Kas sünnitada kodus või haiglas?
Kui ma oma elus veel sünnitaksin (ei tea ju), siis ma ilmselt sünnitaks kodus. Või äkki on selleks ajaks olemas juba looduslähedased sünnituskeskused, mis kombineeriksid kodust soojust ja meditsiinitarkust.
Mina ei tahaks neid kumbagi välistada, ja ma olen nüüd 24 tundi mõelnud-tunnetanud meie sünnituse kogemust. Aru saanud, et ma püüdsin algusest peale neid kahte poolt kombineerida ning minu kogemus, mis välja tuli, oligi KODUSSÜNNITUSE JA HAIGLA KOMBINATSIOON.
Aga mis siis täpselt üleeile ja eile kulges…
Mu sünnitus algas täpselt nii, nagu esimesed kaks, vete tilkumisega. Kui esimesel korral läksin haiglasse ja lasin veed lahti teha ning said meditsiinilise sünnituse osaliseks (oksüt-tilk ja lõpuks epiduraal…), siis teisel korral läks kõik loomulikul teel, peagi algasid tuhud ning laps sündis koos veega, lootekoti-õnnemüts peas. Lootsin, et ka seekord läheb nii, nagu teisel korral, aga mida kuidagi ei alanud, olid valud.
Ma läksin haiglasse, arsti juurde, tema oli juba ammu teadlik mu planeeritud kodussünnituse plaanis, tundis mu ämmaemandat ja elas meie plaanile kaasa. Arst laskis teha analüüsid (jah, looteveed tilguvad ning on puhtad, veri ei näita infektsiooni…), nii läksin koju paluma taevaseid jõudusid ja jooma taimeteesid, et ometi ka emakas tööle asuks.
Sest vaadake, kui lapsuke on näiteks oma varbaga lootekotti väikese augu teinud ja sealt tuleb veidi vett, siis see iseenesest ei tähenda, et emakas oma asu-tööle-märgi kätte kohe saaks. Aga kaasaegne meditsiin teab, et sellest olukorrast võib alguse saada infektsioon, mis lootevetele ja muidugi meie peategelasele, beebile, halvasti mõjub. Ma olen küll kuulnud tuttavatest, kes seda ei teadnud ohust ja isegi kuus päeva tilkudes ringi kõndisid ning ei saanud mingit infektsiooni, aga – siinkohal olen mina pigem meditsiini usaldav.
…Aga mitte nii palju usaldav, et kohe haiglasse kiirustada ja oksüt-tilk veeni saada.
Ei. Ma ootasin kodus, ja palusin, ja ootasin, ja larpisin teed ja helistasin ämmaemandaga.
Järgmisel hommikul siis algasid hõredad valud, ja ma teadsin, et tulebki kodus see sünnitus. Meie uues armsas kodus, keset looduslikke materjale ja head aurat ja koos ühe Eesti toredaima ämmaemandaga, Siiri Põllumaaga.
Valutamise-avanemise faas läks väga hästi, mul oli ka teadlik audio-valik (“Having a baby”, inglisekeelse hüpnotiseeriva teksti ja muusikaga CD, mida saab muide laenutada “Terve valiku” poest Tartust). Enamiku avanemise ajast soovisin ma olla üksinda, ma arvasingi ka ette, et seda soovin. Siiri ja Justin ajasid teistes tubades oma asju, lapsed olid kooli-lasteaeda viidud (mäletan oma mõtet, et lapse peaks välja saame enne poolt ühte, siis tuleb Marta koju… ning ajaga ma mööda ei pannud, ta sündis kell 12.25!)
Ahjaa, tegelikult ma polnud üksinda, sest mul oli kokkulepe kahe reiki-inimesega ja nende sõpradega, nad tegid mulle distants-reikit. Ma olin puust vannis, kodus, ja avanesin kiiresti. Hiljem tulid ka Siiri ja Justin sinna, aga mul olid silmad peaaegu kogu aeg kinni ja ma olin justkui pooleldi mujal… iseenese sees. Just selle tunde pärast ma tean, et teeksin kodussünnituse uuesti. Haiglas oleks raske sellist intensiivset vaimset seisundit saavutada.
…Teatud kakofoonia tekkis siis, kui ma olin lõpuni avanenud ja hakkasin pressima ning laps tuli kõhust välja – ja läks tagasi sisse! No päris nii hull see ei saanud vist olla, aga minu tunne oli täpselt see. Esimesed lapsed olin ma ühe pressiga välja saanud. Aga nüüd?
“Mis juhtus?”
“Ta tegi endale peaga ruumi ära ja läks sisse tagasi. See on normaalne.” Siiri rääkis nagu vana indiaanlane. “Tuleb uus press ja siis…”
“No miks ta siis tagasi läks!” Ma olin KOHUTAVALT pettunud ja mul oli tunne, et laps oli ka pettunud. Väga. Igatahes siis tuli veel seda välja-sisse mängu paar korda, enne, kui ma lapse välja sain. Koos veega, lootekotike-õnnemütsike peas, nagu Annal, ja nabanöör ümber kaela, nii nagu see oli olnud nii Annal kui Martal. Nii palju väikseid detaile märkasin…
AGA SEE LAPS OLI SININE.
