Lugesin just arvamust selle kohta, et Viljandi Folk on muutunud kohutavaks läbuks… Huvitav oli seda arvamust lugeda, sest mina olin eile hilisõhtul täpselt selsamal kontserdil, kus hr Varro Vooglaid esines, ja ka mina astusin umbes samal ajal (umbes pool üks öösel) sealtsamast jumalakojast rahvalaadale, ja olin üllatunud, kui palju lihtsalt purjus või siis lõbusalt lällavaid inimmmasse oli selle kiriku ümber…
Kui hr Vooglaid peaks siia lugema sattuma, siis ma tänan teda imeilusa kontserdi eest! Ja tahan öelda, et nii hull see asi siiski kogu aeg ei olnud, nagu Teie kirjeldate. See oli laupäevaöö Toidutänava ääres (õllemüüjate juures). Õnneks olid siin teised hommikud, päevad, õhtud ja ööd, ning teised festivalinurgad.
Muide. Praegu on umbes kell üks öösel, pühapäeva, folk on läbi. Meie kodus Viljandi lossimägedes on aknad öösse avatud ja kusagilt tuleb torupillimuusikat, järve äärest vist, või lossimägedest. Me kolisime siia linna suuresti tänu sellele, et siin selliseid helisid kuulda võib keskmisest ehk sagedamini ka igapäevaselt :). Purjus karjeid pole praegu kuulda (eile öösel oli, jah). Siin istudes ja kirjutades kumab minus sees veel see paari tunni tagune festivali lõpupeo energia: naeratavad näod ja selged silmad.
Mulle tundub, et folgil osaledes on võimalik end neist “teistmoodi inimestest” (no kuidas neid sildistada? Purjus teismelised? jne) peaaegu isoleerida. Suur osa neist vist ei käigi tasulistel kontsertidel. Nad tulevad siia linna lihtsalt jooma ja lõõgastuma.
Kui järele mõelda, siis tahame kõik me, inimesed, ju sedasama – argipäevast ära saada, kusagile jõuda. Ka liturgilised laulud (palve jumala poole meloodiate läbi), millest mu jutt algas, on ju seesama. Kõik need massid tulevad siia selleks, et unustada igapäeva-askeldused. Nüüd on lihtsalt küsimus, kui suures osas doseerida meloodiaid ja kui suures osas alkoholi.
Ja see on iga inimese oma valik. Kas 9 osa õlu ja 1 kontserti või vastupidi… Või midagi vahepealset.
Tõsi, inimese valikule aitab kaasa ümbritsev keskkond. Värsket õlut tundus sel festivalil olevat rohkemates kohtades müügil kui värsket kalja. Ja suure õlletootja nimelised katused lehvisid kõikjal, ja telk on sellenimeline, igal pool tiksus kogu aeg “õlu-õlu-õlu”, see on norm alustada keskpäevast saadik oma janu kustutamist… Nelja festivalipäeva jooksul oli mul mitu sellist korda, kus ma tundsin end imelikult, sest joon vähe (või olen lausa kaine). Ühelthilisõhtuselt kontserdilt tulin ma ära, öeldes jämmivale tuttavale: ma olen siin ruumis keskmist vaadates vist liiga kaine ja saan aru, et see konkreetne muusika ja suurelt ekraanilt näidatavad korduskaadrid mulle ei istu. – “Misasja, sa oled kaine või?!” imestas ta vastu. Jah, olin. Kas väga suur erand?…
Ja täna näiteks oli mul suur joogijanu mõnusate kuubakate rütmides tantsides ja jõin õlut, sest just seda Justin tõi endale ja vett kusagilt lähedalt ei paistnud tol hetkel. Janu!!!! Äkki võiks “Värska” hakata suurtoetajaks ja paigaldada kõigile kontserdikohtadele tasuta veejoogipaagid? (See siis vist ettepanek nr 1 minu kui külastaja poolt korraldajatele :).
