Meediaga suhtlemise raske kunst
Eile helistas mulle ajakirjanik ja mulle jäi mulje, et Postimehes tehakse mitme allikaga probleemlugu lastest netis. Mul oli vähe aega, aga siiski näpistasin veidi oma laste arvelt seda, et kiirelt kommenteerida. Lugesin isegi kaks linki läbi, mille ajakirjanik siis saatis: uudised sellest, et USAs on 82% beebidest netis esindatud ning et Eestiski tehakse beebidele Orkuti kontosid
Täna vaatan, et on tehtud uudisnupu formaadis lugu ainult minu jutu põhjal. (http://naine.postimees.ee/?id=325170)
Kunagi varem on ka seda juhtunud, ma hetkel ei mäleta enam, mis kontekstis. See peaks olema õpitund: pigem võtta rohkem aega ja kirjutada ise oma läbimõeldud arvamuslugu, või siis mitte anda kommentaare niisama lihtsalt, uurima täpsemalt oma jutu avaldamise konteksti. Miks ma arvasin, et tehakse pikemat lugu? Minu jaoks oli see kuidagi vaikiv eeldus, ma ei osanud eales arvata, et selle teema illustratsiooniks pannakse minu enda näolapp ja mingit muud juttu juurde ei tulegi.
Niimoodi sünnivadki meediategelased, kes pealtnäha jube edevad paistavad ja pealtnäha justkui ripuvad telefoni otsas, et meediasse pääseda :). Tegelikkus on teine: ajakirjanikel on vaja oma tööd teha ja sageli teevad nad seda nii lihtsalt, kui saab. Ja ikkagi, ma olen ju ise olnud ajakirjanik ja mul on solidaarsus nende inimeste suhtes, kes oma tööd teevad. Aga ikka vahel juhtub nii, et kontekst hiljem ehmatab.
Õnneks ununeb see kohe. See tundub olevat üks meedia reegel. Kõik ununeb.
Ja reaktsioon tuleb muidugi sinu, mitte ajakirjaniku pihta:
“Sry, Epp. Igat jama pole kah mõtet kirjutada, kui tahad ikka kirjanik olla.”
(Kommentaarid on seal täiega nõmedad, ei tasu vaadata.)
Anna siis palun need artiklite lingid ka 🙂
Aga välja tuli ju täiesti neutraalne tekst ja ka pilt polnud kole. Ei saagi aru miks see Sind meediakarastusega kaetuna häirima peaks? Põhjust ju häbenemiseks pole
Ei olegi põhjust häbeneda, aga üllatas ja pani mõtlema. Meedia on muidugi ettearvamatu, kunagi ei tea, mis välja tuleb, aga kas on võimalik samm sammult rohkem kontrollida? Kui ma oleks teadnud, et vaid minu jutu põhjal selline lugu tuleb, ma a) oleks pakkunud, et ise kirjutan otsast lõpuni selle loo, b) oleksin soovitanud tal kindlasti allikaid loo jaoks juurde otsida, c) oleks sellises nupus osalemisest keeldunud,
Kaur: http://naine.postimees.ee/?id=324842
http://naine.postimees.ee/?id=324932
Minu meelest pole ka lool häda midagi. Kui ta muidugi sinu tegelikke seisukohti ei kajasta ja sinu teksti on kuidagi väänatud ajakirjaniku arvamuse suunas, siis on paha.
Mõistan Sind igati. Nii (endise) ajakirjanikuna kui ka ise samasuguse ehmatuse osaliseks saanuna tänavu suvel, kui Õhtuleht minult FB-s kurdetud akna taga käiva ja tõsiselt frustreeriva tee-ehituse murede põhjal kommentaari küsis. Andsin hea meelega.
Peamiselt selle mõttega, et kuna olin saatnud rohkem kui kuu aega tagasi 400 puu mahavõtmise asjus arupäringu/kirja Tallinna Keskkonnaametile ja helistanud samal teemal Keskkonnainspektsioonile, aga kumbki polnud vastanud, lootsin, et ehk meedia on pääsetee, mis mõne kivi veerema lükkab. Tundus, et ajakirjanik sai aru, vähemalt tekst, mida ta mulle näitas, oli faktiliselt korrektne.