Iga mõne aja tagant oli Siiri kuulariga katsunud ta südametoone, kõik oli olnud korras.
Aga see laps meie vannitoapõrandal linade peal oli sinine, vaat et valge. Ta hingas, aga ei karjunud. Ta oli teistmoodi, kui teised mu lapsed sünnihetkel, ja nähes Siiri käitumist, olin üsna kindel, et midagi läks nüüd nihu, ei tea ainult, kuipalju nihu. Siiri asus teda aspireerima ja hüüdis Justinile, et helistagu kiirabi numbrile.
Siis toimus kõik kiiresti. Meile öeldi, et “igaks juhuks”. Lapsega koos valla tulnud looteveed olid rohelised, keegi ei tea, mis ajast, aga laps oli järelikult mingil hetkel oma pärasoolt sinna tühjendanud ja see ei ole hea, sest sattub ka hingamisteedesse (MIKS ja MILLAL see äpardus tal juhtus, jääbki saladuseks. Kas ikkagi oli mingi infektsioon tekkinud, mistõttu lapsel oli paha olla? Mina ise arvan tagantjärgi, et see juhtus päris lõpus, suure pettumuse tõttu, kui kohe välja ei saanud esimese pressiga… ma tunnetasin ise seda suurt pettumust ju nii suurelt, see pidi temast ka tulema!)
Igatahes olla see kokkulepe, et kui kodus sündinud lapsel on nõrk APKARi-hinne, siis minnakse teda haiglasse näitama. (täpsustus: kui on alla 7, meil oli 5-6, tegu 10pallisüsteemiga.)
Ja nõnda me läksime, minul peal sünnitusjärgsed vaprusevärinad, laps ikka sinakas, soojalt sisse mähitud… Kahjuks jäi ära stseen, kus Marta tuleb koolist koju ja leiab voodist ees lapsevanemad beebiga, selleasemel ootas ees issi, kes ta autoga kiirabile järgi haiglasse tõi.
Haiglas selgus, et pole häda midagi ei mul ega lapsel. Ka mu naistearst tuli kohale (väga armas Viljandi arst, Malle Praks) ja ka tema kinnitas, et poleks osanud eilsete uuringute põhjal kuidagi eeldada, et mul rohelised veed ja sinine laps ees ootavad…
Laps muide oli selleks ajaks juba üsna roosa ja aina punasemaks läks.
Mulle soovitati võimalust jääda haiglasse perepalatisse taastuma, mõtlesin vaid hetke, ja sain aru, et see on päris hea ja õige võimalus. Mina ei taha ju välistada ja vastandada. Mul on sünnitusjärgsetest perepalatitest ainult head mälestused. Ei mingeid kohustusi, vaid sina ja laps, ning kui vaja, siis ka paar tarka inimest silma peal hoidmas ja nõu andmas.
Nõnda olen mina oma sünnitusega täiesti rahul. Mul on muidugi kahju, et Maria ei saanud kohe rinnale, vaid pidi enne seda üle elama sõidu läbi linna ja haiglas kontrolli. Ma arvan, et see olukord juhtus sellepärast, et mul jäi murdosa jõust puudu, et ta esimesel korral välja pressida ja ta tagasi sisse libises (mind tabab siiani seda olukorda meenutades meeleheitepuhang…)
Aga samas näitas kogu juhtunu midagi väga olulist: Kui kodus sünnituse juures tuleb ette kriisiolukord, siis on haiglaabi ka kiirelt olemas. Siiri jagas nii telefonis kui ka kiirabibrigaadile kiiresti professionaalseid selgitusi, ka haiglas kulges koostöö.
Ja mida Maria sai tänu kodus sündimisele? Ma arvan, et ta sai väga hea avanemisperioodi, see oli täis muusikat ja häid soove. Ma arvan, et ema ja laps on omavahel psühhosomaatiliselt seotud sel sünnihetkel – no muidugi on, juba nabanööri kaudu on. Ei saa öelda, et kodus avanemine/sünnitamine oleks vaid ema egoism midagi vaimset kogeda, siin ei saa ema ja lapse vajadusi niimoodi eristada…
Aga jah, kui päris aus olla, siis mulle meeldiks, kui oleks olemas sünnituskeskus. Nii et arst oleks seal alati olemas kusagil nurga taga, aga muidu oleks sünnituskoht nn spirituaalne oma suhtumistelt ja keskkonnalt. Vaadake nt guugliotsinguga “(holistic) birth centre”, vaat selliseid kohti võiks olla Eestis ka vähemasti kaks tükki.
Pildil: üks Eesti kodussünnitajaid toetav ämmaemand, Eesti Ämmaemandate Ühingu juht Siiri Põllumaa, ja pisike Maria Leena Petrone, Viljandi haigla perepalatis.
PS. Ja lisaks minu artikkel, mille kodussünnitusest kirjutasin kunagi “Eesti Naisele” (kahjuks on artikkel poolik, just seal, kus Siiri Põllumaa jutt on… aga ka muu jutt on huvitav!) http://www.naistemaailm.ee/?id=7699