Veel folgikilde

Oijah, pikka juttu minult ei tule, sest võid ette kujutada, armas päevik, kui raske on elu poolenisti sisustatud korteris, kus pooled kastid on veel  lahti pakkimata… Ja nüüd on folgifestival läbi ning algab argipäev koos töötava mehe ja kahe väikese lapsega.

Lugesin ennist netis ringi ja märkasin Bioneeris väga head kirjeldust, kopeerin siia katkendid: “Folgis on erinevaid kihte rohkem kui vanaema õunakoogis.  Rahvast võib jagada tinglikult hõimudeks. Hõimude koosseis ei ole kindlalt määratletult, kuid iga hõimlane tunneb kohe ära kaashõimlase. Viltuses Viljandis kohtuvad nii esinejad, korraldajad, liiga pidused, lastega, noored, paarikesed, libaausterlased, igasugused sub- ja suppkultuuride esindajad. Erinevad hõimud eksisteerivad rõõmsalt üheskoos ning vahetevahel esineb üleminekuid ühest grupist teise. Igal hõimul on oma lemmikpaik ja oma asi ajada.
Kõige põlisem hõim on kohalikud, kes on samuti mitmest hõimust.  Nad võivad liituda ka rändhõimudega või teenida lisasissetulekut hõimlaste pealt.”

Mulle meeldib see lähenemine, jah, nii ongi! Ja lastega hõimu keskpunkt on waldorfkoolis, “meie koolis”, mis oli kõige esimene põhjus, kuidas me just siia linna kolisime.

Täna hommikul käisin jalutamas. Prügi maas eriti polegi. Ja ma tõesti loodan, et need suured konteinerid vathplasttaldrikute ja toidu jms seguga lähevad kuidagi tööstuslikule sorteerimisele ja läheb kütteks…

Tänaval märkas silm mitut lõhkilöödud pudelit, st laialipaisatud kilde. Neid annab meil siin nüüd tükk aega koristada, aga ära me nad korjame. See on vist lõiv, mis paratamatult linnal maksta tuleb. Ja joodikud löövad pudeleid katki ilma folgitagi, alles nädal tagasi korjasin siin meie maja lähistel ühe endise pudeli kokku… Ja samas võib selle koha pealt vist ka kümme aastat hiljem keegi endale pisikese killu jalga saada. Mida see inimene küll mõtleb, kui ta pudeli vastu teed katki lööb?

Aitab, nüüd ei räägi ma siin postis enam hetkekski alkoholist!

Panen kirja parem oma muid tähelepanekuid…

PALAVUS. Kõige erilisem kultuurielamus oli minu jaoks flamencorühm Puerto Flamenco, see nukker ja kirglik hispaania hing… Aga ma arvan, et nägime ka väga unikaalset nähtust. Nimelt oli Viljandi vana spordihoone väga vale koht selliste rahvamasside võõrustamiseks: majal pole ei  konditsioneeri ega aknaid. Ja nagu flamencobändi üks liige ütles poole esinemise peal: “see on meie kõige kuumem koht, kus me ealeski esinenud oleme.” Nii olid tantsijatel keerutuse hetkedel ümber higipilved, justnagu aurad. Täiesti märjad riided olid neil ka; istusin piisavalt ees, et seda näha. Kartsin, et keegi esinejatest kukub kokku, mitmed publiku liikmed lahkusid saalist, ja enamik publikust lehvitas omale paberitükkidega õhku nagu üks tirtsuparv…

Sama hull oli olukord ka samas saalis norra tantsurühma vaadates: justkui tsirkuseakrobaadid, füüsiliselt uskumatud trikid, nii et hoiad vaadates hinge kinni… Ja kava poole peal tulid mängu ka põlevad tõrvikud, millega tantsurütmis žongleeriti. Aga põlev tuli teatavasti sööb ruumist hapniku ära! Keegi laval kokku ei kukkunud, aga Justin oli meil näiteks täiesti kaame, ja neid peaaegu-kukkujaid oli lisaks temale saalis kindlasti kümneid veel. Kui meie naabritüdruk õigesti nägi, siis sai üks esinejatest tulega kõrvetada, ilmselt seoses väsimusega. Suur, suur aitäh neile. Ja vabandused, et nad niisugused saunas esinema pidid. (Loodetavasti sellises kohas edaspidi kontserte ei tehta…)

NOSTALGIA. Flamencotantsijad tekitasid minus jõuliselt selle tunde. Ma ei ole kunagi elanud piirkonnas, kust see tants pärit on, aga ma olen Hispaania kultuuriruumis elanud, nagu mu reisiromaanist lugeda saate. Ja see kummaline nukruse-viha-kire ilu, seda olen ma tundnud ja näinud. Mõte läkski vahepeal  Marco tegelaskujule mu raamatust. Ja sain aru, raamatu kirjutamine siiski on midagi lõpetanud. Mu peas on raamat ja tegelikult mälesused segi läinud, ja ma tunnen seda, kuidas sellel lool on tagakaas. See lugu on lõppenud, minu meelest perfektselt, just nii see pidigi lõppema. Tuleb teine osa, aga see on juba uute tegelastega ja uus lugu ühes teises maailmapunktis.