Veel: kui õlu ja vesi on ühes hinnas (nagu nad praegu olid, ca 25 krooni poole liitri eest), siis paljud eelistavad õlut juba oma talupoegliku mõtlemise tõttu. Õlu võiks olla kallim, poliitiline otsus selline, poole kallim kui praegu, ja seegi aitaks vabaneda tekkivast õllesummeri mainest. (See on ettepanek nr 2. 🙂
Ja ettepanek number 3: kui saaks kuidagi maist ja vaimset eraldada. Kindlasti on see kõik teil ammu läbi mõeldud ja arutatud, näiteks toidumüüjatel on vaja elektrivõtukohti või midagi muud sellelaadset saab põhjenduseks tuua, aga… Ehk ei peaks see õlle- ja toidumüügi tänav olema kiriku ees? (Nojah, mul ei tule endal ka paremat kohta meelde, kuhu seda suunata…)
Oijah, ma tahtsin ju tegelikult kirjutada folgielamustest, killukestest… (Alkoholist võiks muidugi veel palju kirjutada, mul on selle teemaga enamjaolt platooniline suhe, aga see teema huvitab mind vägagi.)
LAPSED. Milline imeline tunne see on, kui näed oma lapse avanemist ja arengut. Täna käisin Annaga (äsja 3 aastaseks saanud) kahes laste laulutunnis waldorfkooli juures, ja pärastpoole ümises ta juba ühte viisi, hakkas sealt edasi ise oma regilaulukest arendama. Marta (6,5 aastane) on meil aga igasugustel kontsertidel ja tantsuõpitubadel kaasas käinud. Küll on ta õppinud rahvatantse, küll lihtsalt oma jäsemeid hea autentse muusika saatel loopinud, küll on vaikselt istunud ja sisse endasse võtnud, kuni sellest ka magamine saab… Näiteks öökontserdid kirikus, kuhu ta väga kaasa tahtis tulla ja kust pidin ta pärast süles koju sikutama. See on üks nähtamatu vägi, mis lapse sisse läheb sellistes kohtades. Muusika, vibratsioonid, miski, mille mõju ei saa mitte kunagi mõõta, aga ma tean, et see mõjutab meie lapsi, ja sellest hakkab mul hea.
Tulen siin korra selle eilse öö juurde tagasi. Minu jaoks oli selles omamoodi maagia: liturgilised laulud, nende kummaline rütm (üks laul tuletas väga meelde ühte budistlikku mantrat mu plaadi pealt, aga tegelikult olid need ju kõik eestikeelsed kohalikud laulud… aga muusika ühendub üle maailma…). Ja siis saabub hetk, kui laul lõppeb, aga aplaus pole veel alanud – ning selle pausi kestel kostab läbi kirikuseinte kogu see melu, et mitte öelda karjumine, see laat, mis toimub meist väljaspool, täiskuu ja A Le Coqi poolt köetud soojas suveöös… Ja siis me plaksutame oma vaimulikele lauludele. Ning on uus paus, mil me korraks kuuleme vaikuse tagant kostvat läbu, ja siis algab uus laul, mis lükkab selle välise laada taas minema.
Mina olen oma poole valinud – nii tunnen ma sel hetkel seda kummalist taevase ja maise kokkupuudet märgates. Ma olen ostnud pileti, mille eest oleks saanud vähemasti viis õlut, ja ma kuulan siin vanaaegseid koraale. Ja samas ei ole ma otseselt pahane nende purjutajate peale. Ma kõnnin neist lõpuks mööda, laps süles, ja ma kõnnin nii kiiresti, et kõigist neist kõnekatketest ja karjatustest moodustub omaette rütm minu sammude juurde. See on meloodia, nagu uus kontsert higises öös. Ja ma kõnnin otse täiskuu poole, järve poole, mäest alla, kodu poole, ja olen tänulik neile murul istuvatele lällajatele, sest seegi on elukontsert, mille nad siin on korraldanud…. Võibolla on see liiga leebe lähenemine, aga just nii ma eile öösel tundsin.
jätkan oma folgimälestusi homme… Sellega on mu blogis vist puhkus läbi :).
Oot panen enne magamaminekut siia ka täpsustuse, millest mu jutt käis:
– öine kirikukontsert – “Linnamuusikud”. http://www.folk.ee/festival/et/Programm/Linnamuusikud
– kontsert, mis mulle ei meeldinud ja tulin ära, sest oli liiga sünteetiline muusika ja enamik tantsijaid tundus olevat napsused – “Omiri” (Portugalist). http://www.folk.ee/festival/et/Programm/Omiri
– Rütmikad kuubakad, kes väga meeldisid “Habana Son Club” http://www.folk.ee/festival/et/Programm/Habana-Son-Club
Hei, me ei kohtunudki. Olin omas folgirütmis ja sina omas.