Järgmisel päeval aga lugesin lehest lõiku: “Kui nende langetamisega algust tehti, helistas ta keskkonnaameti infotelefonil 1313, kust talle lubati tagasi helistada, mida pole senini tehtud. Edasi saatis ta neile kirja, kuid ka sellele pole ta tänaseni vastust saanud.” Teisisõnu oli toimetaja ilmselt viimasel hetkel (aja-, huvi- ja ruumipuudusel) soganud kokku sellise pudru ja kapsad, teadmata/huvitumata, et on olemas kaks eri asutust, ühele kirjutasin, teisele helistasin ning ametil ei ole infotelefoni. Ehk faktivigu selles lauses oli rohkem kui kolm. Nii amet kui insp naersid kyllap lihtsalt pihku, et näe, milline blondiin, ise ka ei tea, kellele kirjutab. Neilt mingit vastust oodata polnud seejärel ilmselgelt enam mõtet…
Epp, veidi ajakirjaniku kaitseks –
Online-meedia koosnebki väikestest ampsudest, mis riputatakse üles ühe teemaüksuse alla. Pikka artiklit ei viitsi keegi netist lugeda, niisiis kajastatakse teemat väikeste sammude kaupa, andes igale allikale oma parnassi, kuid koondades samasugused lood ühte kataloogi. Ma usun, et see teema ongi samamoodi ajas arenev, et varsti esinevad samamoodi teised inimesed oma arvamustega.
aitäh, Manona, see tõesti aitab konteksti mõista :).
Ma pole kunagi aru saanud vanematest, kes oma vastsündinud maimu, väikelapse või lihtsalt eelkooliealise pilte internetti riputavad. Kas nad ei adu, et neil ei ole mitte mingit õigust seda teha? Kas keegi lapse käest küsis?
http://vaatenurk.wordpress.com/2009/08/28/titereit-ja-lollid-vanemad/
Manona, mitte “pikka artiklit ei viitsi keegi lugeda”, vaid “online-ajakirjanduse reklaamitulu tuleb paljudest klikkidest, mitte sellest, kui lugeja pool tundi ühe lehe kallal pusib”.
(Online) ajakirjandus ise kujundab seda ampsu-haaval kirjutamist ja lugemist. Ja pealiskaudsust ja vigasust. Ja see on üsna jõle.
Anti, mina isiklikult ei saa aru sellest, et rate-ee taolistesse kohtadesse laste pilte riputada. Aga see niiöelda “internetti riputamine” on küll liiga laia puuga löömine mu meelest. Kui ma rahulikult kirjutan internetis kusagil oma nurgakeses oma laste elust, et oleks see elu jäädvustatud ning et kaugemal elavad sõbrad-sugulased oleks kursis, siis ma ei kahjusta neid kuidagi.
Piirides on küsimus. Nagu igas asjas, see oli mu kiirkorravastuse mõte ka, et äärmuste asemel on kesktee parem :).
Muide. Sama hästi võib väita, et su laps kunagi hakata süüdistama, et miks sa ei võinud seda aega võtta, et temast pilte ja lugusid teha. (Teine äärmus, eks :).
Lapsed on tegelikult selle piltide riputamise teema üks külg. Tegelikult on probleem ju laiem – kas meile kõigile ikka meeldib, kui (muu hulgas ka) meist mingil üritusel pilt tehakse ja pilditegija selle oma mis-iganes-kontol oma sõpradele vaatamiseks välja riputab?
Või näiteks paneb vaatamiseks välja noorpõlve lõbusaid pilte, kus pole peal mitte ainult see inimene üksi…milline suurepärane võimalus paparazzodele kui leitakse keegi nö prominent mõne sellise pildi pealt olgu siis ebakainena või lihtsalt naljakana.
