Mõni killuke Helju Valsist… ja keelest

Eile õhtul saabus uudis, et Helju Vals on lahkunud… Ma ei tea, miks ja millal täpselt, ma alles hiljuti Tartus nägin teda, tuhises vastu ja oli elurõõmus nagu ikka. Aga millal see “hiljuti” oli? Aasta alguses vist.

Heljut mäletan kindlasti enda 1. kursusest saadik, ajast, kui mind asutatavasse ajakirja Favoriit tööle kutsuti. Kahjuks ei ole mul meeles see esimene hetk tutvumist – see on iseenesest imelik, sest Helju puhul olid kõik hetked säravad, meeldejäävad… aga vaat seda ei mäleta. Minu meelest võttis ta meie kolme kursuseõe pundist, kes me Favoriidile kirjutama hakkasime, just mind endale isiklikuks hoolealuseks. Helju jaoks oli alati keel kõige tähtsam, ja ta ütles mulle seda kunagi päris alguses: “Sinul on keelega isiklik ja omamoodi suhe.” Ma ei saanud aru, on see ikka kompliment või mis see on, aga igatahes viitsis ta minuga istuda ja kirjutatu lause lauselt  läbi võtta. Tegelikult ta tegi (vabandust, tegi ta – muidu on russitsism) seda muidugi ka paljude teistega, aga igatahes mulle tundus, et minuga eriliselt kaua. Mulle on ekstsentrilised kujud alati väga meeldinud, nii et ma nautisin neid tunde või pooltunde temaga ninapidi koos. Ja küllap meid tõesti ühendas armastus keele vastu.

“Mul on sinu vigade suhtes midagi head öelda – need on sul süsteemsed!” ütles ta, kui ma pidevalt kirjutasin “veelkord” kokku ja tema selle lahku parandas.

“Sul on komadega oma suhe, ma näen.” Pärast teda olen ka kõigi teiste keeletoimetajate puhul seda seletama pidanud, et minu jaoks on olemas rõhu- ja pausikomad, mida vabalt võib ka näiteks “ja” ette kirjutada. Keelatud see pole.

“See pani mind mõtlema!” – kui ma ükskord pakkusin enda toimetatud moeloole pealkirjaks (vist) “Rootsi moodi mitut moodi”.

“Ära hakka ealeski maitseainetega üle pakkuma!” Üks labasem maitseaine on näiteks sõna “väga” või hüüumärk ja kolmpunkt. Aga pikantsemad on sõnaleiud. Helju õpetas mulle seda, et huvitavat sõna või metafoori ei tasu kaks korda järjest kasutada, esimene kord on üllatus, teisel korral juba lörtsid ära. Hiljem arutasime seda, et samas saab huvitava sõna/metafoori juurde tagasi tulla küll hiljem tekstis ja mingisuguse keeruga, ringiga, vihjega.

Oi, kui palju on mu keeleteadmiste kihtides sees Helju ilmekaid lauseid ja Heljut ennast mingis niiöelda olukorras. Kuidas ta seletas püsti seistes, daamilik jakk seljas ja käsi ukselingil (sest oli aeg minna võimlemistrenni, seal käis ta vist küll elu lõpuni), et “nõiaring” on eesti keeles parem ja “surnud ring” on russitsism, ning siis jäi ise mõtlema, et kas need kaks ikka on üks ja sama. Ta meel oli alati nii erk ja minu meelest on erksa meele näitaja just see, et end ei peeta eksimatuks.

“Arutame siis peale trenni edasi?” – “Mitte peale! Pärast!”

Ja Heljus oli alati seda lapselikku (NB, mitte lapsikut, mäletan, kuidas ta nende kahe sõna vahet rõhutas) uudishimu (või teadmishimu?). Suur osa minu lugudest olid portreelood kuulsatest inimestest, Heljus oli küllaga subjektiivsust, mõni staar talle meeldis ja mõni mitte, aga ta alati põhjendas seda. Vaieldamatult üks oluline kriteerium oli tema jaoks see, mismoodi staarid keelt kasutasid. “Aga rääkida ta oskab!”

Heljul oli kuuldeaparaat, ta oli kuulmispuudega. Toimetuses võttis ta selle töötamise ajaks vahel ära ja siis ta lihtsalt ei kuulnudki midagi. Ka siis, kui aparaat oli kõrvas, pidi temaga rääkima poolkarjudes. Kogu see olukord mind keele peale uutmoodi mõtlema. Kontrollima iseenda sõnastust, mida ma tema jaoks õhku paiskasin ja mida talle lugeda viisin. Aga lisaks tabasin ma ennast sellelt, et üritasin ette kujutada, mismoodi Helju keelt tunnetab. Talle oli keel mõnes mõttes lähemal, kui olid teised inimesed, vähemasti kirjalik keel. Suuline keel tuli temani läbi aparaadi ja läbi teiste inimeste pingutuse. Ma ei tea, kas see midagi tähendab, aga ma mõtlesin selle üle: milline on Helju suhe keelega ja kas see oleks teistsugune, kui keel oleks tema jaoks enesestmõistetavalt kogu aeg olemas olnud. Minu teada oli tal kuulmispuue juba lapsena. Eelmisel aastal rääkisin temaga ideest, kas ta sooviks kirjutada raamatut enda elust, aga tabasin vale aega, see oli just see periood, kui ta elu armastus kirjanik Leo Metsar oli haiglas ja suremas. Igatahes ta ütles, et praegu mitte.

