Ma ärkasin keset ööd, lumevalgus paistis tuppa läbi kardinavahe ja ma olin alles oma une lummuses.
Ma olin oma unes jumal.
Mulle toodi annetusi ja ma nägin, et inimesed püüavad mind armastada, aga nad kardavad ja võõrastavad mind. Ja ma tundsin end üksi. Mul oli puudus armastusest. Kõik justkui funktsioneeris, midagi polnud valesti läinud, aga see kõik oli kuidagi kuiv ja võõras. Ma igatsesin millegi nimetu järele. Mina, jumal? Mille järgi ma küll igatseda võiksin? Kas on midagi, mida ma siis ise endale luua ei saa? Tasapisi hakkas tekkima tunne, et jumal peaks armuma. Õigemini ta vajaks vastuarmastust, sellist võrdsete olendite vahelist armastust. Et oleks ometi kusagil siin universumis üks selline olend, kes saaks aru. Kes saaks minust päriselt aru.
…Täiesti imelik uni, ja väga kummalisel tasandil. Ma tõesti hõljusin selles unes kuidagi kirikute ja templite kohal. Ilmselt ei olnud selles unenäos lubatud mitut jumalat – vaat kui hea oli vanade kreeka ja rooma jumalate elu, enamvähem igaühele jätkus võrdne jumalik partner ka :).
Kust mul küll see uni. Esimene vastus on lihtne. Marta, kes saab nädala pärast 6-aastaseks, on viimasel ajal nimelt aina küsinud jumala kohta.
“Kas jumal on siis ikkagi suur või väike? Kas ta on vana või noor?”
“Jumal on minu meelest korraga nii suur kui väike,” katsun mina oma uduseid tundeid väljendada. “Ta on korraga vana ja noor, ta on tegelikult igaühe sees.”
“Aga ise sa rääkisid, et jumal tuli Maarja juurde – kes see siis tuli? Siis, kui Maarja kõhtu tuli Jeesus?”
Õigus jah, eile või üleeile pinnis ta mind Jeesuseloo teemal. Siis oli lugu üsna arusaadav, tõsi, isegi liiga arusaadav. “Kas jumal pani siis oma seemne Maarja kõhtu?” – “Jah… Pani küll.” – “Aga siis Joosep ei olnud Jeesuse isa?” – “Ei olnud, aga Joosepile tuli jumala ingel ja ütles, et Maarja kõhus on jumala laps, keda tuleb hoida.”…. Meenutasin oma teadmisi sellest legendist. “Ja siis oli üks kuri kuningas, kes ei tahtnud, et Jeesusest saaks uue, jumala kuningriigi looja. Ja ta tappis ära palju lapsi, aga Jeesus jäi elama… Aga siis tappis ta lõpuks ikkagi Jeesuse ära, kui Jeesus oli juba suur mees ja kuulutas igal pool armastust.”
“Kuidas ta seda armastust kuulutas?”
“Noh, et armasage inimesed üksteist…”
“Aga kurjale kuningale see ei meeldinud,” sedastas mu tütar, intonatsiooniga “mhm, arusaadav!” Ja pärast seda, kui ma olin mööda nihverdanud ristile löömise teemast ja rääkinud 6aastasele sobivamast, ülestõusmise teemast Jeesuse loos, oligi tema jaoks asi selge. See oli seesama lugu, mida talle lasteaias ka oli räägitud ja mida nad jõulupeol etendasid. Lasteaiakasvatajad on tõsised kristlased ja samuti muidugi nende lasteaiamajas elavad nunnad. Minu enda jaoks on need vaimsed asjad aga palju segasemad, sest ma usun korraga liiga palju erinevaid asju.
Ja nii tulebki Marta tagasi selle teema juurde. Sest üks teine päev olin ma ju rääkinud, et jumal on tema sees ka (“Kas ta on mu vereliblede sees?” – “Ma ei tea… Ma arvan, et ta on su hinge sees” – “Kui ma hinge kinni pean, kas siis on jumalal äkki valus?”) Ja üks teine päev olime kuulanud mu india plaate, laulsime “Hare, Krishna” ja “Hare, Rama” ja rääkisin talle, et tegelikult on jumalaid palju, aga nad on samas kõik kokku üks ja seesama jumal. Ma ei saa sellest isegi täpselt aru, mida ma usun ja kummardan, aga nüüd pean üritama lapsele seletada! Rääkisin nii palju india jumalatest, kui ma teadsin.
“Emme, aga me peaks kõige rohkem proovima selle sõdade jumalada sõber olla, mis ta nimi oligi?” tuli ta teema juurde tagasi.
“Šiva? Miks siis just temaga?”
“Sest kui tuleb mõni sõda või mõni sõdur, siis me saame Šiva appi kutsuda!” (Nojah, see loogika vist Šiva kummardamisel tõesti on.)
“Aga mulle meeldib Krišna,” ütlesin ma vastu. “Krišna on armastuse jumal.”
“Aga tema armastab sind nagunii, onju!”
“Jah, seda vist küll.”