Mis puutub kaine olemisse, siis see ei ole mitte ainult folgil imelik. Ehk siis katsu sa mitte juua ja siis mitte põhjendada seda. Kolm-neli-viis korda järjest. Sellise mõtlemise juures ei olegi võimalik joojatel aru saada, et sa tahad olla kaine. Ja see on kurb ja teeb mulle muret, kui maailmavalu peale tuleb.
Aga muidugi ei ole see folgi pärisosa. Mina liikusin aastaid toitutänavast kuidagi kõrvalt mööda ja olin vahel isegi päris imestunud, et misasja need inimesed kurdavad, mis joodikud. Aga nii sinisilmne annab olla muidugi. Kui sa aga arvad, et ehk nad ei ostnudki kontserdipileteid, siis olen üsna kindel, et lisaks sellele neile muusika, mis folgil kõlab, ei meeldigi. Ja nende eesmärgiks on juua. Ma tahaksin öelda, et folgil pole nendega midagi pistmist (sest ürituse kui sellise mõttes ei olegi), aga tõele au andes, kui folki poleks, poleks ka neid joojaid. Ja eks folkarid libistavad ikka ka õlut päris ohtralt.
Ma ei jõudnud sel aastal ühelegi kirikukontserdile, aga ei mäleta, et varasemal ajal oleks toidutänava hääled seganud. Ja ausõna, ma ei ole küll varem mõelnud, et see tänav just kiriku ees on. Kirik on seal lähedal küll, aga ega korraldajatel pole seda väga kusagile mujale panna tõesti. Ja nad ei saa ala ka piirata, et sinna näiteks ainult piletiga inimesed sisse saaks, tähendab saaksid muidugi, aga ilma teiste inimesteta jääks kauplejate kasum palju väiksemaks. Mina näiteks sõin sel aastal ühe kebabi ja ühe hiina söögi, minusuguste peal seda sööklat pidada ei tasu.
Veest tundsin isegi puudust, ehkki paaris kohas neid veekraane ikka oli ka. Ja sel aastal nuriseti WC-de üle vist rohkem, kui varasemalt, aga jällegi, mul oli võimalus siseruumides käia ja ma ei tea võrrelda. Lugesin ka inimestest, kellel läbustajate vahel kõndides suisa hirm peale tuli, noh, mulle on ka linna peal järele hõigatud, aga üldiselt pole ma folgil kunagi mingit äksnit näinud.
Igalühel on oma folk. Mina rihin üldiselt muusika kuulamise peale ja juba aastaid ei lälla ma kontserdite kuulamise asemel sõpradega ringi. Aga ma ei mõista läbustamist “sest praegu on ju õige aeg” või mis iganes põhjendus ka tuuakse. Võibolla ma suhtuksin kogu üritusse ka sapisemalt, kui see läbu minu õuel oleks. Või kõrvalhoovis. Aga õnneks saan olla kohalkäija ja kohal käies olla seal, kus neid pole.
Ehh, kokkuvõttes ei pea ma õigeks öelda, et “viljandi folk on muutunud kohutavaks läbuks”, sest suuremas osas toimus see läbu toidutänaval, suuremas osas inimeste kaasabil, kellel polnud folgiga mingit pistmist.
Epp,
mulle t6esti meeldis Omiri ja ma arvan, et inimesed ei olnud sellel kontserdil purjus, v6i noh, 2kki lihtsalt joobunud iseenese kehade ootamatust liikumisest?
Tantsisin yle 10 aasta vist ja v2ga lahe oli 🙂
Ise leidsin, et Folgi m6ni b2nd oli natuke amat88rlik (m6tlesin, et nii see folk siis alla k2ibki) ja lausa kole kuulata, kuigi nad esinesid kirikus ja laulsid vanu regilaule.
Iga kell hindan raju professionaalsust punnitatud hingestatusele 🙂
Sellepärast meeldibki mulle alati kõige rohkem Ando ja sõbrad ehk festivali lõpukontsert. Kõik tühikargajad ja muidujoodikud on asjad kokku pakkinud ning lossimägedesse tulevad “päris” inimesed. Pingelanguse eufooria esinejate silmades, muusikaline pudru ja kapsad kõige erinevamate esinejate esituses ning see hetk, kui kõik koos lõpuks lavale tulevad, teevad lõpukontserdist Folgi parima elamuse. Tõeline Viljandi vaim!
