Seda on vahel ikka küsitud: MIKS just “Minu Hispaania”? Miks just see raamat on olnud kuni viimase ajani kõige paremini müünud Minu-sarja raamat, st kõige suurema tiraazhiga. (Nüüd on ilmselt “Minu Eesti” talle nö ära teinud, täpseid numbreid ma veel ei tea.)
Hiljuti just oli meie kodus see hetk, kus Justin teatas, et ta tahaks lisaks minu raamatutele veel mõne Minu-sarja läbi lugeda. Võttis siis terve hunniku ette, sirvis neid, katsus siitsealt lugeda, ja valis välja – “Minu Hispaania”. Sest see tundus kuidagi lahe ja omapärases stiilis olevat, põhjendas ta. Janoh, Hispaaniast tahaks ka rohkem teada saada. Ja Anna-Marial on tagakaanel selline nägu peas, et ta on hea raamatu kirjutanud :).
Kui ma siis järgi mõtlesin, hakkas mulle tunduma, et Justin ongi kõik selle raamatu fenomenid ära nimetanud. Alates sellest, et Anna-Maria on erilise välimusega ja lõpetades sellega, et ta on erilise kirjutamisstiiliga ja mitte unustades seda, et Hispaania on siiski üks selliseid maid, millest me kõik rohkem teada tahaks saada…
Stiil… Muide, see ei ole nii ühtlane, nagu me pärast seda raamatut oleme üritanud saavutada. See oli sarja kolmas raamat, koos minu “Ameerikatega” on see veel sellest ajast, kui me lihtsalt panime kokku ‘kogumiku’, igale loole läks lõppu ‘allikaviide’ selle kohta, kus see varem ilmunud on. Mõnikord küll ka “lõik päevikust”. Ja nii on üheskoos samade kaante vahel mõni asjalikum päevalehes ilmunud lugu ja mõni südamest tulev isikliku päeviku sissekanne.
Ja sellegipoolest läbib neid kõiki midagi ühist – see on annamariapenulik stiil, kus on kokku pandud ülim romantika ja iroonia. Seda tema irooniat on mõni inimene nimetanud ülbeks-üleolevaks ja teised vaimustavalt mõnusaks. Eks see ole maitse asi :). Huvitav on see, et erakirjades Anna-Maria irooniat minu meelest väga ei viljele, see tuleb tal just sellistes avalikes tekstides sisse. Tema erakirjad on aga alati nii positiivsed ja heas mõttes lapselikud, siirad. Näiteks oli ta “Minu Nepaali” toimetaja ja kui tekst lõpuks valmis sai, siis saatis ta meili: “Tüdrukud, ma olen nii õnnelik, nii hea tekst tuli välja lõpuks, et mul on üle lugedes pisar silmis!” (parafraseerin peast.) Jah, see tüdruk oma tugevate emotsioonidega sobib elama Hispaaniasse :).
Ma mäletan sellist inimest nagu Anna-Maria Penu umbes seitsme-kaheksa aasta tagusest ajast. Meeles on see ähmane olukord, istusin juuksuris, olin just kusagilt välismaalt tagasi Eestisse jõudnud ja sirvisin seal naisteajakirju. Ühes ajakirjas oli tema kolumn. Ilus inimene, särav naeratus ja “järgige oma unistusi” filosoofia, mida ta hoogsalt kirjeldas. Ta jäi kohe meelde. Ta pole mul mitte kunagi mitte kellegagi segi läinud.
Ja kui ma mõtlesin välja selle, et tahaksin tegema hakata sarja, siis ma lihtsalt meilisin talle ja sain muidugi sooja, vaimustusest tulvil jaatava kirja vastu. Käsikiri, mis mõne kuuga kokku sai, oli mulle positiivses mõttes üllatus. Eksole, igaühel on oma maitse. Mulle meeldib see, kuidas Anna-Maria mängib madala ja kõrge stiiliga (esimene armuöö algab WCs oksendamisega) ja kuidas ta võtab kulunud stambid ja keerab neile uue vindi otsa (kõhus hakkavad liblikad liikuma, õtavad sipelgad kaasa ja sunduvad suguorganite poole. Haa.) Ja samas on see raamat hariv. Praegu ma ilmselt soovitaksin mõned harivad peatükid läbi kirjutada nii, et isiklik lugu ja avalik lugu haakuksid veel rohkem, aga samas, seda teevad nad ka praegu. Üks haakuvaid teemaliine on muide feministiks arenemine.
Ja raamat ise on muidugi elu mõtte otsimisest, jälle :). Kontorispliin, mis viib seiklema ja “võõrsile mineku suurim pluss on enese tundma õppimine”, nagu ta ütleb. Kõik muu tuleb pealekauba. Evresto, kes tegelikult oli hoopis Ernesto ja kellega neil alguses oli umbes kümme ühist sõna, millega nad vestelda said, jne.
Muide, kui praegu raamatu kätte võtsin, tuli meelde – tagakaanel on ju reklaam. “Tensi Reisid” tahtis panna Anna-Maria reisijuhiks Hispaanias ja mulle pakkusid New Yorgi kandis reisijuhtimist. Me saime isegi kokku firma juhiga ja rääkisime sellest. Anna-Maria oleks kirjutanud ilmselt eesti reisijatega mööda Hispaaniat sekeldamisest oma raamatule teise osa, aga… siis tuli masu ja need reisid on lihtsalt ära jäetud. Anna-Mariale olen ma erinevaid teemasid pakkunud, lisaks “Minu Hispaania 2-osale” midagi feministiks kasvamisest ja reisiromaani kirjutamist… Praegu on selge see, et ta kolib tuleval kevadel mõneks ajaks elama Aafrikasse, Ugandasse, ja asub seal tööle kohalikus lehes reporterina. Kindlasti me veel loeme sellest!