Lpt hr Teravmäe, ma olen vähemalt seitse aastat tegelenud ETA Interactives ja pärast seda Delfi portaalis 😉 Ja tean online-meedia iseärasusi väga hästi. Olen olnud ka osaline uudise formaadi kujundamise protsessis. Online-uudis ongi zanriliselt teistsugune kui klassikaline uudis- või olemuslugu. Ta ongi kõige lühem ja põgusam uudiste ja arvamuste edastamise meedium. Ta on ka kõige kiirem, mistõttu ongi on-lines tavaks kujutada teemat läbi mitme loo, mitte kuhjata need kokku ühte.
Mis puutub klikkide tagaajamisesse, siis kõik meediaväljaanded on meil huvitatud lugejatest. Klikid on online-meedia viis neid veidigi kokku lugeda. Ma parem ei hakka rääkima unikaalsetest kasutajatest jms.
Mis puudutab jõledust, siis selle teeb ikka asja sisu, mitte formaat. Tõsi, on ikka jõledaid asju küll. Veebimeedia üritab meil meeldida padukonservatistlikule homo- ja naistefoobsele seltskonnale. Jube hakkab.
Lapseteemasse – ma lõpetasin osaliselt oma veebibeebi projekti sellepärast, et äkki Tristan ei taha hiljem lugeda oma terviseprobleemidest netist. Mõtlen, kas ikka tegin õieti… Meie elud muutuvad nii ehk naa üha interaktiivsemaks. See, kummalisel kombel, aga muudab kõik taas anonüümsemaks. Tulevikus on nn netiprofiil samasugune nagu tänava-oma. Oled nähtav jah, aga enamasti unustatkse nu nägu järgmisel tänavavahel.
Manona, ma eeldan, et Teravmäe olen mina. (Mu pärisnimi on Kaur Virunurm.) Ma tean, et teema läheb Epu kirjutisest natuke eemale. Ja ma ei tahaks kuidagi vaielda nii, et sulle jääks mulje, nagu ma ründaks sind isiklikult. Aga.
1) Formaat määrab suuresti ka sisu.
2) Edukas formaat sööb muud enda kõrvalt välja.
3) Edukas formaat levib online-st ka paberile.
Ma just lugesin paberlehest samasugust “nupukest” – üks eraldiseisev faktike suures (ja huvitavas) teemas (laevapõleng), aga ei mingit analüüsi, tausta ega sidumist eelmise-järgmise sama teema nupuga. Ja mõtlesin, et kas ma saan selle analüüsi & tausta kusagilt kätte ka. Nädalalõpu lehest? Järgmise nädala omast? Sest ega mul sellega kiire pole. Aga tegelikult ei saa ma seda kusagilt, sest nädalalõpu leht on täis samasugused uusi nupukesi-killukesi. Ja uuel nädalal… kes vana asja meelde tuletab…
Mulle tõeliselt ei meeldi praegune ajakirjandus ega see, kuhu ta suundub. Epu kirjutis mõtiskleb natuke sarnasel teemal ja andis seega põhjuse kommenteerimiseks..
Meeldiv on aga see, et ilmselt on mul võimalust – sellesama interneti kaudu – tolle loo taust siiski kätte saada. Seega on võimalused info kätte saada nagu olemas.
Tõsi, selleks ei saa ma kasutada ühtegi Eesti ajalehte, vaid tuleb Google järele haarata. Ja maakeelsest tekstist rahvusvahelise peale üle minna. Ühelt poolt – mis siis. Teiselt poolt – on nukker, kui EPL / Postimees / .. rahuldavad ära vaid kõige esmase, sündmuste juhtumist kajastava infovajaduse ja kõik muu tuleb leida mujalt.
Tänava-profiil ja selle privaatsus on omaette teema. See “unustatakse” on kadumas, kuna linnad juurutavad massiliselt jälgimiskaameraid. Ja neil saab lisaks autonumbri tuvastusele olema ka näotuvastuse funktsoon. Põhimõtteliselt võib siis küsida “kus Kaur eile käis ja millal ja kellega?” ja vastus on olemas. Salvestatud, indekseeritud, otsitav. Ja leitav ka 10-20-30 aasta pärast.