Siis küsis ta, kuidas ikkagi saab jumalat olla korraga üks ja mitu. Ja mis tänaval jumal elab. Ja kas jumalal on vahel külm ka. Ja kas jumalal sõpru on.
Need olid huvitavad küsimused. Ta ei küsinudki enam ainult enesekeskseid asju, nagu mõni aeg varem (et kas ta saab jumalalt asju tellida ja kas jumal on jõuluvana boss, kes otsustab, mis kinke keegi saab, ja kas jumalagle saab helistada). Nüüd oli tema hinges empaatia selle millegi-kellegi vastu. Jah, kas jumalal on vahel külm? Kui siin kusagil on olemas kõrgem jõud, kas ta on õnnelik selle pärast, millised me oleme, või on ta meid vaadates kurb ja üksi?
Sellest siis ka mu unenägu.
Teine põhjus sel unenäol on vist ka. Inimlik põhjus, kus mu hing otsib juurde armastust. Ma ei tohiks ju sugugi kuival olla. Ma saan iga päev kirju, kus vanad tuttavad ja ja võõrad inimesed kiidavad seda tiražeeritud armastuslugu, mis Justin minust kirjutas. Aga ikkagi on vahel selline öösel unes selline tunne, et päris armastus oli kunagi varem ära ja nüüd on kõik teisiti. Nüüd on küsimused ja kohustused ja plaanid. Võibolla on see hiiliv keskeakriis?
ma vaatan yle neti nyyd puhkuse ajal ajaviiteks Eesti sarju, Onne 13 ja Kelgukoerad.
viimases oli 2 hiljutist lugu jumalaga, vaga omaparane lahendus: et jumal on tegelikult naine (nagu Sinugi unenagu ;), aga inimestele meeldib uskuda, et ta on mees ja las siis olla.
mina nägin täna öösel unes, et olen suur valge vana mees suure pehkinud puu all ja ja see puu kasvas ühe vana suure maja õues
püüdsin sinna majja siseneda aga see maja oli ka pehkinud katsusin seinu ja näpp läks läbi
kobasin jalaga põrandaid, et läbi ei kukuks
ikka ja ja jälle tulin välja puu juurde
ekslesin majas ringikese ära ja jälle puu alla…
Armastus ei olnud kunagu varem ära, armastus on kogu aeg olemas. On igapäevastes väikestes asjades, on lapse rõõmsates silmades, on hetkes, kus su kallis toob sulle teed, kui oled külmetanud. Aga ma tean seda tunnet, et on asju (sündmusi, tundeid, olukordi jne), mis on juba möödas. Kahju on, lausa lein on. Aga kui lein möödas tuleb uus hingamine, tuleb uus fookus ja uued eluülesanded.
Ei ole möödund või tulevaid aegu.
On ainult nüüd ja on ainult praegu.
Säilib, mis sattunud hetkede sattu.
Ainuski silmapilk teisest ei kattu.
Mulle soovitas üks inimene osta tükike roosakvartsi. Kurtsin talle ka unetust, kurbust, armastuse puudust. Läksingi (esoteerika)poodi ja ostsin selle kee siis ära. Huvitav on see, et üks sõbrannad, kes mehest lahku läinud hiljuti, lausa sõi silmadega seda minu keed, ja õtles, et sellest õhkub rahu ja soojust-
Ja siis, kui ma netist selle kohta olin otsinud, leidsin ka sellise rea, et “leevendab keskeakriisi ja toob armastust ellu”. Kusjuures, olin just mõelnud ja tundnud end esimest korda elus vanana – lapsed juba suured võrreldes imikueaga, ise saan 34.
Mina alustan oma viieaastasega Jumalast rääkides niimoodi: Mõned inimesed usuvad, et…. aga teised jälle et… Ja siis tema üritab ka arvata, et mida siis tema eelistab.
miks peab 6 aastasele ilmset”ajupesu” tegema? kellele see kasulik on? EEtikat ja moraali saab ka teisiti õpetada kui kurjuse läbi.Mis see Piibel ikka muud on, kui õpetus alandlik olemisest, et rikkad oma rikkust saaks koguda ja alamad selle neile usinalt kokku tassiksid.
Misd mõttes ajupesu. Lapsed on mõtlevad olendid, kellel tekivad küsimused maailma kohta, saeli vägagi sügavad küsimused, ja iga lapsevanem vastab neile oma kogemuste ja maailmapildi abil, eks.
Kui mina räägin usust, siis ma ei räägi sugugi ainult piiblist. Jumala kui isiku keskseid religioone on mitu tükki (islam, judaism, kristlus), aga ma olen alati rõhutanud ka seda, et minu meelest on jumal samal ajal ka meie sees (see hakaub rohkem budismiga ja ka teiste idamaiste religioonidega).
Nii et minu jaoks on piibel vaid üks osake ja seda olen ka rääkinud. Ma arvan, et ma tasakaalustan ja täiendan seda, mis ta mujalt saab (Eestis elades ju saab enamasti vaid kristluse kohta teada, see on minu jaoks üks kiir, mis päikese poole viib, aga on ka teisi kiiri.)