Gran Canaria nostalgiat sain ka järgmisel päeval, Habana Son Clubi rütmis tantsides. Kuidas me käisime kord seal sarael kuuba stiilis ööklubides ja ma astusin kohmakalt põrandale ja kuidas nad seal siis tantsu käigus mulle samme ja “puusad lahti!” õpetasid.

Nii et mitmekihiliselt nostalgiat. Sest olen ju linnas, mis mulle lapsepõlve ja keskkooliaega meelde tuletab. All järve ääres on ikka veel needsamad karusell-kiigud, millega kunagi kiikusime… Kas ma siis kooliski käisin? Nüüd on need sada korda üle värvitud ja nendega kiiguvad mu lapsed. Eile Kaevumäel lõppkontserdil jäin korraks neid varemeid vaatama, miski neis rütmides tuletas just meelde selle, kuidas ema ja isa tegid rahvatantsu ja meie käisime nendega siinsamas rajooni tantsupeol ja tulime lossimägedesse hulkuma…

Sedasi tarbin mina muusikat. Tänaval kõndides kuulsin vahepeal “proffide hõimu” esindajate seest katkeid, kus käis võõrsõnade abil analüüsimine. Minu jaoks on muusika tarbimisel kaks poolt, mis peaks olema tasakaalus. Üks on füüsiline… Kuubakate rütmis puusade võngutamine, kuni keha on märg. See on mälestus, mis jääb kehamällu. Ja teine pool on oma mõtted, peegeldused, vaimne teekond kusagile. Ainult füüsiline pool mind ei rahulda, muusika peab ehitama silla kusagile: minevikku või unistustesse või lihtsalt äratundmistesse. Ma olen rahul, kui tänu muusikale tekivad fikseeritavad mõtted, mida saaks kirja panna, kui jaksu ja sobivat hetke on…

Mingid kummalised deja vud tekivad kontsertidel, küllap teistelgi juhtub sedasama. Väga vahva Austria bänd, amatsooni meenutav viiuldajanna ja rastapatsidega “krokodill sõi käe ära” kipskäega solist… ja nad vägaväga meenutavad mulle midagi?, aga ma ei mäleta, mida… Ma pean uuesti nende kontserdile saama, sest ma tahan selle mõistatuse lahti saada. Lähengi nende õpituppa, kus nad austria tantse õpetavad, ja ikka on mul see tunne, et midagi peaks kohe tulema meelde… aga seeasemel õpin hoopis jah austria tantse, mis on muidugi väga lahe! Me kuulusime Justiniga andunult tantsu-õpitubade hõimu :).

KOHMAKUS: see on üks märksõna kindlasti. Me leppisime kokku Justiniga, et peame minema tantsukursustele. Põhimõtteliselt peaks õppima eesti rahvatantse, ladina-ameerika tantse, korralikumalt valssi tantsima…

ETNOMOOD. Joogi-ja söögitandri asemel-kõrval võiks mu meelest siin festivalil edasi arendada niiöelda nännimüüjate poolt: ja eelkõige etnohõnguliste disainertoodetega kauplejate poolt. Pärimusmuusika festival on ju see koht, kus sa ise otsid välja huvitavamad (“folgimad”) riided ja lased silmadega üle teiste, saad uusi ideid ja plaanid juba endale uusi etnohõngulisi kostüüme… Vähemasti on mingi hõim, kes seda teeb :), ja minagi kuulun sellesse hõimu.

Mingisugune valik müüjatel ka oli: ühest kohast sai rahvariidekangast kotte, teisalt põneva lõikega rahvariidekanga seelikuid, kolmandast kohast hallist linasest hamesid… Aga isegi Eesti-siseselt on veel palju huvitavaid disainereid, kelle toodang võiks folkfestivalidel müügil olla (näiteks tippudest Aldo Järvsoo, aga nägin ka noorte moetegijate laadal etnot, kahjuks nimesid ei mäleta). Ja samamoodi võiks üritada leida kontakti ja kutsuda veel nende maade kaupleja(id), kust on esinejaid.

RAHA. Me ei arvutanud kokku, kui palju me kulutasime. Otsin kohalike diseinerite toodangut ja kontserdipileteid ja mõned plaadid, ilma raha lugemata. Sest küsimus on ju väärtustes, mida me oma rahaga toetame. Las ma hääletan autentse muusika ja rahvariidetriipude ja heegeldatud kõrvarõngaste poolt!

—

Ja nüüd siis puhub meie maja ees tuul ja kui uksest välja vaadata, siis on tühjus. Armas vaikne tühjus. Kohtasin nende nelja päeva jooksul väga palju tuttavaid erinevatest Eesti kohtadest. Tundsin sooja, meid tuldi Justiniga mitu korda võõraste poolt kallistama-patsutama. Ja tundsin selle festivali energiat, nägin uhkeid inimesi, kes loevad oma aastaid (“Mul on see kümnes folk järjest!”).

Mina ei tea, mitmes folk see minul on. Võibolla viies, ja igatahes mitte järjest. Igatahes loodan, et ma olen ka järgmisel aastal juuli lõpus kodus :).