Värske (tänane) artikkel ja arutlus tänavakaamerate privaatsuse teemadel:
http://news.slashdot.org/story/10/10/12/020255/French-City-To-Use-CCTV-For-Parking-Fines
online-meedia teemast veel: tegelikult on veebiväljaannetel ju võimalus avaldada hoopis pikemaid lugusid kui paberlehes, mille maht on füüsiliselt piiratud.
Veebis seda piiri ei ole. Pikka lugu võib jupitada, panna linke “loe edasi” – miks ei võiks avaldada pikki ja sisukaid, taustaga lugusid.
eks neid leiab ka ju aeg-ajalt, siit ja sealt…maalehest, õpetajate lehest, mujaltki.
Aga Kauriga väga nõus, et head analüüsi on häbemata vähe.
Ajakirjanike pealiskaudsus oma töö tegemisel peaks sulle ju tuttav olema, oled ise korduvalt sellel teel libastunud.
Oleks ometi rohkem aega kirjutada, blogis nii asjalikud kommentaatorid. Tänud Kaurile!
Selline küsimus tekkis. Aga kui KÕIK (või näiteks 82%) on netis, siis ikkagi ei paista sa massist välja, või mis?
Helga, mis lugude kohta konkreetselt sa tead (või räägitakse), et ma libastusin ajakirjanikuna pealiskaudsuse teele? Huvitav oleks teada, õpetlik ka. Ja ma ei ütlegi, et ma ise plekitult perfektne ajakirjanik oleks olnud, samas tõesti ei oska praegu meenutada ühtegi konkreetset juhtumit.
kiirelt kommentariks Manona ja Kauri vahele: t2iesti 6ige jutt on tegelikult, et t2nap2eva meedia, eriti online-meedia keskmine tarbija lihtsalt ei viitsi sygavuti minna. TL;DR (too long; didn’t read) on tavaline vastus juba yle 200 s6na pikkusele tekstile. Loetakse heal juhul pealkirja ja ehk esimest l6iku – m6nikord on kommentaaridest selgelt n2ha, et lugu polegi l6puni loetud. Kui ajakirjanik teab, et tema pikka teksti niikuinii ei loeta, miks ta siis peaks oma argumente pikalt ja laialt seletama, parem on ju asja m6te lyhidalt kokku v6tta.
Ei tea, kas siis on nii, et need, kellel t2helepanuvajadus on suur, aga t2helepanemise v6ime v2iksem, lihtsalt dikteerivadki meie meedia olevikku ja tulevikku. V6i on nii, et igayhel on oma huviteemad – kellel autod, kellel kuulsused, kellel poliitika v6i majandus. Ning samas on igayhel teemad mis.. noh, v6ib ju lyhidalt lugeda, aga kui pikaks jahmerdamiseks l2heb siis enam ei viitsi.
Pooltel artikli kommenteerijatel paistab olevat ettekujutus, et Epp ise selle kirjutas. Juba ainult selle tõttu kaob isu sellistes “arvamusartiklites” esineda. Mis puutub aga laste piltide eksponeerimisse internetis, siis selle keelamise nõudjad on ka head äärmuslased. Ja millisest vanusest alates on kõik korras, kui laps lubab? Kaheaastane oskab juba vastata küll, kui tema käest midagi küsida, aga kui ta kuueteistkõmneselt leiab, et vanemad on tema kaheaastaseid pilte teistele näidates tegutsenud valesti, siis on ikkagi kõik korras, kuna “ta ju ise lubas?” Aga kui laps ise internetti pilte saadab, kas siis peaksid vanemad seda tingimusteta laskma teha, sest lapsel on vaba tahe?
