Paastulaagrist, vol 2 – paastumisest ja taastumisest
Nädal tagasi täna õhtul saabusin tagasi paastulaagrist. Ma juba igatsen taga seda tunnet, seda füüsilist ja vaimset seisukorda, mis mu üle valitses. Nüüd on kõik jälle tagasi tavalisse rütmi langemas…
PAASTUMINE. Mulle muide ei meeldi sõna ‘nälgimine’, sest see ei anna edasi asja tegelikku olemust. Paastumiseks peab inimene valmis olema. Paastumine peaks olema valik, kus millestki loobumine avan ukse millegi muu juurde. (on olemas ju ka telefonipaast, arvutipaast, suhtluse paast – ja igasugune paast peaks loobujale rõõmu tooma.) See on asja mõte, ja ma olen seda puudutanud – sedasama MISKIT, mida saab näiteks joogatunnis tukkuma jäädes puudutada.
Esimene päev paastumist läheb enamasti lihtsalt. Paastuks tasub muidugi valmistuda, juba paar päeva enne süüa kergemalt ning panna ka oma vaim valmis selleks, et teisi uksi paotada :).
Teine päev on juba natuke raskem. Aga minu jaoks on kõige raskem kolmas päev. Siis hakkavad tulema sundmõtted toidust, väga reaalsed. Hakkad kahetsema seda maailma, mille oled maha jätnud jne. Kolmas päev tuleb paastulaagris minu kogemuste kohaselt kõige rohkem täis planeerida: massaazhid ja jalutuskäigud jne. Et ei jääks vaba hetke, kus liialt nukrutseda.
Neljandaks päevaks toimub murrang. Energiat tuleb kusagilt juurde ja söögiisu kaob kusagile ära. Võid leida end lihtsalt istumast lootoseasendis ja mõtlemast selle üle, millest sa oma elus läbi oled tulnud. Neljandal päeval tegin ma kõige rohkem mõttetööd (oma reisikirjade asjus, jõudsin kontseptuaalsete ideedeni, mis mahtusid ühe paberilehe peale, aga milleni jõudmiseks oli tõesti vaja enne neli päeva söömata olla :)).
Viies päev oli juba väga lihtne ja energiat täis. Ma teadsin seda ka oma eelmisest paastulaagri korrast, et 5-7 päev lähevad lennates, ja ma usun neid, kes räägivad sellest, et võimalik on olla veepaastul 21 päeva ning et vaid 3-4 päev on keerulised…
Mina samas lõpetasin viiendaks päevaks – eks ikka varasemate kogemuste tõttu. Reegliks on see, et paastust väljatulek peab kestma sama kaua, kui oli paast, ja ma teadsin, et tulemas on “Minu Mongoolia” esitluspeod. Mitte midagi keerulist pole 5.-7. päev söömata olemises, aga keeruline on pärast seda oma koduses-töises keskkonnas tervelt seitse päeva veel taastusdieedil vastu pidada!
Nii algas mu esimene päev taastumist: pooleliitrine purk beebide porgandimehu viieks toidukorraks jagatud, veega lajendatud. Küll oli imelik tunne taas midagi nii tummist tarbida.
Teine taastumispäev oli juba kodus (lahkusin laagrist üks päev enne lõppu, oli vaja lapsi hoidma tulla :)). Kodus lõid kõigepealt igasugused toidulõhnad mind reast välja! Aga sain hakkama. Teadsin, et pean veel neli päeva elama ilma soolata, suhkruta, rasvata, rafineeritud toiduaineteta. Kui ma reeglist kinni ei pea, siis minu puhanud ja puhastatu soolikad saavad lihtsalt šoki, mille tagajärjeks võib olla kõhuvalu.
Taastumisprogramm Epu moodi oli järgmine (meile anti igapäevastelt loengutelt kaasa erinevaid ideid, mille hulgast sai valida need, mis enda maitsenäsadele paremini sobivad):
2. päev – keetsin musti ploome, nende keeduvesi (sisuliselt kisell, väga maitsev); lisaks liiter hapupiima.
