Nõndaks, mul on kaks tundi aega ja ma kirjutan nüüd mitu postitust veel meie raamatutest, olen seda ju ammu teha tahtnud.
Soome.
Igal eestlasel on ilmselt oma Soome. Kunagi tundus Soome nii kaugel ja sinna sõideti üle mere valge laevaga ja koju toodi välismaa-lõhnaga asju. Siis kunagi saabus paljudel Soome-pohmell. Mina leidsin Soomest oma elu armastuse ja mind pidi ausalt öeldes veenma, et ma sinna Soome-õppeprogrammi kandideeriksin, see tundus sel hetkel liiga igav, liiga lähedal, liiga ettearvatav… Tegelikult oli see kuu aega Ahvenamaal, Lapimaal ja mujal üks mu elu ilusamaid kuid, pärast mida olen palju teistele ka soovitanud, et minge muidugi Soome reisima, Soome on huvitav.
“Minu Soome”. Kaja raamat räägib Kesk-Soomest, Jyvaskülä ümbrusest. Kaja ise pakkus end selle raamatu kirjutajaks juba nii-ammu-aega-tagasi Nõnda. Vaatasin järgi, Kaja kirjutas maikuus 2008, mõni nädal pärast “Minu Hispaania” ilmumist, et ta taipas, et on hakanud raamatut tegema oma Soome-elust: “Kui sest tuleb asja, siis tuleb, ja siis ma pakun seda sulle kirjastada, kui sa tahad… aga ma olen veel ebalev ja ebakindel… äkki sellest ei tule midagi…”
Ja möödus veidi enam kui aasta, ning tuli raamat. Kui ma peaksin valima kolm “Minu”-sarja lemmikut esikaant, siis oleks see kindlasti üks neist (teised on Alaska ja Island :). Vahel valime raamatukaant päevi, vahel lausa üle nädala, saadame edasi-tagasi ja küsime inimestelt arvamusi (kujundaja teeb nimelt alati mitu kaanevarianti, mille hulgast valida). Seekord käis valimine minu meelest ühe kiire õhtupoolikuga: see on SEE, ei mingit vaidlust!
Nii karge, puhas ja ilus. Nii põhjamaine.
Naljakas on praegu meenutada, kuidas me raamatu käsikirja lugedes natuke muret tundsime, kas lugejatele ikka sobib see rahulikum stiil. Kus on dialoogi, aga mitte just palju (nagu Kaja ise oma meenutuses tunnistab, siis kirjutas ta dialoogi sisse niiöelda jõuga, toimetaja käsul :). Kus ei ole suuri seiklusi, pikantseid kohti. Kus on selline rahulik soe põhjamaine huumor. Kas see ikka sobib?…
Hästi sobib, nagu selgus. Veel enam, mitu inimest on öelnud, et “Minu Soome” on neil sarja lemmikraamat (Vaat ma ei saa aru, miks kõik alati tahavad kõike võrrelda ja edetabelisse seada? :)). Kaja raamat on sügav, ta mitte ainult ei kirjelda neid olusid, millest ta läbi läheb, aga otsib ka neile oludele ja nähtustele põhjuseid. MIKS on nii, et soomlased räägivad vähe, MIKS soomlased tangot armastavad, MIKS soomlased eestlastest sagedamini nohusse jäävad… Ja kõige kohal hõljub mõistapüüdmise aura. Isiklikult tunnen ma Kajat natuke ka, ta on üks sõbralikumaid ja positiivsemaid inimesi, kellega kohtunud olen. Tal on tervisega probleeme, aga ta suhtub sellesse ka täpselt kajaliku huumoriga. Ta sobib Soomesse (kuigi ma tean, et ta ka Tartu Ülikoolis oli tudengite lemmik). Kui meil algas Kajaga Tartus Soome Instituudis vestlusõhtu, siis igatahes kummardas Justin esimese 5 minuti pärast minu poole ja sosistas: “Vingelt karismaatiline kuju!” 🙂
Mulle tundub, et Kaja oma mõnusa olemusega teeb inimesed tolerantsemaks ja ka see Soome-raamat tegi seda. Raamatu täieõiguslikud tegelased on autistist tüdruk, ratastoolis tudeng, pimedaks jäänud kolleeg… Midagi sügavuti Soome kohta ja Kaja kohta räägivad mulle need tegelased.
Ahjaa, et millest siis raamat räägib – akadeemilise elu telgitagustest, võiks öelda. (Nii et ses suhtes on ta “Minu Itaalia” sugulane.) Ja näiteks visiitabielust, sest Kaja mees jäi Eestisse elama; ja ilma pereta elamisest, sest üksvahe elas ta Soomes üksinda; ja muidugi pea ees vette hüppamisest, sest ta läks Soome tööle kahte enamvähem soomekeelset sõna osates :).
Teate, mis mulle eriti meeldib: see, et Kaja on eesti mehega abielus. Siiani on kõigis tehtud ja tegemisel Minu-sarja raamatutest see ju ainus, kus autoriks on eesti naine, kes abielus eesti mehega. Kaja on seda juba lausa 20 aastat ja mõjub väga inspireerivalt, kirjeldades seda, kuidas nad mehega erinevates maailma linnades kohtamisi teevad (ehk siis visiitabielu headest pooltest :).
Võtsin nüüd raamatu korra kätte ja sirvisin. Looduslüürik on Kaja ka (muide, August Mälk oli ta vanaonu). Mõnus on lugeda krudisevast lumest ja punasest sügisest ja kaskede järgi lõhnavast suvest. See raamat lepitas mind isiklikult põhjamaise pimedusajaga natuke ära (kuigi seda tänast ilma ma siiski kaua ei kannata!!!!!!!).
tähh epp, nii ilusti kirjutad must, et lausa pisar tuli silmanurka (ma natuke nartsissist ka ju). Täpsustus – olen eesti mehega abielus 25(!) aastat, sel aastal oli höbepulm, just siis kui vestlusöhtu oli. ja siiani, IGA ÖHTU, juba rohkem kui kuus aastat järjest, me helistame teineteisele, kui me nii et üks Eestis ja teine Soomes vöi kuskil mujal, oleme. jah ja sellest soome fenomenist olen ka möelnud, et nii mönegi Minu-raamatu sisu on saanud sütitust Soomest… Kummaline eksju? Ja ka ilus. Olen ka möelnud, et kui kunagi tahaks veel armuda, siis kindlasti soomes kuskil kaljunukil järve ääres piknikul eesti mehega 🙂
Üks minu lemmikutest. Väga mõnus lugemine oli 🙂