Artilki juurde tulles – olen Epuga nõus, kogu see kupatus on tõesti ajastu märk. Aga probleem pole siin mitte selles, et “kuidas nad võivad” vaid kõike tuleb ajada sündsuse piires. Ma ei tea küll, milline on laste alampiir, kellel internetivõimalustele limiteerimata juurdepääs, aga ilmselt küllalt madal. Esimese klassi omad ehk ei suhtle omapäi portaalides nii massiliselt, aga näiteks kolmanda klassi omad küll. Ja kui meil, nende vanematel, pole endal sellist kogemust (sest “meie ajal” ju nii ei saanud), siis on meil ehk ka raske täpselt paika panna, kus need piirid seal on.
Veidi segane jutt, aga ehk tuli mõte välja ikka… Ja milleks need parooli all olevad blogid siis on, kui mitte privaatsuse kaitseks. Oma laste pildialbumeid sa ka suvaliselt vaatamiseks välja ei pane.
Kui artikli pealkiri on suurelt “Epp Petrone: blablabla”, siis on normaalne, et seda peetakse Epu artikliks…
Artikli autor on pealkirja all kohe kirjas, minu meelest küll pole normaalne Eppu aurotiks pidada.
Nii ta on. Kuulsuse narriks ei pea tahtmagi. Kuulsus tuleb vahel ise ja teeb inimese narriks. Oma imago yle kontrolli saavutamine muutub inimestele j2rgnevate kymnendite jooksul nende suurimaks uneluseks. Eriti t2nastele rate, facebooki, orkuti ja blogifanaatikutele.
Lihtne katse. Googeldage endast pilte v6i kommentaare ja kysigem kas ma saan neid maha v6tta v6i muuta? Kui ei saa, siis ongi k66ga. Ja 6nnitlused neile, kel sellist probleemi ei ole. Veel.
Ma tean perekonda, kes on iseenda ja eriti oma laste andmete netti riputamisel – paranoiliselt privaatne. Põhimõte on “meid ei ole internetis”. Isegi nimeta pilte ei sallita.
Siis läks laps trenni. Ja osales mõnel võistlusel.
Plaks! Oli laps ka internetis. Trenninimekirjad ja võistluste protokollid on kõik üleval.
Siis läks laps kooli.
Tallinna värk – koolides on katsed.
Ja koolid riputavad kaunilt üles nii proovijate kui sissesaanute täis-nimekirjad.
“I klassi sissastumiskatsed: Malle Malbik, Pille Pilvik, Sille Salmik”
“I klassi sisse saanud: Pille Pilvik”
Ja nii teavaki kõik (kes tahavad), et Malle ja Sille küll proovisid X kooli sisse saada, aga jäid ukse taha.
Ehk. Ole sa nii paranoiline kui tahad, ülejäänud ühiskond laseb sellele laia kaarega peale.
Kaur, mul on täpselt sama lugu rääkida, küll Tartu pere, sul ilmselt Tallinna oma. Samamoodi just koolikatsed tõid neid maa peale (ja interneti annaalidesse 🙂 ja olid enne seda nii uhked, et neid internetist ei leia…
Omamoodi dissidentlus, normaalne, et see tekib. Meie lapsed võibolla hakkavad kunagi arvuteid lõhkuma… Marta juba ütles, et tema tahab endale sellist tööd, kus arvutit pole vaja! Kogu aeg näeb, mismoodi me nende taga kühmutame ja toksime…
Lohuta Martat, et kui tema suureks saab, on arvutid teistsugused. Ei pea kühmutama. Ipadid näitavad tasapisi teed… 🙂
Töötasin kaks aastat ajakirjanikuna, nüüdseks olen kuu aega sellest puhanud ja teinud kokkuvõtteid olnust. Üks ametist loobumise põhjus oligi just see, millele Epp tähelepanu juhtis: ei peeta allikatest piisavalt lugu.
Kui palju kordi olen pidanud tundma piinlikkust inimeste ees, kellest olen lugu teinud või keda olen allikana kasutanud? Ei teagi täpselt, aga neid kordi on siiski kahetsusväärselt palju olnud. Toimetused võtavad üsna tihti õiguse ajakirjaniku loodut kärpida ja mõttetuks muuta. See on just üks probleemidest, mille pärast ajakirjaniku tööst loobusin.