3. päev – keetsin suhkruta-soolata-piimata tatraputru ja segasin sisse pehmeks keedetud mustad ploomid eelmisest päevast; lisaks liiter hapupiima päeva jooksul. (Muide, taastumise esimestel päevadel ei tohi segada erinevaid toite, näiteks putru ja köögivilju, magu peab harjuma kõigepealt ühe toiduliigiga ühekorraga; mina tegin nagunii valskust ploome ja putru segades, aga mulle tundus, et ma ei suudaks ilma maitseta tatraputru süüa ja tegin endale sellise erandi).
4. päev – hommikupoolikul oli maitsestamata jogurt, kuhu sisse pandud ohtralt tilli. Õhtupoolikul keetsin porgandeid ja tegin endale omaloomingulist porgandiputru (ikka ilma soolata, aga tilli lõikasin sisse). Ahjaa, sööma peab taastumise ajal võimalusel ikka viis korda päevas, iga kolme tunni tagant, ja nii tasuks süüa ka oma tavalises elus.
5. päev – porgandiputru, õhtuks taas tatraputru mustade keedetud ploomidega.
Sellega oli mu taastusprogramm läbi, muide, neid roogasid võib muidugi soovitada ka mis iganes ajal dieettoitudeks. Iga päev sõin natuke mett ka, sest see on lubatud. Ühel korral ka vääratasin, ja seda hajameelsusest – võtsin suure lonksu suhkru põhjal tehtud kibuvitsasiirupit, kui seda lastele andsin. Oli kurb küll, aga kõhuvalu ei järgnenud.
—
Tulevikus paastuksin ma pigem kevadel – see on õige paastumise aeg. Mul lihtsalt oli vaja seekord minna, et tasakaal tagasi saada. Ja tegelikult oli sel ajal õues täitsa kevadine ilm 🙂 (kaks nädalat tagasi).
Ja tulevikus teeksin vist nõnda, et lähen laagrisse 7ks päevaks, sellest paastun 4 päeva ja taastun 3 – nii jääb laagrist välja tulles vaid üks päev vastu pidada. Kõige valusam ja vastikum on ikkagi see oma kodus, vanas reaalsuses taastumine…
4 päevaga paastub tegelikult ka kenasti. Paastumise mõte on anda soolestikule võimalus puhata ja uhada sealt välja kogunenud jäägid, mis muidu sopistuvad ja haigusi tekitavad. Lisaks on mõte selles, et energia põletamise käigus organism hävitab oma haiged rakud. Mina usun sellesse, see on loogiline ja see on omaenda ihurakkudega tunnetatav.
Minu isiklik põhjus paastumiseks on ka see, et ma tahan ikka SEDA puudutada. Ma loodan, et suudan kaua aega vastu pidada ilma liha, alkoholi ja kofeiini tarbimata, sest olen märganud, niimoodi puhtalt elades olen ma võimeline SEDA puudutama. Ah et mis see SEE on? Tegelikult saab SEDA puudutada vahel ka siis, kui just väga purjus oled :). SEEsama asi jah :).
—
Keda huvitavad kilod, siis paastumisega läheb tavaliselt 1 kg päevas ja taastumispäevadega läheb veel kokku 1,5 kuni 2 kg. Aga tegelikult ei ole võimalik seda kilokaotust hoida. Taastumise lõpupäevadeks, tavaellu tagasiminekuks tabab sind hundiisu ja mina arvan, et kuigivõrd tuleb sellele järele anda. Mitte täiesti, aga siiski. Et su keha näeks, et asi pole hull, süüa jälle saab. Söö lihtsalt oma hundiisu rahuldamiseks asju, mis on tervislikud. Putru näiteks.Mulle tundub, et see hundiisu periood on umbes sama pikk kui oli taastumine… ja selle aja jooksul tuleb tõesti tarku toitumisvalikuid teha. Anda, mis keha tahab, aga anda targalt.
—
Ma tunnen end endiselt puhtana. Hommikul käisin poes ja vaatasin toiduainete silte, kõik on täis E-aineid. Muide, meie kirjastuses tuleb minu ja Angelika Erini (tema eelkõige) koostatud pisike tasuta rahakoti vahele mahtuv voldik, E-ainete määraja. Seda saab endale soetada jaanuaris. (Angelika E-ainete raamatus kirjutas muide tän ane Ekspress).
