Blogiarvustusmäng on nüüd sisuliselt läbi (kui kellelgi on veel pooleli või mõttes, siis kiirustage, sel nädalal tegelikult veel võtame vastu) – reeglid on siin.
Ja siin avaldan Ave Adobergi (üks ajakirjandusosakonna lõpetanud neiu, kel oma blogi pole) saadetud arvustuse Liis Kängsepa “Minu Argentina” raamatu kohta.
Ave Adoberg:
„Minu …“ sarja raamatud on oma olemuselt elektroonilised blogid, mis kaante vahele köidetuna on leidnud tee raamatuhuvilise lugemislauale. Mistap oleks ilmselt ülekohtune oodata neilt sügavamat sissevaadet või analüüsi käsitletavast kultuurist. Viimasena loetud „Minu Argentina“ ei ole selles suhtes erand. Liis Kängsepp laob erinevates killukestest kokku Argentiina mosaiiki, mis raamatu kaanel lubab anda ülevaate sellest riigist, mis välismaailma pilgule varjatuks jääb. Seda enam, et autor töötas vabatahtlikuna getos, kuhu valge turisti jalg niisama naljalt ei astu ning kus igapäevane argipäev on sootuks teine kui iluopereeritud keskklassil. Kuid mõlema sotsiaalse grupi käsitlusel häiris mind autori pinnapealsus. Lugejana oleksin tahtnud rohkem teada saada argentiinlaste unistustest, arusaamisest maailma asjadest, ajaloolisest tagapõhjast. Endise ajakirjanikuna oleks Liis võinud analüüsida, miks on Argentiinas ennast nii popp ümber lõigata. Kohustus küll, aga kust see beibekultuur pärit on ja mida arvavad ja tunnevad end mitte silikoonrinnastanud naised? Kas neile tehakse tänaval vähem komplimente tunnevad nad end alaväärtuslikematena ja vähem läbilöögivõimelistena abielu- ning tööturul? Sama pädeb ka getoelanike kohta. Prügikorjajatele Sergiole ja Lydiale eraldatakse küll mitu lehekülge, kuid ka nende puhul oli raske neid vaimusilmas ette kujutada. Erinevalt audioviduaalsest meediast, kus kirjelduse edasiandmiseks saab kasutada nii heli kui pilti, peab raamatut kirjutades läbi ajama vaid sõnadega. Ja just siinkohal on autoril veel arenguruumi, leidmaks omapäraseid ja humoorikaidki võrdlusi, lähendades lugejat sellevõrra kirjeldatavaga. Kindlasti on nn“ teise Argentina“ seas veel värvikaid kujusid, kes oleksid ära teeninud võimaluse sattuda ka Liisi raamatusse. Vastuse, miks see ei juhtunud, annab aga autor ise: „ On asju, mida ma lihtsalt ei taha ega suuda näha. Isegi, kui ma tean, et nad on olemas“.
Väikesi nippe ja juhiseid oleksin oodanud autorilt ka. Näiteks, kui minna Mendoza veinipiirkonda, siis millisesse veinimajja sellest 700st tasuks eelkõige sisse põigata või miks jäi autoril meelde lebotamine Ushuaias Ruta 3 lõpus? Rohkem isiklikke emotsioone oleks minu jaoks kindlasti raamatu väärtust pigem tõstnud kui kahandanud.
Kokkuvõtval on tegu pretensioonitu pühapäevalugemisega, mis liialt hinge ei poe ja annab kaleidoskoobilise pildi Argentiinast. Kel selle maa vastu suurem huvi on, siis kindlasti leiab vähemasti inglise keeles nii biograafiaid kui reisijuhte, rahuldamaks oma infonälga.
Täitsa asjalik arvustus Ave käest. Lugesin eelmisel nädalal läbi nii Hispaania, Argentiina kui ka Alaska raamatu – ja sellisena ma nad ritta ka seaksin. Anna-Maria raamat läks minu arust kõige rohkem süvitsi ja olles paar korda Hispaanias käinud, tekitas mitmes kohas äratundmisrõõmu.
Liisi oma jäi sinna keskele (oli siiski tunda, et autoril sulg jookseb, kuigi pealiskaudsus häiris mindki).
Alaska oma oli neist kolmest kõige päevaraamatulik ja kõige vähem pakkuv. Jah, elust koerte laagris on mul nüüd loomulikult parem ülevaade, aga alaskalaste elust ei üldse.. Aga muidu tundus, et autor on veel noor ja elukogenematu. Kümne aasta pärast oskaks oma Alaska-ajast kindlasti palju huvitavamalt ja kaasahaaravamalt kirjutada..
Minu Ameerika, Moldova ja Tai on hetkel lugemata. Tai oma poes lappasin, aga kaanele valitud tekstikatked pigem tõrjusid, kui kutsusid raamatut ostma. Ehk laenan kellegi käest..
Huvitav, mina olen ka just needsamad kolm raamatut läbi lugenud, mis Pille ja panen nad täpselt vastupidi ritta 🙂 Alaska oli huvitav, informatiivne (osaliselt kindlasti ka seetõttu, et temaatika oli mulle uus) ja hästi üles ehitatud, Argentiina oli mõnevõrra parem kui Hispaania, kuid siiski jäi valdavalt liialt pealiskaudseks ning Hispaania oli suuremalt jaolt autori enda ning ta sõprade elu-olu kirjeldus ning igapäevaprobleemid. Ma olen ise korduvalt Hispaanias käinud, kuid äratundmisrõõmu ei tekkinud ning autori arvamust ei jaga. Tuttavaid kohti oli küll, kuid millegipärast näen neid asju autorist täiesti erinevalt.
ühtepidi ma ka vähe seda meelt, et tahaks nii mõnegi raamatu puhul rohkem süvenemist ja sügavikku, aga Alaska puhul ma küll ei virise.
Alaskast võiks tõesti rohkem kirjutaa, aga see selleks. See kuidas Maria koertest kirjutab, mmm…
Meenub tegelane Gennadi Uspenski Prostokvašino raamatust, need on need lood, kus elavad kass ja koer ja poiss nimega Teodor ja potštaljon Petškin, see, kes pakke kohale toob, aga kätte ei anna. Ja seal on siis üks üliarmas professor, kes koostab sõnastikke. Näiteks Koera-vene keele sõnaraamat ja Kassi-Koera keele sõnaraamat.
Ja mõelgem selle peale ka, need seitse raamatut on sarja ESIMESED seitse. Kui kirjastus hoole ja armastusega oma tööd edasi teeb, aga miks ta ei peaks tegema, siit võib ikka ASJU kohe tulla.
Ma pole kahjuks lugenud ühtegi neist raamatutest, kuid olen oma suguseltsis Alaska raamatu järjekorras. Tahtsin arvustajate tähelepanu juhtida raamatu pealkirjadele: MINU…ehk siis iga raamat kirjeldab iga konkreetse persooni muljeid, hetki, emotsioone jne.
Meie perekonnas on “Alaska” raamatut väga kiidetud, millest tulenevalt mõtlesin selle ka endale soetada, kuid kahjuks Tartu Apollo poes oli see otsas (tegelikkuses arvuti näitas 2 raamatu olemasolu, kuid tõenäoliselt olid kellegi pahad näpud need enda kotti poetanud…või siis parem variant…need siiski olid kuskil näit. kokandusriiulil ja me lihtsalt ei suutnud neid leida).