Tagasi Kanaaridel…

EDIT, aprill 2010: muudutan siin nime, raamatu “Kas süda on ümmargune? 1. osa” tegelase nimeks saab Harri Hommik.

Nii, kiirelt siin Gran Canarialt. Juhtunud on selline asi, et ma pean üles leidma oma kunagise nn leivaisa, hipist ehtekaupleja nimega Harri Hommik. Lühidalt: ma läksin täna oma kotile järgi ja selgus, et alles hiljaaegu oli kott temale üle antud ja – huvitavhuvitav! – sain ka vihje trip.ee reisisaidi kontaktide kaudu, et ka tema on vist praegu Gran Canarial, vähemalt on ta siin sagedasti käimas. Mul polnud sellest aimugi, sest kui me siin koos käisime nn turgu testimas, siis jäi mulje, et ta pettus ja ei tahtnud siia enam tagasi tulla.

Naljakalt kerib end see saatus, kümme aastat polnud see kõik eriti oluline, ja nüüd on.  (Ma tõesti ei oska öelda, miks ma varem siia tagasi ei jõudnud.)

“Miks te koti talle andsite?” ei saanud ma aru. “Miks temale?”

“No aga te olite ju sõbrad, ja ta ütles, et küll te kohtute!”

Kuidas ma ta nüüd üles leian?

Käisin hommikul suurel Puerto de Mogani turul, silmad kaupade asemel müüjate näol. Ei tundnud mitte kedagi ära. Näjooned muidugi korduvad, on näha, et samad etnilised rühmad on esindet: ikka müüvad senegali mustanahalised siin oma elevandikujusid ja peruulased kauplevad oma pillidega jne. Videvikku ma siin kauplemas ei näinud. Küsida ma tol hetkel tema kohta võõrastelt turumüüjatelt veel ei taibanud (polnud tolleks hetkeks veel hotellihoidla juurde jõudnud ega teadnud, et minu “koti võtmise” aktsioonist saab “Videviku üles leidmise aktsioon”).

Kujutan ette, et kusagil siinsamas saarel on üks pisike tuba või kapp üüritud, sest selline see  ja elu loogika on: ühest maailma kohast ostab ta kokku odavat kaupa ja müüb seda siis teises otsas rahakatele turistidele, ja kusagil on nn kaubajaamad. Olen üsna kindel, et minu kott on seal pisikesel üüripinnal, sest miks oleks ta pidanud selle kaasa vedama (see on suur kott!) või miks ei võtnud ta minuga Eestis ühendust, kui ta juhtumisi selle Eestisse ikkagi vedas (kas on võimalik, et ta ei leiaks üles mind, ei tuvastaks mu uut perekonnanime?).

Ma mäletan seda õhtut ligi kümme aastat tagasi, kui ma asju sorteerisin: kuidas ma oma raamatuid ja riideid lappasin ja pidin otsustama, mida võtan oma rännakule edasi kaasa ja mis jätan maha – mõneks kuuks, nagu tookord arvasin.

Ja mäletan, kuidas alles uues riigis taipasin, et olin ka oma kaks päevikut meelesegaduses sinna kotti pistnud.

Milline kummaline joon alla kõigele, mis siin saarel juhtus. Kõik inimesed, keda kohtasin, kõik aadressid ja telefoninumbrid jätsin maha. (Õuna-raamatus ja meeste-raamatus olnud traagilise “kadunud märkmiku” ja “kadunud päeviku” stooriliini prototüübiks on ilmselt see kotti maha jäänud märkmik! Kes on lugenud, see võibolla mäletab.)

Kui eriline võiks olla nüüd lugeda neid 1999. aastal kirja pandut. Tjah.