Muide, üks meid ühendav teema oli kindlasti see, et minu papa (vanaisa, seesama, kes ka eelmisel aastal suri) tundis Leod ja Heljut ülikooli ajal ja neil oli vist Heljuga lausa mingi oma sümpaatia. Igatahes sain ma aastate kaupa nende terviseid edastada (kui on kaks osapoolt, siin teineteisele, kui on rohkem, siis üksteisele, eks: nii et minu papa ja Helju saatsid minu kaudu teineteisele terviseid.)

Kui ma hakkasin enda “Minu Ameerikat” välja andma, siis ei olnud küsimust, kellele peaks andma selle keeleliselt kammida (viimane väljend on minu isiklik kõnekeel, aga Heljule see meeldis). Tulemuseks oli kaks umbes kuuetunnist sessiooni, kus ta paberikuhja ees minuga istus oma köögilaua taga ja kõik läbi arutas. Küll keelt, küll stiili, küll lihtsalt sisu. Ta oli näiteks sõna “kolima” vastu metafoorina, see olevat ülekasutatud, mina ei olnud seda märganud ja nii vaidlesime, ei mäletagi, kumb siis peale jäi, ilmselt leidsime kompromissi… See sõna tuletab meelde, et Helju oli väsimatu võõrsõnade taha vaataja: kuidas sa seda eesti keeles ütleksid? Ja keeleuuendaja muidugi oli ta ka ning õhutas ka kirjutajas seda poolt. Mul on meeles, kuidas me panime Favoriiti ühe sõna… aga meeles pole, kumma arutlusealuse sõna juurde me siis jäime, kas “jõukur” või “rikkur”. Sel hetkel tundusid mõlemad sõnad täiesti ebatavalised ja imelikud, aga selle poolest ka võluvad. Praeguseks on mõlemad jõudnud kõnepruuki ega kõla kummaliselt.

Muide, ka sõna “lapseootel” on Helju poolt keelde toodud, lapsepuhkus ka. “Rase” tundus talle halva sõnana (ei mäleta, kas seal põhjendust ka oli, ilmselt kontekst, et seda saaks ka sõimamisel kasutada?), dekreetpuhkus veel hullem. Oijah, ja “Minu Ameerika” kallal istudes saime naerda, et miks ei ole sõnal “juut” ümberütlemise võimalust ja mis me ikkagi teeme selle “mustanahalise” probleemiga…

Tookord “Minu Ameerikat” keeletoimetades jõudis ta oma jutuga enda mälestuste juurde ka, nagu ikka kombeks. Mingist välismaareisist nõukogude ajal hakkas ta rääkima, vist Austraaliasse? Ma katkestasin teda – ajapuudus kmibutas – ja võtsin lubaduse, et ta kirjutab kindlasti üles enda memuaarid. “No kellel neid vaja on?” küsis ta, minu meelest edeva alatooniga. – “Aga ise oled öelnud, et sa oled avalik keelenaine!”

Keeletoimetamisel ma teda rohkem Petrone Printis ei kasutanud, mõtlesin küll vahel, aga eks siin tuli kiirus ja mugavus mängu, tänapäeval on kõik digitaliseeritud ja kõigega on kiire. Tegelikult õpib autor oma vigade käsitsi sisseviimisest nii palju, aga kellel tänapäeval seda aega on… kahju muidugi.

Ja teiseks, miks ma teda keeletoimetusega rohkem ei torkinud, mõtlesin ju alati, et ta võiks ise kirjutada.

Minu teada läksidki need memuaarid temaga nüüd teisele poole jõge , aga ma ei tea ka kindlalt, äkki ta keeldus meie kirjastusele seda tegemast aastal 2010 ja pärast seda võttis vastu kellegi teise idee, või kirjutas lihtsalt sahtlisse?

Mul on silme ees Helju käekiri, punase pastakaga trükitud tekstile sisse ja vahele kirjutatud märkused. Just see pilt teeb silma niiskeks.

Nädal tagasi neljapäeval mõtlesin Heljule ja tegin endale mõttes märkuse, et peaks ta uuesti üles otsima, seda mälestuste raamatu asja uuesti uurima. Meil oli nimelt nädala eest Petrone Printi kirjutajate-toimetajate järjekordne koolituspäev, seekord olid meie harijateks Reet Kasik ning Katrin Kern, mõlemad ülikooli õppejõu taustaga ja väga head keeleinimesed, kindlasti on ka nemad saanud on tükikese Helju mantlisiilust (sest ühte nime mantlipärijaks ju praeguse seisuga ei ole?). Igatahes oma kümme korda selle koolituse jooksul jõudsin ma oma peas mõelda “Aga Helju ütles nii…” või “Jah, Helju ka ütles nii…”