Mulle jättis Omiri sügavaima elamuse. Maitse asi:)
Ma arvan, et Omiri esimene kontsert oleks mulle palju paremini istunud: see oli värskes õhus ja samal ajal sadas hõredat vihma ja taamal lõi välk, nii et loodus olevat teinud oma panuse andnud. Tekkis kindlasti hoopis teine õhkkond, nagu kuulsin teistelt. Sa käisid äkki ka sellel kontserdil?
Mul tekkis pimedas siseruumis neid korduskaadreid vaadates natuke hullumaja tunne. Ja noh, sünteetiline muusika mulle lihtsalt ei meeldi (ühe erandiga, David Sylvian).
Aga minu arvates see “folk on läbu” kriitika käibki just nende kontsertide kohta, mis on tasuta, odavad jms. Et – kas ilma alkoholita ei saagi enam kultuuri nautida? Mitte selle pärast, et kultuuri eest tuleb nii palju maksta, et siis enam õlle jaoks raha ei jää, mitte selle pärast, et õlut ei ole saada, vaid sellepärast, et seda ei vajata, kui kultuur juba on. Et kultuuri tuleks omandada nii, et pea on selge… Ja üks õlu/aperitiiv/klaas veini ei tee seda vähemselgemaks, kontrollimatu joomine aga küll.
Aga kui see juba niimoodi ärakeeranud on, siis võiks ju tõesti korraldada mingi sellise poliitika, et vett saab tasuta (linna poolt näiteks) või sümboolse hinna eest ja muuga siis vaatab.
Olin sisekontserdil. Ja ka läbi folgi kaine:) Eks ta ole maitse asi, mulle näiteks olid pettumuseks kuubakad.
Mnjah, kui liigitada inimesi selle järgi, et käis tasulistel kontsertitel ja kes mitte, siis pean tõdema, et kuulun ka sinna “tühikargajate” sekka, kes nautis kaks päeva folki, aga käis vaid ühel tasulisel kontserdil. Tiksusime kahe kolmeaastase ja ühe viieaastase rütmis – istusime rohelise lava või tantsulava ääres, käisime meisterdamas või panime teki maha ja kuulasime torupilli või Kirsimäelt kostvat muusikat. Jõime liitrite viisi vett ja isegi ei suuda meenutada ühtegi lällavat inimest või seda, milline õlletootja seal esindatud oli. Magasime telklas ja juba laupäeva hommikul pakkisime asjad ja tulime koju. Sisse jäi soe tunne ja teadmine, et järgmisel aastal tuleme jälle, mis sest et me pole nagu need päris õiged folgilised, kes korralikult kontsertilt kontserdile käivad 🙂
õlu ei peaks olema poole kallim. vesi peaks olema poole odavam. valgete inimeste riikides on ammu aru saadud, et vesi, eriti palavaga, on ellujäämiseks vajalik, mistõttu on vesi enesestmõistetav inimõigus: tasuta või odav. euro eest poolteist liitrit näiteks. festivalidel tihti tasuta, sest kes tahaks oma festivalile kokkukukkuvaid inimesi? paljud jätavad kuumarabanduse lävel vee ostmata, sest kallis on?
Mari, selle kirjelduse peale mul vaikselt tekib tunne, et äkki peaks ikka kunagi folgi üle vaatama 🙂
Njaah… käisin ka juba mitmendat aastat folgil ja no kõik kõige vägevamad teavad, et üldiselt ei ole mul õlle enese vastu mitte midagi, kuid selle aastasel üritusel olin sunnitud tõdema, et purjus inimesed on ikka koledad küll. Nimelt ei jäänud meelde need imetoredad ja naeratavad inimesed erinevatelt kontsertitelt, kes iga aasta ülihead emotsiooni pakuvad vaid räuskavad summerlased, kes kõnniteed klaasikildudega katsid, nii et palja jalu käia (nii nagu möödunud aastatel)oli suisa võimatu.
Eks seal saaks palju teha, et muusikahuvilistel ka lihtsam oleks ja esimene asi oleks vist tõesti politseijõude suurendada, teiseks rohkem kontrollida avalikus kohas joomist (ei oleks elusees arvanud, et ma ise sellist asja soovitan) ja kolmandaks KÜLMA vett jagada.
Aga muusika oli hüva nii nagu iga aasta, kuigi kallim ja lõppkokkuvõttes oli ju igavesti kena.
