus on kunst?

Goethele meeldiks väga see naeratavate lennukite pilt.

Ja see kollaaž, kus saab ninasid ja nabasid kokku panna.

 

Ma tean, et Sulle meeldib Justini ja Marta müramise pilt. Mnjah, see on hea pilt, kui vaatan seda Sinu silmaga. Aga kui vaatan seda võõra inimesena, siis on seal mops-mops. Goethe kehitaks õlgu. (Ma ajan Goethe kaela, et Sa minu peale ei vihastaks.) Aga ma soovitan, osta see pilt ära ja pane klaasi alla. (Klaas peab olema valgusekindel, akvarell ei kannata päikest)

 

Pilt peaks tekitama pinget, täiendama, kirjeldama seda, mida loos pole, äratama küsimusi.

 

Kõige parem näide: Kamille kaanepilt su suveraamatule. Seal on murtud oks.

Keegi ju lausa küsis, et miks see murtud oks.

 

Ma vastaks (väitmata, et mul on õigus): See lugu räägib lapsest, kes vist esimest kordi elus teadvustab, et ta on osa kõigest siin maailmas. Siiamaani on ta lihtsalt seda olnud, ilma mõtlemata.

 

See laps mõistab ka, et maailm ei ole ainult turvalne paik (seepärast ongi oks murdunud). Selles maailmas on torme ja ohte ja hirmu ja üksindust.

 

Aga ta teab, kust saada kaitset, rõõmu ja lohutust. Väga maagiline raamat ja väga maagilised pildid, muideks.

 

Kõige maagilisem pilt minu poolt näideteks kasutatud raamatutest on Pille Riini viimane pilt, see sinine. Vaata seda.

Muide, sa võid selle loo juurde lugeda ka Giovanni Rodari Telefonijuttudest lugu Sinine valgusfoor.

 

 

KOKKUVÕTTEKS

 

Epp, Marta raamat on mulle väga kallis ja Sina oled mulle väga kallis.

 

Ma natuke kardan, et tunned end haavatuna, et rõhutasin nii vähe positiivset. Loe algus läbi. Ütlesin seal, et kõik on hea ja tore niigi. Ja mu arutlused ja harutlused on juhuks, kui tahad paremat veel…

Liikumissuunad.

 

Ja mul ei pruugi üldsegi õigus olla oma arvamistes.

 

Kõik, mis välja tõin, on selle pärast välja toodud, et Sa oled minu meelest potentsiaali poolest üks andekamaid kirjutajaid, keda mina tean. Mitte ainult lastele. Aga kindlasti ka lastele! Ma ei oleks viitsinud nii pikalt klõbistada, nii pikalt tuhnida ja lugeda, nii pikalt mõteleda, kui see nii poleks.

 

Vaat selles on mul küll õigus.

 

Nii et loe Pille Riini viimast lugu, rohelisest klaasist. Ja siis korra veel Rodarit, sinisest valgusfoorist

 

Rõõmsat jõudu! Andry.

 

P.S. Anna palun teada, et kas oled tige mu peale, või äkki pole. Mul süda muidu jääb valutama.

“