Ehk on fenomen selles, et kuu aega tagasi vedeles seda virnade viisi Selveris samas kastis naiste aluspesuga ja hind oli selline, et see ei tee au ei autorile ega kirjastajale.
No see ei tee au pigem Selverile, kui nad oma “Hea hind” kampaaniat on nii läbi viinud, et ostjatel paha tunne on ehk ei oleks pidanud panema ilmselt sellisesse kasti seda raamatut?
Muidu Hispaania oli 2008 aasta Rahva Raamatu 10 bestselleri hulgas ja see oli kõik täishinnaga müük.
Ja see, et raamatuid hiljem alla hinnatakse, on igal pool ilmas levinud. Ma ise ootan ka mõne teise kirjastuse raamatu allahindlusi.
Siin tahaksin ka kaant kiita, taas omapärane kaas, eestlastele peale lennata pruuni ja kuldse tonaalsusega, julge temp.
Raamat mulle ei istunud, aga vot see kaas meeldib tohutult.
Selle kaaneversiooni eest võitles ja seisis Anna-Maria, see on tema enda tehtud foto. Kujundaja pakkus musta-punase-valgega tüüpilisi hispaaniapäraseid kaasi alguses.
Olen eelnevatega nõus, et väga ilus kaas ja minu meelest ka väga hea, teistmoodi raamat. Minu meelest on Epul õigus, et Anna-Marial on eriline kirjutamisstiil, lisaks ta ise ja ta mõtted ei jäta ükskõikseks…
Suurepärane autor! Ja nüüd läheb ta veel Ugandasse?! Kui põnev! Ootan suure huviga tema järgmist raamatut!
Esimesele kommenteerijale vastukajaks: “Minu Argentina” oli raamat, mida sai pakutud oktoobris Selveri kampaaniasse soodsalt (sellest, et miks nii odavad on raamatud vahepeal kirjutas Epp oma Argentina-postituses). “Minu Hispaaniat” pole meie alla hinnanud. See Selveri viis sarnase hinnga kaupa koos müüa on jah maitse küsimus, aga efektiivne paraku. Kampaania tulemuste järgi igatahes oli meeldivalt palju neid, kes tänulikult sealt naistepesu vahelt selle raamatu üles noppisid. Selveri soliidsemad “riiulikampaaniad” paraku ei tee nii häid müüke kui “kastikampaaniad”. Ja meie ei põe, kui meie raamatud kättesaadavad on rahvale 😉
Järelikult V.P ajas segi Argentiina ja Hispaania kaaned. Argentiinat on jah olnud allahindluskampaaniates, sest sellel oli (nagu kirjutasin enne) masueelselt plaanitud suur tiraazh.
Ka minu lemmik on seni Anna-Maria raamat! Sain sealt palju erinevaid teadmisi ja palju mõtteainet! Ei ole kahjuks kõiki veel küll lugenud, kuid pean siinkohal kindlasti tänama Eppu, kuidagi soe ja inimsõbralik sari on välja tulnud!
eks need hispaania raamatud on ta sellised teistmoodi, et ta oskab keelt ja on hispaaniasse sisse elanud, vahenab teile seda, mida lehest loeb ja seda, mida nad siin mõtlevad…
hispaanlstele hingelähedastest asjadest, nimelt, kirjutatakse ainult hispaanias ja ainult hispaania keeles…
see mida turist näeb costalandias, see pole tegelikult hispaania, barcelona ka mitte, barcelona asub hoopis kataloonias. paljukest see eestlane siis hispaaniast teab?
to casas de madera!
Aga sellepärast ongi ju sarja nimi “Minu….” ja kirjeldab autori muljeid vastavast maast ja rahvast! Ega meiegi ju näe Eestit nii nagu sina ilmselt hispaanlasena ja Justin itaalia juurtega ameeriklasena. Aga ka see on Eesti ja väga huvitav on seda näha läbi “võõraste” silmade. Aga mulle meeldis ka Anna-Maria Hispaania, see oli nii vahvalt läbi huumori ja isegi pisukese iroonia kirjeldatud, et ma hakkasin lausa neid inimesi armastama, eriti meeldis mulle ämm, ta oli nii naljakas aga kahtlemata oma lastest ja perest väga hooliv ja tubli ema! Tõeline perekonnapea, kes peab kõige üle kontrolli omama!
aga minu arvamus autorist langes, kui olin raamatut lugenud. kuidagi kummaline oli, et raamatu alguses ironiseerib ta noorte eestlaste elu üle, et tema nii elada ei taha. aga edasi selgub, et hispaanias elatakse täpselt samamoodi (laenud ja muud nö rõõmud). igatahes elu eestis tundus pärast seda raamatut märksa parem kui enne. ja midagi pole teha, pilvre valvefeministi tiitlit penu ei ohusta. teadmised nii kõrgele lihtsalt ei küüni. minu lemmik on jätkuvalt alaska raamat.