Siin ühe toitlustaja arvamus asjast http://www.facebook.com/pages/Tartu-Estonia/Gruusia-Saatkond/232593231732
Ma olen ka ettepaneku poolt, aga ühtlasi kadran, et nii hõlpsalt ei õnnestu läbu enam ära hoida. Kui enne toidutänavat ei soovind rahvas kontserdiväliselt nii massiliselt kusagile koguneda, olid küll, aga kindlasti mitte nii kaua ja väiksemates gruppidse, siis nüüd on harjumus vist juba kujunenud ja toidutänava sulgemisega saavutame vaid läbustamisepaiga teise kohta liigutamise. Samas, siis on see avalik linnaruum ja politsei saab purjutajaid lihtsamalt kaasa noppida. Rendivad telgi ja…
Mari, tänud selle kommentaari eest, liitun sinu “tühikargajate” klubiga, sest meie folk nägi suures osas täpselt samasugune välja:D Nii ürituste kui joogipoolise kui öömaja poolest. Peaasjalikult siis rohelise lava ja tantsupõranda juures ning ühel päeval ka oma mitte “päris” inimestest 5-aastase ning 2-aastase huve silmas pidades. Ei tea, kas hakkan vanaks jääma või mis, aga igatahes istuvad järjest rohkem sellised väiksemad & intiimsemad & tasuta kontserdid kui suured & kurdistavad & meinstriim-folk & kallid üritused (peaasi, et saad pärast kilgata, et oled ka publikumagnetit kuulamas käinud). Isegi mu meespool leidis, et Zetosid, Klappi jt saab kodust plaadilt ka kuulata, aga katsu sa Eesti Etno omade või kõigi nonde rohelise lava esinejate salvestusi leida;) Tänu tantsupõrandale ootame nüüd mõlemad pikisilmi Tartu Tantsuklubi (http://kultuuriaken.tartu.ee/?place=1012552986) järgmisi pidusid.
Epp, sa jõudsid vist laupäeva hommikul koos Martaga muinasjutte kuulama?
Ma ei vastandaks tasuta ja tasulisi etendusi. Selle pärast küll ei käi neid tasulisi vaatamas-kuulamas, et pärast teiste ees kilgata saaks! Kui midagi, siis ma m]tlen nii, et saan konkreetselt oma rahakotiga hääletada selle poolt, et folk ikka toimuks ja huvitavaid esinejaid kohale kutsutaks.
Muinasjuttu kuulamas käisime küll, ei mäletagi, mis hommik see oli :).
Väga mõnusad olid ka lastele mõeldud waldorfkooli saalis ja hoovis toimuvad lauluringid. Tasuta. Ja muidugi meie lemmik tantsupõrand, kus õppida erinevaid tantsusamme autentsete õpetajate poolt (Austria poiss: “No lihtsalt liigutage nüüd ennast niimoodi, et mõnus oleks.”) See ka tasuta.
Ma ei vastandaks tasuta ja tasulisi üritusi. Selle pärast küll ei käi neid tasulisi vaatamas-kuulamas, et pärast teiste ees kilgata saaks! Kui midagi, siis ma m]tlen nii, et saan konkreetselt oma rahakotiga hääletada selle poolt, et folk ikka toimuks ja huvitavaid esinejaid kohale kutsutaks.
Muinasjuttu kuulamas käisime küll, ei mäletagi, mis hommik see oli .
Väga mõnusad olid ka lastele mõeldud waldorfkooli saalis ja hoovis toimuvad lauluringid. Tasuta. Ja muidugi meie lemmik tantsupõrand, kus õppida erinevaid tantsusamme autentsete õpetajate poolt (Austria poiss: “No lihtsalt liigutage nüüd ennast niimoodi, et mõnus oleks.”) See ka tasuta.
Mul oli mõte, et peaks järgmisel aastal oma lapsi veel rohkem folgil kaasama. Kui tugineksin ainult meedias/FBs/ka siin ilmunud esimestele folgireflektsioonidele, siis võib-olla ei täiks seda hästi teha. Et miks üldse pisikesi mingile läbule vedada. Kuna sai ise ka kohal viibitud, siis leidsin seal palju neid aegu ja kohti, mida ei oska kuidagi läbuks pidada ning kus padujoogised inimesed olid selgelt vähemuses. Minu jaoks oli tänavune folk Väikese Ime aeg (mida olen ca 12 aastat oodanud), ses mõttes on pisut nukker lugeda, kuidas enamik domineerivaid kanaleid (ja ei saa salata, et väga paljude inimeste jaoks on sinu blogis leiduv arvamus äärmisel oluline või vähemalt kommenteerimist väärt) vaatab esmalt tasulistele kontserditele vs läbustamisele justkui need oleks ainsad folgi nautimise viisid. Silmatorkavad (eriti viimane, halvas mõttes), seda küll.