Paastulaagris toitumisloengutes õppisin veel ühte asja, olin seda varemgi kuulanud, aga polnud tõsiselt ära fikseerinud. Nimelt ei tohiks kõiki toite süüa suvaliselt ühekorraga, sest nad takistavad üksteise seedimist. Kuna mina olen taas taimetoitlane, siis on see mul lihtsam, aga põhimõtteliselt ei tohiks koos süüa liha/kala ja tärklist sisaldavaid toite (kõiki teraviljasaadusi ja kartulit). Vaat nii. Sellepärast eesti rahval pärast sealiha ja kartulit kõht traditsioooniliselt valutabki…
No viimasel ajal on ju seda eraldisöömise teooriat ümberlükkavaid hääli just üsna palju olnud. Nagu ka veregrupidieetide paikapidavuse asjus.
Epp, kas valisidki taimetoitluse elustiiliks või ajutiselt?
Ja millest ajendatult?
Kõigest ajendatult. Laiemalt võttes, siis on ju kõik teada: loomade piinarikkad hetkd enne tapmist, liha tootmise suur keskkonnataak võrreldes taimetoiduga. Aga isiklikult võttes, ma tunnen end vaimsemalt ja puhtamalt, kui ma liha ei söö.
Never say never. Võibolla ma vahel siiski söön natuke. Sel juhul puhast liha. Nitriteid täis punasel suitsuvorstil on ju hea lõhn, aga see pole mitte hea, mis seal sees on. Ja lõhnade-maitsetega on nii, et neist saab end ära võõrutada.
Omaette diskussioon, kas liha söömine on vajalik. Liha saab asendada, peab sööma teadlikult palju rauarikkaid toite jne. Teisest äärmusest räägitakse vähem, aga olen sellegi kohta lugenud: et liigne liha söömine (eriti suvalise liha söömine, kui neid loomi on toidetud preventiivsete antibiootikumidega jne) on ka väga kahjulik. Lihatoiduliste inimeste pliitase veres on kõrge, see pole hea – eriti meestel, sest naiste veri ju kuigivõrd vahetub iga kuu. Seetõttu on soovitav lihatoidulistel meestel käia doonoriks, saavad ka oma vereloomet ergutada ja vere paremana hoida :).
Huvitav teema on, muide, miks on kristlikus kultuuriruumis nii palju “taimetoitlasi”, kes söövad kala. Keegi neist ei välista seda, et kala samamoodi saab haiget jne. Lihtsalt on kuidagi kombeks, et see ei loe. Ja teate, miks? Varakristlased olid kõik taimetoitlased, kes sõid kala, piiblis olevat kirjas, et kalal pole hinge, aga et looma liha ei pea sa mitte sööma (mina ise pole seda tsitaati sealt taga otsinud, aga niisugust asja räägiti mulle).
Mina söön kala, aga seda ka üsna vähe. Korra nädalas ehk.
Ja kaks kuud peale paastu kukub mõnel inimesel peast väga palju juukseid, nagu ka kaks kuud peale sünnitust. Paast on kehale tohutu stress.
Hmm, minu teada usub kristlik kirik, et ka loomadel pole hinge. Olen ristitud ja leeris käinud ja seal nagu sellist juttu räägiti …
Ja mida sa sööd, et saada nii palju rauda nagu kehal vaja on?
Ma arvan, et varakristlastel oli teine reegel, kui praegustel. (No praegu on ju ka erinevatel kristluse harudel erinevad reeglid mitmetes asjades.)
Kus saab rauda. Granaatõunamahlast, spinatipirukatest, keedetud peedist, maasikatest.
Mul on hemoglobiin igatahes üle 120. Samas, ma puhtalt taimetoitlane olen olnud ju vaid neli nädalat, enne seda sõin ca korra nädalas liha (ikka ka harva).
Epp, tahtsin küsida, et kus sa paastumas käisid?
Plaanin lähiajal minna..
Vabandust, nägin nüüd seda küsimust, parem hilja kui mitte kunagi :). Käisin: http://www.loodus.net.