Mina ei ole viimasel kahel-aastal Viljandisse tulnud. Ei tõmba enam sel moel nagu varem. Ja suuresti sellesama “läbustumise”, aga ilmselt ka rahvamasside tõttu. Käisin sel aastal esimest korda hoopis Hiiu Folgil. Ja kui on võimalik, lähen küllap järgmisel aastal jälle. Sealne publik oli valdavalt lastega pered või vanemad inimesed – rahulik ja rõõmus ja kodune ja soe. Olen kuulnud, et mõni arvab, et igav. Nojah, alkoholivaba ju. Eks see on kahe otsaga asi, mida festivalile otsima minnakse. Või kas osatakse lõõgastuda ka ilma alkoholita. Mina vist olen (rohkem või vähem olude sunnil :)) õppinud seda tegema ja mul on selle üle hea meel. Tean, et mind oleks häirinud, kui kirikukontserti katkestab räuskamine…
Üks repliik veel. 🙂 Tahtsin lisada, et (eel)viimasel kahel aastal on minu suve üheks võimsamaks elamuseks olnud hoopis Viru Folk. Tänavune on ka plaanis suurelt ja punaselt. Kuigi see ei ole alkoholivaba. Nii et mitte jutlustada ei olnud minu kõneluse mõte. Tahtsin lihtsalt öelda, et igal Folgil on oma nägu ja tegu. Ja publik. Ja mõte. Ja tänuväärsus.
Ühinen Mari K. arvamusega – kah just nimelt need kaks väiksemat folki – Hiiu ja Viru – on südamelähedased ja käidud/kavas. Saab samaväärsed muusikaelamused, aga väiksema läbukontsentratsioonita või suisa ilma (Hiiu siis). Kaptenite küla Käsmu on folgi toimumiskohana ikka omaette leid! Unikaalne! Nii lahedat teist kohta polegi.
Varasematel aastatel olen muidugi palju Viljandi folgil ka viibinud – küll lastega küll lasteta. Ja tore oli seegi. Kuigi, kuna ma olin siis peaaegu kohalik – räuskajad ja urineerijad oma trepikojas ning akende all olid ikka vastikud küll.
Niisiis hääletan alati väiksema ürituse ja toredama kandi poolt!
Ps. muusikat ennast saab juba nii palju veebist kätte, et AINULT selle pärast festivalile kohale küll ei tasu sõita ja siis kurta, et teised (purjus) inimesed häirivad. Enamus Viljandi tähtsamatest (meinstriim muidugi)kontserditest olid reaalis võrgus jälgitavad ja sama saab ka Viru folgiga olema.
seal hiiu folgil juuakse ju sama moodi, kainus on kuidagi petlik. käivad seina taga viina joomas…
Olen kõikidel folkidel käinud, va kahe aasta omal, kui sai natuke liiga kaugel elatud. Esimeste folkide õhustikku kindlasti enam ei ole ega tule, aga tore on ikka. Vahepeal läks jah asi natuke käest ära ja “läbuks”, aga siis võtsid korraldajad ette suhteliselt karmi vigade paranduse ja nüüd on asi minu meelest ok. Eks neid joodikuid ole igal pool, aga selle võrra on ka politse ja turvajate arvu suurendatud, Folk kasvab ja areneb iga aastaga. Olen olnud nii passi omanik, üksiku kontserdi külastaja, vaid õpitubades osaleja (ka sealt on võimalik nt ootamatult folgi lavale jõuda), ainult rohelise lava fänn, võõraste majutustega tegeleja, piknikuvaibal istuja või järgemööda kõiki tasuta kontserte nautinud (muide – kes teab kuidas, see teab – vahel on võimalik ka muidu tasulist kontserti tasuta nautida-kuulata-vaadata ;), kõik olenevalt aastat ja tujust ja rahalisest seisust. Ning kõik need on olnud omamoodi toredad variandid. Kellele ei meeldi, ärgu tulgu!